15.7 C
Rapla
Esmaspäev, 27 juuni 2022
spot_imgspot_imgspot_img

Lisaleht KUKITEMUKI: Tõusev täht DJ Eisi muusikast: „Iseloomutu muster mustri peal mind ei rahulda.”

Märjamaalt pärit Eisi Mäeots alustas laulmisest, seejärel mängis orkestris saksofoni, õppis geenitehnoloogiat, kuni jõudis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus lõpetas elektronmuusika eriala. Tänaseks on Eisi nimi elektroonilises muusikas juba vägagi tuntud.

Electro, house, minimal, techno – ei, see ei ole see, mis te arvate. Siin ei tule juttu mingisugusest tavapärasest tantsumuusikast, mida pasundavad kõik raadiojaamad ja mille järgi inimesi hollykas tantsutatakse. Samas see siiski on tantsumuusika, aga mitte tavaline taustamüra, vaid hoolikalt valitud ja kokku sobitatud helide rida, mis nagu iga teinegi looja sulest sündinud helilooming, on mõeldud nautimiseks, kogemiseks. See on muusika, mis köidab üksnes kogenud kuulajat, teadlikku muusikahuvilist, rütmide nautijat.
Praeguse aja underground elektroonilise muusika tuntumate tegijate seas kerkib üha enam esile üks nimi – Eisi Mäeots. Üritustesarja Tallinn Express austajatele, ja neid selles nišivaldkonnas jagub, on DJ Eisi nimi juba väga tuttav. Ta lööb kaasa nii Tallinn Expressi pidudel Tallinna klubis Studio kui ka võib kuulda tema häält ja helivalikuid Raadio 2 eetris Tallinn Expressi kahetunnises house-muusika saates. Lisaks on ta kaasa löönud teisteski underground muusikaskeenega tuttavatele inimestele meelt mööda üritustesarjades nagu Infinitiiv jt.
Aga kes on DJ Eisi ja kuidas temast kujunes lühikese aja jooksul üks elektroonilise muusika suurnimesid kodumaisel pinnal?
„Olen terve elu põhimõtteliselt muusikaga tegelenud,” alustab Eisi. Ta räägib, et alustas laulukooris ja laulustuudios laulmisega. Ühel hetkel millalgi põhikooli ajal kolis Eisi koos perekonnaga Kehtnast Märjamaale ja seal asus ta õppima muusikakoolis saksofoni. Selle pilliga mängis ta erinevates orkestrites, näiteks Rapla maakonna noorte puhkpilliorkestris. Gümnaasiumi lõpuaastatel krooniti Eisi Miss Rap­-lamaaks ja keskkooli lõpetas ta kuldmedaliga. Kuna muusikuna leiva teenimine tundus toona Eisile liialt hirmuäratav, asus ta õppima Tallinna Tehnikaülikoolis geneetika erialal.
„Eriala mulle meeldis, aga aastaga sain aru, et see ei ole minu asi,” ütleb Eisi. Ta hakkas puudust tundma loomingust: „Tahtsin väljakutset, ma ei tahtnud õppida midagi, mida keegi teine on juba loonud.” Ülikooliõpingute ajal hakkas Eisi koos sõbrannaga käima tudengiklubis Pööning, mis sel ajal, umbes 2012. aastal, alles suhteliselt uus oli. Seal proovis Eisi esimest korda ka kätt plaatide mängimisel. Eisi meenutab naerdes, kuidas sai oma vana läpakaga plaate kõrvetatud ja iga päev seal harjutamas käidud.
Kui ühel hetkel Pööningu tegijad pakkusid, et hakkajad neiud võiksid peol plaate keerutada, tundus mõte esialgu hirmuäratav, kuid otsustati end siiski proovile panna. „Sealt see käima läks, hakkasime kogu aeg mängimas käima ja ei tahtnudki enam loengusse minna,” meenutab Eisi. Siis saabus hetk, mil Eisi tundis, et peab koolist ära tulema. „See oli kõige raskem otsus,” ütleb ta. Õpingud läksid tal hästi, ta omandas vajaliku kiiresti ja hinded olid positiivsed, kuid huvi oli nihkunud taas muusika suunas. Kõige enam heidutas elumuutust tegema hirm vanemate reaktsiooni ees. Eisi nendib, et vanemad on tema suhtes alati nõudlikud olnud, kuid on siiski toetavad ning soovivad kõige enam, et nende tütar oleks õnnelik.

