7.2 C
Rapla
Teisipäev, 26 okt. 2021

Kool muutunud maailmas

Vivika Veski

Vana [sündmatutele elukommetele viitav sõna]! Mine [kohta, kuhu ei ole võimalik minna]! Need sõnad karjub Rivo keskealisele naisõpetajale, kes on palunud tal tunnis kaasa töötada.
„Lõpeta ära, ära nõmetse,” ühmab Rivole klassivend Sven.
„Sina, t…a, ole vait! Mine [nilbe soovitus]!”
Nüüd viskab ka muidu rahulikul Svenil kopsu üle maksa ja ta näitab Rivole keskmist sõrme.
Selle peale haarab Rivo koolikoti, et Svenile äsada. Õpetaja tormab vahele ja kott tabab tema kätt. Käsi läheb paiste. Kolleegid soovitavad õpetajal politseisse pöörduda, aga õpetaja loobub. Luu on ju terve ja ta ise ju toppis oma käe vahele. Võib-olla Rivo polekski Sveni löönud, ähvardas niisama, mõtleb õpetaja.

Jälle! Õpetaja Meeri Tamm silmab koridorinurka kogunenud tüdrukutekampa. Kaheksanda klassi neiud, esmapilgul kenad ja viisakad. Head õpilased. Kogukonna arvamusliidrite lapsed.
Paraku teab õpetaja Tamm, mida teevad need „kenad” neiud üheskoos siis, kui õpetajad ei näe. Seda on talle rääkinud teised õpilased. Näiteks Brita, keda see kamp oma juhi Kätlini eestvedamisel on toginud, tühjade joogipudelitega loopinud ja riiete pärast mõnitanud. Brita riietel pole häda midagi. Lihtsalt tema ema oli nähtud „kaltsukasse” sisenemas.
Aga Brita jaoks ongi ju probleem teatud mõttes lahenenud, sest viimasel ajal on õpetaja Meeri teda näinud hoopis tüdrukutekamba hulgas. Kiusa või ole kiusatav. Lihtne valik.
Sama hästi, kui see on ikka hästi, pole läinud aga Merjel, kelle ema joob ja isa on kes teab kus. Muidugi ei suuda Merje sama moodsalt riides käia ja sama häid asju omada kui teised. Paraku jätavad soovida ka muidu üsna hea peaga Merje sotsiaalsed oskused. Kerge saak tüdrukutekambale.
Ei tea, kas see on lisaprobleem või hoopis lahenduse võti, et tüdrukutekamba liidrid väärtustavad häid hindeid, arutleb õpetaja Meeri Tamm omaette.
„Mis levelil sa oled?” hüüab III klassi õpilane Kert Oskarile. „Teisel,” pomiseb Oskar häbelikult. Selle peale kõlab klassis vali naer. „Mees on teisel levelil, ma olen küll viiendal!” hõiskab Kert.
Õpetaja Krista Mets seisab klassi ees ja tunneb end nähtamatuna. Nagu sageli tunni alguses. „Õpilased!” hüüab õpetaja. Paistab, et lisaks on ta kaotanud veel hääle, sest keegi ei tee välja. Lõpuks haarab õpetaja Krista riiulist suure joonlaua ja lööb sellega kolksti vastu lauda, nii et seal lebanud märkmik üles hüppab. Õpetaja poole pöördub seitseteist imestunud silmapaari. Mis nüüd?
Hea, et selline vanaaegne tööriist nagu joonlaud klassis ikka olemas on, rõõmustab õpetaja. Kuidas ta muidu suudaks lapsed nutitelefoni mängumaailmast välja tuua.

