Lavastaja ja näitleja Elmo Nüganen kõneles 2016. aastal Ööülikooli loengus teemal “Lavastades Tammsaaret”. See raadiosaade on salvestatud Valtu seltsimajas Külaülikooli loengute sarja raames. Loeng peeti peaaegu täpselt kolm aastat tagasi 15. veebruaril, mis on muuseas ka Elmo Nüganeni sünnipäev. Põhjus, miks seda kolm aastat vana loengut meenutan, peitub ikka selles vastvalminud filmis “Tõde ja õigus”.
Ehkki linateose lavastamise taga ei olnud sugugi Elmo Nüganen, vaid noor režissöör Tanel Toom, annab Nüganen siiski vihjeid, mis aitavad Tammsaare mõttemaailma mõista.
“Peale selle, et ma sain kirjanduseõpetajalt arusaama, et Tammsaare on üks kõva kirjanik küll, mul mingit suurt vaimustust Tammsaarest ei olnud. Ma ei osanud teda ilmselt lugeda,” rääkis Nüganen oma esimesest kohtumisest Tammsaarega.
“Tegelik arusaamine, et tegemist on olnud ja on erilise kirjanikuga (ja mitte ainult meie Eesti kultuuripildis, vaid ka laiemalt), tuli hiljem,” tõdes Nüganen.
Tammsaareni jõudis Nüganen aastaid hiljem tasahilju “Tõde ja õigust” uuesti lugedes, see oli tema öökapiraamat, mida ta aeg-ajalt suviti enne magama minekut luges. “Ma järsku avastasin, kui palju on seal huumorit (just “Tõe ja õiguse” esimeses osas) ja midagi meist kõigist eestlastest,” meenutas ta oma äratundmismomenti.
“Tammsaare oli kriitiline kõigi eestlase põhihädade suhtes. See hakkab silma ja see on isegi mõne tema romaani tekkimise põhjus. Mis mulle aga Tammsaare juures väga meeldib ja istub, on see, et kui ta näeb meis eestlastes mingit iseloomujoont, siis ta ei tee seda tigedalt, vaid ta teeb seda läbi huumori. Ma arvan, et meie kui väikese riigi esindajad oleme ikka mõelnud, miks me paganama pärast nii väikesed oleme. Me oleme tahtnud mõelda, et äkki me saaks olla kuidagi suuremad, kui me oleme. See ei ole ilmselt muud kui pisikene alaväärsuskompleks,” mõtiskles Nüganen.
Kui ta asus Dostojevski “Kuritööd ja karistust” lavastama, avastas ta, et selle on tõlkinud Tammsaare. “Hiljem Tammsaare maailmasse sukeldudes hakkasin nägema paralleele või neid asju, kust Tammsaare on saanud Dostojevskilt mõjutusi. Selle avastuse, et tegemist on kahe väga lähedase kirjanikuga, tegin ma ise ja võib-olla seepärast on see mõte mulle ka väga armas,” rääkis Nüganen.
“Dostojevski on sama kraadiga kirjanik vene kultuuripildis nagu Tammsaare on meie kultuuris. Võimsad kirjanikud mõlemad,” nentis Nüganen ning tõi välja rea sarnasusi nii autorite kui ka nende teoste vahel. “Vaadake või nende romaanide pealkirju: “Kuritöö ja karistus”, “Tõde ja õigus”. Kuigi romaanid ei räägi samast asjast, on nende pealkirjade kujundlik mõtlemine sarnane,” viitas Nüganen.
“Neil on palju ühiseid jooni, aga üks neist on ka see, kuidas nad käsitlevad oma naistegelasi. Tammsaarel on sellised naistegelased Krõõt, Tiina, Karin, Eerika. See on selline naistegelase tüüp, kes võib õigustada meestegelase olemasolu või kes õnnistab teda. Vahel iseloomustatakse seda naistüüpi kui igavene naiselikkus või rumal tarkus, pidades silmas südame tarkust.”
Selle mõttekäigu illustreerimiseks tsiteeris Nüganen ühe Tammsaare tegelase öeldut: “Ma ei tea, mis asi see on, aga naistel oleks nagu süda teise koha peal. Ta on nagu õigema koha peal kui meil meestel.” (Tsitaat kuulub Indreku naise Karin Paasi isale.)
“Selliste suurte meistrite teostes nagu Tammsaare ja Dostojevski esineb aeg-ajalt selline kõike lunastav naise kuju. Naise kuju, kes üldse annab kogu sellele asjale mingisuguse mõtte. Naise kuju, mis annab meie siin olemisele ja eksisteerimisele mingisuguse mõtte,” selgitas Nüganen. Sama näeme ka “Tõe ja õiguse” esimeses osas.
Rääkides “Tõe ja õiguse” teisest osast, ütleb Nüganen, et mõlemad kirjanikud, nii Tammsaare kui ka Dostojevski lõpetavad oma romaanid tugeva kujundiga, milles on religioosne sõnum. “Raamatud lõppevad usu võiduga ning laiemalt mõttega, et armastus võib tuua lunastuse.”
Küsimustele vastab näitekirjanik Urmas Lennuk, kes on kirjutanud Tammsaare ainetel 9 (teatri)-teksti, neist 7 on olnud „Tõe ja õiguse” ainetel.
Miks on “Tõde ja õigus” meie jaoks ikkagi nii oluline?
Siin tuleb loomulikult mängu see tegur, et autor on puudutanud iga rahva jaoks olulisi teemasid ja teinud seda väga selgest vaatepunktist. Tõde ja õigus on vastuolulised teemad, mis käivad läbi paljude inimeste elukogemusest. Tammsaare on pakkunud sellele välja selge üldistuse. Ega ma õiget vastust ei teagi, aga ilmselt on siin üks suur osa ka järjepidevusel. „Tõde ja õigus“ on saanud kesta läbi aja nii koolitundides, raamatukogudes, teatris, kunstis ja muusikaski. „Tõde ja õigus“ pole meie segases ajaloos kunagi otseselt keelatud olnud.
Mis sõnumi/õpetuse täna “Tõe ja õiguse” lugu meieni toob?
Seda ma ka ei tea, aga minu enda jaoks on „Tõe ja õiguse“ puhul alati väga oluline olnud tõdemus, et maailm ei saa kunagi valmis. Nagu Vargamäegi. Me peame olema valmis tegutsema mõnikord väga väikeste eesmärkide nimel, et midagi suurt sündida saaks. Ja see kõige olulisem on ikka inimlikkus ja otsimine. Et meie hing inimesena enne küpseks saaks, kui ta siit koristatakse. Et enne surma saaks iga inimene endale öelda – me pole asjata elanud.