Eneseotsingud Saksamaal ja Eestis

Koolist välja astunud, otsustas Eisi sõbrannadega nädalaks Saksamaale puhkama sõita. Eisi räägib, et Frankfurt, kus nad viibisid, on see koht, kust elektrooniline muusika üldse kunagi alguse sai. „Seal on meeletu elektroonilise muusika kogukond, käisime ainult mööda erinevaid üritusi,” räägib ta.
Eisi selgitab, et kuigi keskkooli ajal õppis ta saksofoni, mängis orkestris ja tegeles laulmisega, on ta alati paralleelselt kuulanud kõiksugu muusikat, seal hulgas ka elektroonilist. Saksamaa reisil kohtus Eisi sedavõrd põnevate ja inspireerivate inimestega, et mitte kuigi palju aega hiljem pärast reisi otsustasid nad sõbrannaga Saksamaale juba pikemaks ajaks tagasi minna.
„Keelt suus ei olnud, raha ei olnud, kodu ei olnud, ainult seljakotid seljas,” ütleb Eisi naerdes. Lõpuks leidsid noored koha ühe endise DJ ja produtsendi juures, kus sai üürida tube. „Tal oli väga suur plaadikogu ja ta näitas, kuidas ja mida teha,” meenutab ta.
Seda perioodi oma elus nimetab Eisi eneseotsinguks. Olles umbes pool aastat Saksamaal elanud ja töötanud, tundis Eisi, et on paras aeg õppima hakata. Kuna saksa keelt veel piisavalt hästi suus ei olnud, et seal õppima asuda, tuli naasta Eestisse, et siin õnne proovida. „Mõtlesin, et lähen proovin EMTA-sse (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) elektronmuusika erialale, aga ostsin piletid tagasi Saksamaale juba ära, kuna olin täiesti kindel, et ma ei saa sisse,” räägib Eisi.
Sisseastumine EMTA-sse ei kulgenud ülemäära lihtsalt. „See oli päris hullumaja,” ütleb ta. Esiteks tuli esitada enda loodud lugusid, seejärel pidi erinevate pillide mängimise järel kuulmise järgi kirja panema diktaate, laulma noodist jne. „Sain sealt miinimumi kätte, aga kuna ma erialast teadsin kõige rohkem, siis nad võtsid mu vastu,” meenutab Eisi. Ta teab rääkida, et kuuldavasti ei võetud kaks aastat pärast Eisit enam kedagi sellele erialale.
EMTA õpingute ajal asutas Eisi klubi nimega Asum, kus korraldati lisaks pidudele muidki muusikalisi üritusi, intervjuusid artistidega jms. Ühel hetkel tuli otsustada, kas jätkata klubi pidamist või keskenduda koolile ja Eisi valis viimase. Kuigi EMTA õpingutega on Eisi üldjoontes väga rahul, tõdeb ta, et mõistis samal ajal, et tema kirg on siiski tantsumuusika: „Muusikakoolis väga ei sallitud selliseid korduvaid mustreid muusikas. Mul on vastupidi, mulle meeldib ambient muusika ja selline rangem muusika.”