 

Kõik need juhtumid on välja mõeldud, kasutades küll üksikasju lugudest, mida olen õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate käest aja jooksul kuulnud. Arvatavasti on midagi samalaadset läbi elanud mitmed. Siia võiks lisada veel juhtumid, kui laps tuleb nuttes koolist koju ja keeldub sinna edaspidi minemast, sest klassikaaslase agressiivsus on muutnud ta koolipäevad talumatuks. Kui lapsevanem pöördub kooli, lubab õpetaja vägivallatsejaga edaspidi rohkem tegelda. Aga minu laps, imestab lapsevanem. Kas tema ei vajagi rohkem tähelepanu?
Kui hakkasin selle loo jaoks materjali koguma, arvasin, et see tuleb psüühiliste erivajadustega lastest. Nüüd ma ei tea. Teatud mõttes jah. Enamikul meist on ju erilisi vajadusi ja suur osa neist jõuab mingil ajal ka kooli. Teisalt tõdesid koolijuhid, et kõige raskem ei ole mitte nende lastega, kellel on ametlikult määratud erivajadus, sest sellega tuleb kaasa raha. Rahaga omakorda saab palgata tugiisikuid, korraldada individuaalõpet, seada sisse väikeklasse ja nii edasi. Selge erivajaduse jaoks võib olla välja töötatud ka metoodika.
Kõige raskem on hoopis nende lastega, kellele vanem ei ole lasknud määrata erivajadust, sest ta ei tunnista seda. Või siis lapsel ei olegi meditsiinilises mõttes mingit psüühilist erivajadust, vaid ta lihtsalt käitub halvasti, sest … Aga miks siis ikkagi? Ja mida siis teha?
Nende küsimuste üle arutlevad Hagudi kooli direktor Lea Vendik, Kohila mõisakooli direktor Anu Nigesen, Rapla vallavalitsuse lastekaitse peaspetsialist Sirve Salu, Innove Rajaleidja eripedagoog Liis Ehavere ning ühe anonüümseks jääda soovinud kooli direktor ja sotsiaalpedagoog. Loetavuse huvides pangem direktorile nimeks Liina Tulp ja sotsiaalpedagoogile Merle Kask.

Küsimusele, kas lapsed­ on teistsugused kui põlvkond või kaks tagasi, vastasid kõik asjaosalised jaatavalt. Aga milles erinevus väljendub?

Lea Vendik on Hagudi kooli direktor neljandat aastat. Varem töötas ta õpetajana. „Lapsed pole need, kes nad kunagi olid. Kõik on erilised. Õppimisstiilid on midagi muud,” räägib ta.
Neil on klassis kümme-kaksteist õpilast. Neist neli-viis on sellised, kes vajavad keskmisest erinevat lähenemist: kes on andekas, kes ohjeldamatu, kes kiire, kes aeglane.
„Näeme, et lastel on raskem keskenduda, püsida ühe tegevuse juures, sest kõik meie ümber, mille sees nemad kasvavad, muutub nii kiiresti,” ütleb Anu Nigesen. „Nad saavad ise valida endale meelepärast tegevust. Lapsed ei ole enam harjunud sellega, et neil oleks igav, igavuse saab väga kiiresti erinevate asjadega ära täita. Ka füüsiliselt on nad teistsugused. Kehalise kasvatuse õpetajad ütlevad, et lapsed tulevad kooli ega oska enam hästi kukerpalli teha või hüppenööriga hüpata. Mida oma lapsepõlvest mäletad, et oli loomulik tegevus, ei tulegi tänapäeva lastel enam nii iseenesest.”
Innove Rajaleidja eripedagoog Liis Ehavere on varem töötanud aastaid õpetajana. Ta räägib, et aktiivsus-tähelepanuhäire on tänapäeval hästi levinud. See võib väljenduda kahel moel – pidurdamatu käitumise või tähelepanu hajumisena. Esimest on õpetajal lihtne, teist raske märgata.
Sirve Salu tõdeb, et muutused alates taasiseseisvumisest on olnud märkimisväärsed: maailma avanemine, laialt kättesaadavad olmemugavused, pidev infotulv; meedia ja sotsiaalmeedia võimalused-ahvatlused-ohud, väärtushinnangute teisenenud käsitlus jne.
„Eesti lapsele on kindlasti paranenud majanduslikud võimalused, keskkonna heakorrastatus, last ümbritsevate isikute teadlikkus ja oskused lapsele pühenduda ja tema vajadusi märgata. Kasvavad ka soovid ja ootused, sealhulgas seoses lapsega: veel kiirem areng, konkurentsivõime ja edukus, parimad võimalused siin ja kohe,” toob Salu näiteid.
Ta lisab, et oluliselt on muutunud ka lapse ja pereelu ühiskondlikud regulatsioonid: sotsiaalhoolekandeseadus, perekonnaseadus, lastekaitseseadus, haridusseadused. Uue aja märksõnad on lapse psüühilise arengu varane jälgimine, seisundite diagnoosimine, ravimid ja psüühikahäire baasilt puude tuvastamine. „Tõenäoliselt esines häireid ka varem, aga sel moel ei täpsustatud,” tõdeb Salu. „Muutunud on perede elukorraldus, vanavanemad ei saa pensionile jääda, vanemad on tööga pigem rohkem hõivatud. Üha rohkem lapsi asub enne teist eluaastat kollektiivi.
Mina näen ikka samu lapsi, ainult tänapäeval on probleemiasetused, fookused ja tempod muutunud.”
Merle Kask* nendib, et varem ilmnesid suuremad probleemid teismeeas, nüüd nooremana. Sellele on juhtinud tähelepanu ka näiteks psühholoog Toivo Niiberg.
Tema ja Liina Tulp* kirjeldavad olukordi, mille kaudu muutused igapäevases koolielus väljenduvad. Näiteks näeb õpetaja, et laps tuleb kooli punaste silmadega, olles olnud poole ööni nutitelefonis. „Õpetaja ei suuda niimoodi plinkida klassi ees nagu nutiseade, et tähelepanu võita,” muigab Kask.
Täiskasvanut, sealhulgas õpetajat, võtavad paljud lapsed nagu teist endasugust, kellele võib öelda ja rääkida kõike. Mõni laps jutustab õpetajale isegi üksikasju kodustest joomingutest ja peresuhetest. Uhkusega. „Ma ei taha seda teada!” ütleb Tulp ahastusega hääles. Ta kummutab mõnikord esineva arvamuse, et õpetajad uurivad lastelt nende vanemate kohta. „Ei taha teada! Tahan, et laps tuleks kooli rahulikult ja puhanult.”
Ehavere on märganud ka seda, et laste kõne on jäänud vaesemaks, kuna nendega räägitakse vähem.
Kask täiendab, et lastel esineb ka inetut sõnavara – juba algklassides. Ja ebaviisakaid sõnu ei tarvitata üksnes vihahoos vandumiseks, vaid ka nii-öelda sidesõnana.
Sageli on isad Soomes tööl, mõnikord ka mõlemad vanemad. Mõni laps näeb oma ema heal juhul korra kuus.
Vendik täiendab, et mõne õpilase puhul on küsimatagi aru saada, kas isa on parasjagu kodus või välismaal. Kui isa on kodus, siis on laps rõõmsam, rahulikum ja püüab rohkem.
Mõnikord on kodus vanema ja lapse rollid vahetusse läinud. Vahel väljendub see ülemäärases vastutuses, mida laps peab kandma, teinekord aga lihtsalt võimus, mille laps on vanema üle haaranud.
„Ma näen läbi, kui laps dikteerib kodus,” ütleb Kask. Mõni laps teatab õpetajale näiteks, et kui ta mingi aja jooksul ühtegi märkust ei saa, ostab ema talle uue nutitelefoni.
Mõne lapse jaoks on kool turvakoht, kuhu ta saab koduste probleemide eest tulla. „Aga kool lõpeb lõunast, mis saab edasi?” küsib Tulp. Ta lisab, et neid lapsi, kellega on keeruline toime tulla, on koolis ehk vaid viis protsenti, kuid neile läheb suurem osa õpetaja tähelepanu tunnis.

