-5.7 C
Rapla
Laupäev, 4 dets. 2021

Lisaleht KUKITEMUKI: LA H US – igatsusest võõrsil ja kodus

Autor: Liisi Rohumäe
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Kunstnik: Marion Undusk
Valguskujundaja: Märt Sell
Osades: Grete Jürgenson, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Imre Õunapuu

Märjamaa rahvamajas etendus 9. novembril Rakvere Teatri lavastus „La h us”, mis võttis läbi üksikute mälestuskildude fookusesse üldised väliseestlasi puudutavad küsimused.

Lavastus „La h us” on valminud Eesti õppetöö keskuse (Estonian Study Centre) ja väliseesti muuseumi (VEMU) tellimusel kingitusena Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Kogu lavastuse meeskond sõitis selle tarbeks ka ise Kanadasse, et anda etendusi seal praegu elavatele väliseestlastele.
Algatus väliseestlaste temaatika käsitlemiseks teatrilaval tuli Kanada kogukonnalt. Selleks puhuks pakkusid nad suisa oma arhiivilist tuge, mis võimaldas lavastuse autoril Liisi Rohumäel viia läbi põhjaliku uurimistöö Torontos asuvas VEMU arhiivis. Samasse arhiivi on toodud ka näidendi tegevus.
Lavaline ülesehitus on tähelepanuväärne ja oma lihtsas olemuses köitev. Kõrged ratastel arhiiviriiulid virnades kastide ja labürintlike vahekäikudega loovad omamoodi saladusliku õhkkonna. Seal riiulitel on midagi tallele pandud. See miski on ühtviisi nii kättesaadav, üksnes käeulatusega, kuid ka samas varjatud ja peidus.
Selles tavatus paigas kohtuvad näidendi peategelased, poolõde ja poolvend. Üks Eestis elanud, teine Kanadas. Kokku saanud üle aastate, nagu ikka, selleks, et kedagi matta. Üks ajakirjanik, teine poliitik. Kohe ei ole lihtne mõista, kas tegelaste omavaheline põrkuv dialoog ja külm distants on seotud ametivalikute või igapäevase füüsilise distantsiga. Nende omavahelise vestluse kaudu saame mõista, et tegemist on üdini erinevate inimestega, keda saadavad mitte üksnes must-valgelt eristuvad vaated, aga ka sihid.
Siinkohal on hea tõdeda, et etendus ei kulgenud üksnes dialoogivormis. Sellisel kujul oleks see end kiirelt ammendanud. Kuigi Mälberg on kahtlemata intelligentne näitleja, keda on huvitav kuulata ja jälgida, jääb ka kõige sütitavam vestlus siiski vestluseks. Õnneks laulsid, tantsisid ja jutustasid lugusid laval ka Grete Jürgenson ja Imre Õunapuu, kes olid oma esitlustega nagu vahepalad. Tulid ja näitasid erinevate ajastute moodi, lugesid luulet ja andsid edasi eri perioodidel elanud inimeste mälestusi. Kas tõelisi või fiktsionaalseid, jäi selgusetuks, aga küllap see ei olegi niivõrd oluline.
Lavakujunduses, nagu kõikjal mujalgi, teevad hea suurepäraseks detailid. Silma torkasid põnevad valgustuskujundslikud elemendid ja ka muusikaline lahendus, kasutatud oli Sven Grünbergi ja Rasmus Puuri loomingut. Viimase mõjusa punkti andis mehine lõpuhääl, mida andis edasi Volli Käro, sõnadega, kui vaid saaks veel kord Eestisse, kui jõuaks veel ühele laulupeole. Pole imestada, et nii mõnigi külastaja lahkus saalist märgade silmadega.

Ebaõigluses kannatavad kõik

Oleme kõik eelkõige inimesed. Vajame ühtehoidmist, kuuluvustunnet, armastust, lähedust. Kõige esimesena ootame ja eeldame seda otse loomulikult inimestelt, keda peame oma perekonnaks. Või keda oleme harjunud pidama oma perekonnaks – osaks oma sugulusliinist. Need on inimesed, kelle soontes voolab see sama tuttavlik veri, kelle südames valitseb eelduslikult sarnane ootus ja igatsus olla lähedal, olla koos ja tunda tõeliselt, et ollakse koos.
See tähendab turvalisust ja hoitust, et olgu distants kui kauge tahes, seda sidet siin ja praegu ei lahuta miski. Vahel mulle näib, et see on inimeste suurim vajadus, kõigi püramiidide tipp. Et saaks kuuluda ühte, liigituda samaks, tunda, et võib olla milleski siin ilmas kindel, samal ajal kui kõik muu on ebaõiglaselt ebakindel ja muutlik. See on see sõnum, mille mina etenduselt üles korjasin.
Et olenemata erialavalikutest ja siltidest, mis nendega kaasnevad – üks on poliitik ja teine ajakirjanik –, esindades justkui teineteisele vastanduvaid jooni, on meie põhivajadus üks. Ja kui juhtumisi kuuluvad kahe täiesti vastandliku ellusuhtumisega, täiesti lahknevate eesmärkidega, moraalsusega või millega iganes inimesed ühte perekonda, jagades seeläbi ühiseid, kordumatuid, hindamatuid mälestusi, jääb vastandumine teisejärguliseks. Vähemasti südames, kui väliselt seda välja näidata ei suuda.

Teine peamine sõnum, mis mulle kaasa tuli, oli äratundmine, mõistmine, et oled eestlane vabas võõras riigis või eestlane võõraks jäänud kinnises koduriigis, on see üsna sarnaselt valus. Ebaõigluses kannatavad kõik. Kogemused on erinevad, aga ühtviisi justkui poolikud. Need elud ei ole täielikult õnnele pühendunud elud, vaid täis igatsust, kurbust, tõsimeelsust, kõhklusi. Võõrsil viibivaid eestlasi katab süütunde tume loor, kodus viibivaid eestlasi igapäevase reaalsuse raske koorem. Ruumi ei jää tõeliseks nautimiseks ja rahuloluks kummalgi.
Mis siis teha – jääda inimeseks ja hoida seda inimlikkust enese sees. Olla haavatav ja ligipääsetav, nutta, kui on kurb, ja naerda, kui on põhjust rõõmustada. Heldida taaskohtumistest, olgugi need kui põgusad tahes, ja jagada igatsust, kui see võimust võtab. Olla kontaktis, vaadata silma, puudutada, kallistada. Kui on loodud ühendus läbi hingepeeglite ja seda aeg-ajalt sõnadega toita, jääb see püsima ja sellest saab jõud nii vankumatu, tugevam kui ükski teine. Nii saab võimalikuks lähedus, mille sarnast on raske kogeda, olles teineteisele füüsiliselt väga lähedal, üksnes distants annab sellele võimaluse.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised