Hariduslooliste raamatute koostamise ajal on mulle vahetevahel meelde tulnud seik emakeele tunnist. Õpetaja tuli mureliku ilmega tundi ja ütles: „Täna varahommikul panin kodus ahju kütte ja hakkasin selle ees teie kirjandeid lugema ning muutusin aina kurvemaks. Poisid, teie kirjandites oli palju eesti keele grammatika vigu!”
Ka mina olin mainitud patuste hulgas, kuid sain ka kiita. Õpetaja luges minu kirjandi teistele ette, aga hinne oli „3”. Õigekirja- ja grammatikavead olid komistuskiviks ja sain õpetajalt kommentaari: „Hästi kirjutatud jutt, aga vead kahandasid selle väärtust.” Ka viiskümmend aastat hiljem painab mind see koolitund ning kirjatüki kirjutamisega silmitsi olles on eesti kirjakeeles eksimise kartus suur. Siiani tunnen end emakeeleõpetajate ja keeletoimetajate ees häbeliku koolipoisina, kes aeg-ajalt eksib.
Seoses kirjavigadega meenub esimese kursuse esimene eesti keele loeng Tallinna pedagoogikaülikoolis. Õppejõud tegi etteütluse. Tulemustest kokkuvõtet tehes saime teada, et rõõmustamiseks pole põhjust ning õppejõud mainis, et naisüliõpilaste hulgas oli palju neid, kellel vigade arv oli suur. Ta eeldas, et naised on emakeeles paremad kui mehed.
Õppejõud andis ülesande otsida ajalehtedest kirja- ja stiilivigu. Palju aastaid tagasi tehtud väikese uurimuse tulemus oli pikk loetelu leitud vigadest. Kui nüüd korrata õppejõu antud ülesannet, oleks tulemus kindlasti palju murettekitavam, sest mahukas ajalehenumber valmib meeletus tempos ja viimasel hetkel, kus pole aega emakeele ilule ja võlule mõelda.
Kolm aastat tagasi lugesin ühe kirjaniku mälestusteraamatut, kus oli palju trükivigu. Need hakkasid lugemist häirima. Kirjutatu oli köitev, aga sagedased trükivead ei jätnud raamatust head muljet. Kui lugeda Delfi kommentaare, jääb neist mulje, et väga paljud kommenteerijad jõudsid kooliajal harva eesti keele tundi ning on emakeeleoskuses algtasemel. Võiks eeldada, et kommenteerijad on vähemalt keskharidusega ja on teinud emakeele riigieksami. Selle tegemisel ollakse püüdlikud, aga pärast suhtutakse emakeelde hoolimatult ja sagedasti eiratakse teksti kirjutamisel õigekeelsusreegleid. Seda tõestavad eelpool mainitud kommentaarid, mis jätavad üldmulje, et Eestimaal on kirjaoskusega halvad lood.
Emakeeleaasta algul ja Eesti Vabariigi aastapäeva eel on õige aeg meelde tuletada legendaarse koolijuhi, Märjamaa keskkooli emakeelepäevade algataja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Leonhard Vaide mõttekildu, mille ta lasi palju aastaid tagasi trükkida emakeelepäeva kutsele:
„Tõeline inimene otsib alati oma juuri. Igapäevases ruttamises pole meil tihti aega mõelda, kes me oleme, kust pärineme, mille poolest oleme rikkad. Meie peamiseks rikkuseks on emakeel. Keel ühendab meid, tema abil teostame end loovinimestena, kultuuriloojatena. Niikaua kui valdame hästi emakeelt, oleme püsivad rahvusena.”
ETV saates „Plekktrumm” küsib saatejuht külaliselt kultuurisoovitust. Mina kui selle kirjutise autor soovitan emakeeleaastal senisest enam hoida enda läheduses „Eesti õigekeelsussõnaraamatut ÕS 2018” ning seda võimalikult sagedasti ka lihtsalt huvist, mitte ainult otsesest vajadusest, sirvida, et sõnavara rikastada ja keelekasutust parandada.
Uustrükki on lisatud 2600 uut sõna ja täiendatud sõnaseletustega ning värskendatud näitestikku, et see paremini kirjeldaks märksõnade tähendust ja lausesse sobitumist.
