5. oktoobril, kaks päeva enne Raimond Valgre 105. sünniaastapäeva peeti Rapla kultuurikeskuse haridusseltsi saalis (soovitan seda pärast keskuse külgtiiva valmimist nii kutsuma hakata) Valgre teenistust.
Teenistus ei ole uudis (lõdva kultuuritarbija ainus mõõdupuu), vaid kompaktse väljakujunenud vormiga koosolemine kohtumaks tuttava ja legendaarse isiku elukäigu ning vaimse pärandiga. Tunnistagem, et siin on oluline õhustik ja selle tarbeks loodud kunstilise ruumi kõik elemendid – sõna, muusika, valgus, kujundus. Kõik oli kvaliteetne ja lõpuni väljapeetud. Tulvil saal tänulikke kuulajaid-vaatajaid tunnistajateks.
Rütm
Asi algab publikusse paigutatud teatripoodiumilt, millel kolmekümnendate kohvikuseltskond omi suhteid seab. See miniatuur (hästi rütmistatud ja väljamängitud puäntidega põgus seltskondlik vestlus kohvist ja kohvikukultuurist 30-ndate Eestis) vangistabki meid kohe kunstilisse ruumi ja annab rütmi kogu edasisele. Siin, muide, mängivad detailid. Enne kohvikukülalisi saabub kelner (Robert Rebel, edaspidi temalt ka vahetekstid), et hõõruda üle veiniklaasid, neid vastu valgust vaadates (mikropausid, Rebel tõepoolest vaatab, mitte ei mängi, et vaatab) kõik särab, kõik korras, õhtu võib alata.
Tekstid
Muusikaõhtu küll, kuid selle mõttelise karkassi määrab tekst. Oleme ju Valgret palju kuulanud ja tahame seda ikka ja jälle teha, kuid teadmised laulude taustast (olud ja aastad) kipuvad hajuma. Nüüd, teenistusel tuletati kõik kenasti meelde. Mitte küll kronoloogiliselt, vaid noore natuuri küpsemise läbi.
Mehelik ja naiselik
Valgre lüüriline mina võib tunduda üksjagu naiselik (šveitsi psühhiaater Carl Gustav Jung on igas isiksuses eristanud soost olenematut mehelikku ja naiselikku alget). Sel õhtul esitasid Valgret valdavalt naissolistid ja tütarlaste ansambel ning koor. Meheliku poole eest hoolitsesid meessolistid, aga ka näiteks Piia Põder tõlgendas laulu „Naine, kes ei armu“ üsna karedalt.
Mehed jäävad emadele poegadeks. Valgre on kirjutanud kaks ülisüdamlikku nn ema-laulu „Kirjake koju“ ja „Eidekene hella“. Robert Rebel ja Markus Bachmann, kes neid esitasid, tegid seda oma saalis viibivate emade silme all. Markuse tõlgendus oli seejuures julgelt mehelik.
Mažooris või minooris
Teenistuse naelaks tõusis programmi lõpus pakutud haruldane kuulamisvõimalus – tütarlaste koor esitas Valgre laulu „Ta keerutab, lennutab“ originaalkujul, mis tähendab tuntud „Saaremaa valsi“ minoorset varianti.
Väljavõte Eesti heliloojate liidu noortesektsiooni koosoleku protokollist (18.04.1949), kus arutati Raimond Valgre “Saaremaa ööde” (või „Ta keerutab, lennutab“) originaalvarianti.
„Vormiliselt ei jää see laul rahvale meelde. Laulu võiks kirjutada hoopis mažooris, jätaks hoopis rahvuslikuma mulje, kohatise meloodia muutmisega. Soovitan laulu kirjutada refrääniga pluss neli salmi.“
„Päälkiri hästi ei sobi.“
„Paneksin päälkirjaks “Saaremaa valss”.
Kokkuvõte: autoril soovitatakse laul ümber kujundada nii, et see oleks vormilt rahvale meeldejäävam.
Ka praegune ajavaim kutsub olema rõõmus, õnnelik, mažoorne ja muutustele avatud. Viimane lubab meid ka asjadest kiiremini tüdineda. Kuidas on Valgrega? Raplal on temaga oma suhe, mis tüdinemise märke veel ei ilmuta.