Muusika inimestele, kes tahavad tantsida

EMTA lõpetas Eisi 2017. aastal. Pärast õpinguid ja tegelikult ka juba õpingute vahepeal hakkas Eisi nimi vaikselt silma jääma. Eisi sõnul on palju seotud hea tutvusringkonnaga, miks tal on õnnestunud luua muusikat näiteks erinevatele reklaamidele ja moe-show’dele. „Tiina Talumehele olen teinud mitmele klipile muusikat,” toob ta näite. Praegu tegeleb ta jällegi ühe lühifilmiga, mis räägib reivipidudest.
Eisi tõdeb, et vabakutselise muusiku töö ei ole just kõige kergem tee, mida mööda minna. Esiteks tuleb pidevalt vaeva näha kuldse kesktee leidmisel selle vahel, mida klient küsib ja mida ise luua tahaks. „Ennast tuleb sisse panna, aga kliendile peab ka vastuvõetav olema,” ütleb ta.
Julgustuseks neile, kes kardavad elu vabakutselisena, ütleb Eisi, et see on küll risk, aga see tasub ka end ära: „Kui ei võta riski, et lõpetan päevatöö ära ja keskendun muusikale, siis ei pinguta ka, ei anna maksimumi. Näed rohkem vaeva, et tööd saada, ja nii saadki.”
Tänaseks on Eisi nimi elektroonilise muusika maastikul hästi tuntud ja teda kutsutakse rohkem, kui ta jõuaks ära teha. Ta meenutab, et eelmine aasta oli tema jaoks väga pingeline periood, mil ta võis kahe päeva jooksul neljal peol mängimas käia. Kuigi see oli raske, oli see tema sõnul ka väga õige. Seda oli vaja, et olla pildis. „Nüüd ma juba saan valida hoolikamalt, et end mitte päris lõhki tõmmata,” ütleb ta.

Praeguseks on Eisi hoo maha võtnud, et keskenduda varasemast enam oma loomingule. Tema eesmärk on valmis saada oma plaat.
Eisi meelismuusikastiilid on funk-mõjutustega electro, techno, minimalistlikum house ja minimal. „Iseloomutu muster mustri peal mind ei rahulda. Peab olema mingi element, mis tekitab huvi. Minimal on minimalistlik muusika, kindlad rütmikäigud, aga samas on selles ka üksikud, aga väga põnevad elemendid,” selgitab ta. Eisi ütleb oma fännide kohta, et nad armastavad underground elektroonilist muusikat ega tule peole end purju jooma ja soovilugusid nuruma: „Ma mängin inimestele, kes tulevad tantsima.”
Eisi jaoks ei ole võõras, et teadmatusest seostatakse elektroonilise muusika armastajaid ja nende pidusid narkootikumidega. „Hiljuti üks Eesti Ekspressi ajakirjanik tegi korgijoogieksperimenti, käis technopidudel ja underground üritustel, aga oma korgijoogi sai ta kätte Amigos,” toob Eisi näite. Tema jaoks on see müüt, et mida raskem muusika, seda kahtlasem rahvas.
See on kahtlemata Eestis alles pigem nišimuusika, mida Eisi viljeleb, kuid ta on optimistlik ja näeb, et aasta-aastalt muusikakogukond suureneb ja inimesed ei taha enam minna lihtsalt suvalisse klubisse raha kulutama, vaid tahavad muusikat ka nautida. Kuigi on hea, kui huviliste hulk kasvab, ei ole eesmärk jõuda ka päris peavoolule järele, tagamaks, et muusikapidudele jõuaks inimesed, kes ka muusikast lugu peavad. „Ei taha, et sinna satuks purjus Soome vanaisad, kes atmosfääri ära rikuksid,” ütleb ta.
Need peod, kus Eisi mängib, on tavaliselt sellised, kuhu inimesed tulevad kainena ja lahkuvad kainelt. Need ei ole ka peod, kus üles-alla karates end meeletuks tantsiks, vaid pigem viiakse publik ühtlaste ja sügavate rütmidega transsi, omamoodi unustusse, kus muu maailm hetkeks kõrvalt ära kaob. Need on peod, kust tuled ära suurema energialaenguga, kui sinna minnes.
Sama on kogenud Eisi ka plaadimängijana. „Vahel lähen peole, olen väsinud ja mõtlen, issand, kuidas ma lähen nii, aga pärast pidu olen alati energiast täis laetud,” räägib ta.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised