Tiina Toompuu on Rapla ja Juuru kihelkonna rahvarõivaid valmistanud üle viie aasta. Tema kätetööd võis näha ka tänavusel Raplamaa laulu- ja tantsupeol paarisaja esineja seljas.
“Asendasin Kohilas käsitööõpetajana lapsehoolduspuhkusel olijat. Kohilas oli palju tantsurühmasid, kelle jaoks tuli aeg-ajalt rahvarõivaid kohendada ja kohandada,“ rääkis õpetajana leiba teeniv Tiina sellest, kuidas temast sai rahvarõivaste valmistaja. Alguses tegeleski ta kooli tantsurühmade rõivaste parandamise ja kohendamisega, sellest kasvas aga välja vajadus teha uusi rõivaid.
„Tol ajal pidid õpilased suvevaheajal teatud aja kooli heaks töötama ja siis võtsime üheksanda klassi tüdrukutega ette rahvarõivaste õmblemise. Oli hull idee!“ meenutas ta.
Pärast töökoha vahetust hakkasid erinevad kollektiivid aina enam Tiina poole pöörduma, et ta aitaks nende rahvarõivaid parandada, sobitada või neid valmistada. Nii tekkis ka vajadus arveid esitada, mistõttu registreeris ta end algul füüsilisest isikust ettevõtjaks ning 2016. aastal asutas osaühingu Rõivasüll. Rahvarõivaid on ta valmistanud põhitöö kõrvalt.
„2013 võtsin end FIE-ks, sellest ajast saadik on see – rahvarõivaste õmblemine – olnud ametlik ja jätkusuutlik tegevus,“ rääkis ta.
Põhiliselt on Tiina rõivaid valmistanud rahvatantsijatele ning koorilauljatele. Ta on teinud nii rahvarõivaste täiskomplekte kui ka üksikosasid mitmetele tantsurühmadele ning lauljatele stiliseeritud rahvuslikke rõivaid.
„Raplamaa laulu- ja tantsupeol vaatasin, et päris palju oli minu tehtud rõivaid esinejatel seljas,“ meenutas ta.
Tiina on peamiselt teinud Rapla ja Juuru kihelkonna rahvarõivaid. „Maakonna ülejäänud piirkonnad on meil ära jaotatud – Märjamaal teeb Ester Raav, Vigalas Anneli Ülemaante,“ rääkis ta. „Omavahel nõustame üksteist, meil toimib hea koostöö. Kui on nõu vaja, siis saab helistada. Nad teevad samamoodi teise töö kõrvalt. Tuleb mõelda, mida võtta või jätta.“
Saare juured
Kuigi Tiina on Raplamaal tegutsenud juba aastakümneid ning valmistanud selle aja jooksul hulgaliselt Raplamaa rahvarõivaid, ei ole tal isiklikku Rapla rahvarõivakomplekti. Raplamaale sattus ta üsna juhuslikult ja plaaniga jääda siia aastaks.
„Mu juured on Saaremaal Leisis – Karja kihelkond. Ema on Leisist ja isa Võrust, sündinud olen ja lapsena elanud Tartus,“ rääkis ta. „Minul on Karja riided, kingitusena olen saanud Mustjala rõivad ning Leisi turul müüs üks tädi mulle liigagi odavalt Muhu rõivakomplekti,“ rääkis ta enda kapis olevatest rahvarõivastest.
„Rapla riideid mul ei olegi, veel. Lähiajal tahan teha kaapotkleidi, mille kanga kudumine on hetkel pooleli. Olen tantsinud Hageri ja Valtu naisrühmades ja kandnud nende riideid, kuid enda rõivakomplekti mul ei ole, kuigi võiksin nüüd teha küll. Tahaksin vahest Valtu naisrühma komplekti.“
Ajutine asi on jääv
Tiina õppis Tallinna pedagoogilises instituudis käsitööõpetajaks. Oma magistritöö kirjutas ta teemal, kuidas õpetada Saaremaa kirivööde kudumist erineval tasemel õppijatele. Lisaks tegi ta õpingute jooksul Karja rahvarõivad.
„Raplasse sattusin kursuseõe kutsumisel üheks aastaks Kehtna tehnikumi (kodumajanduse eriala valdkonda – toim) asendajaks,“ meenutas ta. „Olin parasjagu Tartus tööstuskoolis hotellinduse eriala arendamas. Tulin ajutiselt asendajaks. Ajutine asi on jääv.
Vabariigi taasiseseisvumise algul oli isamaalisus tugev ning kodumajanduskoole tekkis palju,“ meenutas ta. „Lõpuks huvi kadus ning materiaalsed huvid tulid asemele. Kehtnas anti lisaks käsitööle ka pedagoogilist õpet ning lõpetajad võisid minna tööle lasteaednikuks või ilma sisseastumiskatseteta Tallinna Ülikooli edasi õppima.“
Kui kodumajanduse ja käsitöö õpetamine Kehtnas hääbus, töötas Tiina 10 aastat pangas ja jõudis siis uuesti tagasi kooli õpetajaks.
Rõivaste valmistamise hinnad
Rõivaste valmistamisel on Tiinal abiks väike abimeeskond. „Tütar tikib, sõbrannad aitavad ka teha. Osa käsitööteenuseid ostan sisse, näiteks vööd koob Piret Kuutok. Pottmütse teeb Maret Lehis,“ rääkis ta.
Keskmine Rapla kihelkonna rahvarõivakomplekt maksab 700-1000 eurot pluss käibemaks. Tiinal on olemas hinnakiri pakkumiste jaoks. Ka rõivaste valmistamisele kuluvad töötunnid paneb ta kirja ning hind kujunebki selle alusel, kui kaua esemete valmistamine aega võtab ning milliseid materjale selleks kasutatakse. Näiteks tikitud käised maksavad ilma käibemaksuta 400-500 eurot, sellest tikandi tegemine 250-300 eurot. Palju on käsitööd – kurrutamist, pilutamist, õmbluseid, mis teevad ka õmblemise hinna üsna kalliks.
Seeliku hind sõltub sellest, kas see on tehtud käsitsi või masinaga kootud kangast. Käsitsi kootud seelikukangas maksab 300-400 eurot, masinkootud kangas 90-120 eurot ning masinkootud kangast seeliku lõpphinnaks kujuneb 140-170 eurot pluss käibemaks.
Komplekti kuulub ka abielunaistele omane põll, mis on piirkonna eeskujude põhjal enamasti poeriidest. Vahel on tehtud ka ühe tikitud põlle koopiad. Tiina sõnul eelistavad tantsijad peakattena pottmütside asemel tanusid, mis püsivad tantsides paremini peas. „Teeme valgetikandiga tanud – neid ei ole muuseumidesse korjatud, kuid ilmselgelt on need siinkandis kasutusel olnud. Pottmütsid on suhteliselt hiline mood.“
Kõige meelsamini õmbleb Tiina käiseid ja särke. „Naudin nende tegemist, töövõtted on üsna sarnased,“ rääkis ta. „Tütar teeb tikandid, mina õmblen kokku.“ Kuna käiste ja särkide valmistamisel tuleb kasutada palju erinevaid töövõtteid ning ka erinevaid komplekte on palju, ei ole nende valmistamine Tiina jaoks ka igav.
„Teen tavaliselt ühte asja 8-10 tk korraga. Ma ei oska enam üksikuna teha, teen etapiti ära. Viimane ese valmib muidugi poole kiiremini kui esimene,“ tõdes ta.
Projektipõhised tellimused
Rahvarõivaste valmistamisel on oluline ka suhtlus kliendiga ning see Tiinale meeldib.
„Mina suhtlen kliendiga, mulle meeldib suhelda,“ tõdes ta. „Arutame, millest komplekti kokku paneme, siis võtame mõõdud. Pakume välja joonised, viime läbi konsultatsioonid komplekti kokkupanemiseks, valime välja, mis omavahel sobivad. Tellija esitab tellimuse ja ülejäänud organiseerin mina.“
Tellimused on Tiina sõnul kaootilised ning seotud pidudega. „Tellijad oskavad õnneks ette mõelda ja varem tellima hakata,“ lisas ta.
Tiina sõnul soetatakse enamik rahvarõivakomplekte projektirahaga. „Rahvarõivaste valmistamine on suhteliselt projektipõhine töö ja täiskomplektid on enamasti projektirahaga rahastatud,“ rääkis ta. Projektirahaga rahastatud komplektide puhul tuleb rahastajale konkreetselt ära põhjendada, millistest esemetest komplekt koosneb ning millised konkreetsed ERM-is olevad eksemplarid on nende eeskujuks.
Täiskomplektide juurde kuuluvate väiksemate esemete soetamiseks tuleb tavaliselt eraldi projektid kirjutada. Tiina sõnul ehteid ja jalatseid üldjuhul ei rahastata, sest ehted kaovad väga lihtsalt ära ning jalanõude osas on igaühel isiklikud eelistused. Lisadetailide olemasolu sõltub ka sellest, kuidas rühm kokku lepib.
Rahvarõivad kui pärandvara
Tiina sõnul tellitakse rahvarõivaid ka isiklikuks kasutamiseks, kuid oluliselt vähem, sest rahvarõivad on väga kallid. „Isiklikuks kasutamiseks tellitakse, aga harva. Näiteks eelmisel aastal tellis endale komplekti kolm inimest. Vahel olen nõustanud inimesi, kes soovivad oma pärandvara parandada või kohandada.“
Tiina sõnul peaksid rahvarõivakomplektid olema läbimõeldud ja koostatud omavahel ajastu ning värvide poolest sobivatest esemetest.
„Kuna rahvarõivakomplekt on kallis, peab see olema läbimõeldud. Sellesse tuleb suhtuda kui investeeringusse, kui pärandvarasse,“ leidis ta.
Raplamaal on kõige tuntum sinine põikitriibuline seelik, mille juurde kuuluvad valgetikandiga käised. Vähem teatakse teisi rõivaid, mida on samuti alust Rapla kihelkonnas kanda. Nii on olemas mitu erinevat seelikutriibustikku – punasel, tumesinisel, valgel põhjal. Lisaks valgetikandiga käistele on kihelkonnas kantud ka tulitanud ehk tumepruuni siidtikandiga käiseid, millest on Eesti Rahva Muuseumis hoiul kaks varianti.
Tiina rääkiski Valtu naisrühmale tehtud uuest komplektist, mille sarnast pole maakonnas varem tehtud. „Tõime uue seeliku tantsuplatsile,“ rääkis ta. (Vaata pilti!) „Uued on ka tulitanud käised – pruun tikand. Tänu sellele tuli uus komplekt ning valgepõhjaline seelik.“
Praegu valmistab Tiina ette uut rahvarõivakomplekti Kaereperes tegutsevale segatantsurühmale Eks Me Näe. „Ilmselt tulevad tumesinisel põhjal triibuseelikud,“ vihjas ta. Rühm on seni tantsinud stiliseeritud rahvuslike rõivastega, kuid 2019. aasta riiklikule laulu- ja tantsupeole stiliseeritud rõivastega enam ei saa.
Tiina leiab, et rahvarõivaste kandmise soodustamiseks võiks olla võimalus neid laenutada, et vabariigi aastapäeval ja kollektiivide esinemistel oleks midagi selga panna. „Vabariigi aastapäeval oleks hea lihtne asi selga panna,“ leidis ta.
Tema sõnul muutuvad aina olulisemaks ka muud esemed, mis teevad komplekti täielikuks – need on pikk-kuued, kasukad, kindad, sukad jm. Nende järele on tekkinud ka praktiline vajadus, sest külmal ajal rahvarõivad ja joped omavahel kokku ei sobi.
„Seni on rahvarõivaid kantud rohkem suvisel ajal, aga aina rohkem korraldatakse ka talviseid üritusi, mistõttu tuleks mõelda ka ülerõivaste peale. Sinna juurde käivad ka suurrätid, kindad ja sukad,“ selgitas ta.
„Ühtsus on tuleviku teema, mis hakkab vaikselt võimust võtma, kuid ei ole veel massidesse jõudnud.“
Tiina tõdes, et kahjuks ei ole Eestis muul ajal rahvarõivaste kandmise traditsiooni ning rohkem kantakse stiliseeritud rõivaid.
„Mu vend on Norras – ta rääkis, et iga pühapäev on terve linn rahvarõivais, kuna kõik lähevad kirikusse. Pärast kirikut ei minda koju rõivaid vahetama, vaid perega piknikule vms ja ollakse terve päeva rahvariideis,“ tõi ta näiteks. „Meil on küll rahvariiete tuulutamise päevad, aga kandmistraditsioon võiks tugevam olla.“
Tiina sõnul propageeriti rahvarõivaid rohkem iseseisvumise taastumisel ja praegu on madalseis – vaid mõned üksikud tahavad neid kanda.
Samas leidis ta, et traditsioon hakkab uuesti tekkima ning ostujõud on suurenenud, mistõttu saab rohkem inimesi neid endale ka lubada.