Mis on põhjus, et õpilased on teistsugused?

“Lapsed tunduvad täna laiema silmaringiga ja avatumad. Lastel on rohkem teadlikkust oma õigustest ja võimalustest. Samas on nii lapsi kui ka kõiki teisi keerulisem motiveerida pingutuseks, sest eesmärgi saavutamiseks on täna mitmeid erinevaid aktsepteeritud teid,” nendib Salu.
„Kindlust ja rutiini oli varasematel põlvkondadel oluliselt rohkem,” ütleb Nigesen.
„Vanemad teevad meeletult tööd. Materiaalne pool on hästi oluline,” näeb Vendik.
Nigesen räägib, et kõige selgemini mõjutab last tema pereelu korraldus. Paljud vanemad on hommikust õhtuni tööl ega leia aega, et lastega koos tegutseda. Seda ei ole ka enam samamoodi vaja nagu vanasti, kui kogu pere pidi koos tööd tegema ja pingutama, et hakkama saada.
Oma pedagoogiõpinguist ja -kogemustest teab Tulp, et isiksus kujuneb põhijoontes välja juba seitsmendaks eluaastaks, pärast on seda raske muuta. „Kui kodus pole ette nähtud korda, on koolis raskem. Lastevanematel, eriti noortel, puuduvad oskused last kasvatada, minnakse kergema vastupanu teed,” kirjeldab Tulp.
„Pigem muutume ümbrusega suhtes kõik, nii ka laps. Näiteks kasvatusteooriate mitmekesisusest tulenev segadus lapsele igapäevaelus raamide panemisega: kui see vanema poolt logiseb, mis sel lapsel siis teha? Lahus elavad vanemad on vastastikku rahulolematud ja süüdistavad, laps peab kahe talle kõige kallima, aga lepitamatu vanema vahel laveerima ja manipuleerima. Kas laps on teistsugune?” küsib Salu.
Ehavere tõdeb, et lapse käitumine võib olla ka appikarje.

Mis võiks olla lahendus?

Kõik on kogenud, et kui vanem teeb õpetajate ja tugispetsialistidega koostööd, siis enamasti leitakse ka lahendus. Ette tuleb siiski ka olukordi, kui vanem keeldub probleemi tunnistamast. Mõnel juhul näiteks on võimaliku erivajadusega lapsel paberid korda ajamata, sest vanem ei tunnista lapse erivajadust. „Üks lapsevanem ütles näiteks, et tema oma last hulluarsti juurde ei vii,” räägib Tulp.
Vendik on näinud ka, et mõne vanema hirm võib pärineda tema enda kooliajast. Osa vanemaid on ravimite vastu ega taha neid näiteks tähelepanuhäirega lapsele anda, kuigi arst on määranud. Kardetakse sõltuvuse teket. Mõnele lapsele oleks aga tablett abiks.
Rajaleidjasse jõuavad üldiselt vanemad, kes on valmis tegema koostööd. Samas saab Ehavere aru, et vanematel võibki olla alguses eitusfaas. Siis tuleb anda aega.
„Hästi oluline on, et tegutsetaks koostöös vanematega. Koostöö saavutamine võib olla vahel keeruline, aga siis on kooli ülesanne jääda kannatlikuks, see võib olla keerukas, aga ega muid lahendusi pole,” räägib Nigesen.
„Olukordi tuleb selgitada, võimaluse korral rahumeelselt ja mitme peaga. Süüdistamine või hirmutamine ei aita kedagi. Tunnustamine aitab alati. Tuleb koos otsida ja proovida, tagasilangustest ei tohi heituda. Mõistlik on seada eesmärgid lähemaks ja kaugemaks ajaks. Vanem vajab tuge ja tähelepanu ka personaalselt, et keeruline aeg vastu pidada,” selgitab Salu.
Rajaleidja käib õpetajaid nõustamas nii koolis kui ka lasteaias. Sageli pöörduvad Rajaleidja poole ka lapsevanemad, kui kool või lasteaed on soovitanud. Kool saadab Rajaleidjasse enamasti õpiraskuse korral.
„Meie ülesanne on siis välja selgitada, kas esmane on õpiraskus või hoopis käitumisraskus. Sageli põhjustab probleemne käitumine õpiraskust,” räägib Ehavere.
Kui Rajaleidja spetsialistid näevad, et olukord nõuab lisaks nende hindamisele ja soovitustele enamat, siis nad võivad suunata ka psühhiaatri juurde.
Vahel korraldavad nad ümarlaudu, aga nõu antakse ka telefoni teel. Ehavere näeb, et sageli on koolides õpetajad üksi oma murega ja pelgavad abi küsida. „Aga ei pea saama kõigega ise hakkama,” kinnitab ta.
Nigesen lisab, et ta on väga tänulik Raplamaa Rajaleidja abivalmis meeskonnale, kes on alati valmis kaasa mõtlema ja lahendusi otsima koos vanemate ja kooliga.

Mida teete oma koolis, et olukorda paranda?

Vendik leiab, et õpetaja ei tohi solvuda ega võtta isiklikult, kui õpilane oma viha välja elab. Ta on kogenud ka seda, et eri lastele sobib erinev stiil. Mõnega tuleb käituda hästi rahulikult ja hoolivalt, teine vajab aga just selget käsuliini. Ja mis sobib ühes klassis, ei pruugi sobida teises. Mis aitas aasta tagasi, võib praegu jääda tulemusteta.
Hagudi kool on lastevanemate koosolekutele kutsunud rääkima asjatundjaid, näiteks aktiivsus-tähelepanuhäirest. Koolis käis ka kinesioloog – rääkimas, kuidas õppida kogu kehaga. Selgeks sai, et 45-minutilise tunni jooksul tuleb lasta õpilastel end liigutada, teha harjutusi.
Hagudis aitab lahendusi leida ka see, et kool on väike ja kõik õpilased on tuttavad. Direktorgi tunneb iga üksikut last nimepidi.
Hagudi koolis on mõeldud vaikuse ruumi sisseseadmise peale, kuhu saab minna rahunema, kuid praegu seda veel pole. Õpetajate jaoks on õpetajate tuba see koht, kus saab aja maha võtta. „Meil on hästi lahe õpetajate tuba, palju heidetakse nalja,” ütleb Vendik.
Korra aastas, kevade poole korraldatakse Hagudi koolis suur tänugala, kus tänatakse ükshaaval kõiki õpilasi ja õpetajaid.
Kohila mõisakool on kristlikke põhimõtteid järgiv erakool. Iga koolinädala alguses tulevad nad kogu kooliperega kokku ja räägivad nädala olulised teemad läbi. Enne klassidesse minekut loevad nad tavaliselt koos Meieisapalve. Ja kui nad sööma lähevad, siis loevad söögipalvet.
Nigesen räägib, et ühised mõtisklushetked aitavad kindlasti koolis rahulikumat meeleolu luua. Kohila mõisakooli õpetajad on osalenud ka vaikuse minutite koolitusprogrammis. „Võtta see hetk, tulla välja saginast, keskenduda ja pärast seda on palju parem edasi minna,” ütleb Nigesen. „Oma tundides, et luua tunni alustamise meeleolu, oleme kokku leppinud, et jääme hästi vaikseks ja loeme kümneni. Ja siis alustame. Ei pea olema keerulised võtted.”
Nigesen lisab, et suurematega on siiski vaja teistmoodi kontakti saavutada. „Nad ootavad, et neid võetakse kui inimest. Et neid ei kohelda, vaid nad on mõnes mõttes nagu partnerid. Aga see tähendab seda, et kui sa tahad, et sinuga arvestataks, siis pead õppima ka vastavalt käituma,” räägib Nigesen.
Ehavere ütleb, et õpetajal on õigus lubada lapsele erisusi. Näiteks anda aeglasemale lapsele rohkem aega. Mõnele tähelepanuhäirega lapsele võib teha tööülesande osadeks, et ta sellest aru saaks. Erivajadusega laps võib kasutada ka abivahendeid.

Mida teha koolis nutiseadmetega?

Hagudi koolis on otsustatud, et nutitelefoni ei kasuta koolipäeva jooksul esimesest kuni kuuenda klassini. Seitsmendast kuni üheksanda klassini on see lubatud, sest kool leiab, et see aitab lapsel õppida ise ennast juhtima ja vastutust võtma.
Kohila mõisakoolis on algusest peale kokku lepitud, et koolipäeva jooksul nutiseadmeid ei kasutata, kui õpetaja ei ole selleks andnud eraldi ülesannet. „Et lapsed sel ajal, kui nad on koolis, õpiksid üksteisega suhtlema, rääkima, lahendama oma asju, vaatama üksteisele otsa, koos mängima. Arvan, et see kogemus muutub üha hinnalisemaks,” leiab Nigesen.
Mõlemas koolis on mõistagi lubatud lapsel oma vanemaga koolipäeva ajal ühendust võtta.

Millest tunnete kõige rohkem puudust, et olukorda lahendada?

Kõige suurem on puudus vajaliku väljaõppega inimestest, leiavad kõik. Näiteks pole õpetajat, kes läheks väikeklassi ette. Tööportaalid on õpetajate otsimise kuulutusi täis.
Vendik tõdeb, et tugispetsialistidest on puudus. Sotsiaalpedagoog neil küll on, aga see on ka kõik. Tema hinnangu järgi võiks igas klassis olla õpetajale lisaks ka abiõpetaja.
Tulp räägib, et nad otsivad oma kooli abiõpetajaid. Direktor nendib, et ta on olnud ka ise abiõpetaja rollis. Samuti käivad ühe klassi lapsevanemad kordamööda tunnis õpetajal abiks.
„Me pole väga kehvas seisus, meil on eripedagoog,” lisab ta siis.
Ka Hagudis käib üks kodune ema tunnis abiks.
Ehavere tõdeb, et vaeslapse osas ongi sageli üldtugi. Logopeedide järele on lausa karjuv vajadus. Logopeede ongi vähe ja üks põhjus on selles, et Tartu Ülikool õpetab neid üksnes päevaõppes.
Tulp leiab, et ka kohalike omavalitsuste roll peaks suurem olema, kuigi nende kool teeb koostööd nii vallavalitsuse kui ka politseiga.
Ta lisab, et nende kool koolitab oma õpetajaid kogu aeg, et nad oskaksid hakkama saada lapsega, kes on agressiivsem või puudega. See tähendab tegelikult kõiki õpetajaid, sest vahetunnis puutuvad kõik omavahel kokku.
Vendik täiendab, et tegelikult peab olema oskus igasuguste lastega suhelda ka näiteks kooli majandusjuhatajal või koristajal.
Vahel näevad õpetajad, et vanematel napib oskusi lapsi kasvatada. Tulp teab, et näiteks Skandinaavias tehakse juba lapseootel vanematele koolitusi. Kui vanem neist hoidub, võtab temaga ühendust lastekaitsetöötaja.
„Kõige rohkem on puudu vanematel ajast, et olla rahumeeli oma lapsega. Siis on puudu see kõik, mis lahutab kuskilt nähtud-kuuldud ideaali oma pere olukorrast,” tõdeb Salu.
Nigesen leiab, et ressursivajadus, mida ei saa eitada, on vaid asja üks pool. „Teine pool on see, kuidas me ise mõtleme, teadvustame neid küsimusi enda jaoks, kas me oleme valmis lahendusi otsima. Kui õnnestub läbi rääkida see eesmärk, mille poole me püüdleme, kui me seda suudame mõista, siis saab selle ümber ehitada teid, kuidas sinnapoole liikuda. Kui takerdume detailidesse ja emotsioonidesse, siis on keeruline.”

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised