-11.4 C
Rapla
Kolmapäev, 8 dets. 2021

Hoides keelt ja meelt

Vivika Veski

Homme tähistame emakeelepäeva. Ajakirjanike seas leidub inimesi, kelle jaoks keel on ühtaegu nii töövahend, kirg, mõtisklusteema, austusobjekt kui ka mäng – üks neist on Viio Aitsam.

Viio võtab mind vastu oma boheemlikult hubases Mahlamäe korteris Raplas, kuhu jõudes tekib tunne, et oled sattunud ühtäkki mõnda teise paika ja aega. Aega, mis polnud veel nii poliitkorrektne ja multikultuurne, mil mäletasime hästi oma soomeugri juuri ja hoidsime eesti keelt täie iseenesestmõistetavusega au sees.
Ühtlasi oli see aeg, mil haritud ajakirjanikud olid filoloogid, mitte sotsiaalteaduste bakalaureused või magistrid nagu praegu. Filoloog on ka Viio Aitsam. Ta on lõpetanud 1983. aastal Tartu Ülikoolis eesti keele eriala. Kolmandast kursusest oli võimalik spetsialiseeruda. Tema valis žurnalistika, nagu seda haru tollal ametlikult nimetati.
Viio õppis kaugõppes ja tal on selle üle hea meel, sest nii langes suurem osa õpingute ajast kokku tööga Rapla rajooni ajalehes Ühistöö. Viio mäletab, et keeletaset peeti ajakirjanduses sellal ülitähtsaks. Kuigi enamik ajakirjanikke olid hariduselt filoloogid, olid lehes ometi veel eraldi keeletoimetaja ja korrektor. Hea keele tähtsustamist mäletab ta ka ajast, mil asus tööle Maalehte 1998. aastal.

Eeskuju Leonhard Vaide

Viio on pärit Vigalast, tema vanaisa oli kirjanik, ajakirjanik ja kodu-uurija Mihkel Aitsam ning isa õpetaja, kodu-uurija ja fotograaf Mihkel Aitsam. Viio ütleb, et ajakirjanikuks on ta tahtnud saada alati ja kirjutada on talle meeldinud alates ajast, mil ennast üldse mäletab. Ema jutu järgi õppis Viio enne kirjutama kui lugema.
Luuletusi kirjutas ta juba enne kooliaega. Mingil ajal elas Vigalas tema tädipoeg, kellega nad olid head sõbrad. Neile meeldis koos luuletusi kirjutada. Üks istus ühes ja teine teises nurgas ja muudkui luuletasid. Ja siis lugesid oma loomingut teineteisele ette. Viiole on meelde jäänud tädipoja luuletus pagarist, kes leidis jahu seest prussaka.
Kodu pööningul olid vanaisa raamatud, mille hulgast Viio põnevat lugemisvara leidis. Näiteks oli seal eestiaegne lasteraamat nimega „Mustika onu”, mille oli kirjutanud Jüri Vaht. Mustikaonu elas mustikapõõsa all.
Veidi hiljem köitsid Viiot näiteks Johannes Aaviku „Hirmu ja õuduse jutud”.
Uuemast lastekirjandusest oli sellal saada palju vene autorite tõlkeid. Neidki luges Viio hoolega ja nende mõjul olid ka tema enda kirjutatud juttudes tüdrukutel venepärased nimed, näiteks Maša ja Olja.
Viiendas klassis teadis Viio, et hakkab suurena kirjanikuks, ja kolm aastat hiljem kirjutas kirjandis, et tahab saada ajakirjanikuks.
Huvi eesti keele vastu kasvatas Viiol Märjamaa keskkooli direktor ja eesti keele õpetaja Leonhard Vaide. Viio muheleb, et eesti keele reeglid kõlavad tal siiani peas Vaide häälega: „Ja, ning, ega, ehk, või, kui ka – need sõnad, mille ette koma ei käi.” Aga Vaide suunas õpilasi ka referaate koostama ja kodu-uurimisele.
Keskkooli ajal oli Viio Ühistöö kirjasaatja. Sellal tegutses selle ajalehe juures Ülo Allvee juhtimisel kirjasaatjate kool, kus õpetati näiteks žanre.
Ise Ühistöösse tööle asus Viio 1979. aastal kõigepealt korrektorina, kuid õige pea hakkas kirjutama, peamiselt metsandusest ja loodusest. Nii on ka need teemad temaga algusest peale kaasas käinud, nii et paljud teavadki teda kui metsaajakirjanikku. Ometi tunnistab Viio, et ega ta enam väga suur metsaskäija olegi, kui töö tõttu minema ei pea. Linde pildistama läheb metsa küll ka niisama.

Ettevõtjaelu annab vabaduse

Viio on oma kabineti seadnud sisse tillukesse kööki. Välja näebki see pigem nagu loomingulise inimese töötuba. Akna all on kušett, kus pikutab kõrges eas kass Päike. Teised kassid Kuu ja Maša ajavad korteris omi asju ja tulevad vahepeal külalist üle nuusutama.
Oma tööpäevad veedabki Viio enamasti seal, vähemalt talvel. 2014. aastal asutas Viio koos elukaaslase Margus Mikomägiga osaühingu Kollased Taskud, hakates ettevõtjaks ja iseenese tööandjaks. Nõnda saab ta ajakirjaniku ja toimetajana tegutseda vabakutselisena.
Parasjagu on tal arvutis ees lahti raamat, mida toimetab. Ta ütleb, et talle selline töö väga meeldib, samuti see, et saab teha seda kodus.
Tema toimetatud raamatute nimekiri on üleval ka Kollaste Taskute kodulehel. Näiteks on ta toimetanud Raul Aarma raamatut tuletõrjeautodest, siis kogukonnaraamatut „Ingliste sõnas ja pildis”. Viimane valminud toimetis oli Ülo Vooglaiu „Elanikust kodanikuks”.
Viio räägib, et toimetajana on talle suur eeskuju olnud Mati Soomre, kes oli Maalehes stiilitoimetaja sel ajal, kui ta sinna tööle läks. Mati oskas teksti nii üle käia, et autor isegi ei märganud, et eriti midagi oleks muudetud, ometi oli kõik pandud ilusasse eesti keelde.

Uku Masinguga keelest ja meelest

Viio ütleb, et ta ei ole selline toimetaja, kes toimetab keele väga korrektseks. „Küllap mõni toimetaja toimetaks rohkem,” muigab ta. „Mulle meeldib, kui keelega mängitakse, kui sõnade järjekord on ootamatult teistmoodi. Kui ka sõnaga mängitakse, mõeldakse välja uusi sõnu. Selle tajub ära, kas on vaimne keelemäng või lihtsalt lohakas keelekasutus – keelelodevust ma muidugi ei salli.”
Viiole meeldib väga lugeda Uku Masingut, ka tema keele pärast. „Masing läks keelekasutusega kogu aeg üle piiri. On huvitavaid uuringuid tehtud, kuidas ta sellega avardas keeleruumi, mulle see väga meeldib.”
Viio leiab, et Uku Masing on ka keele mõttes tähtis mees, kuna on kirjutanud mõtlemapanevaid artikleid keelest ja meelest. „Minu meelest on ta mõnda asja ette näinud, mis meil praegu Eestis on toimunud,” ütleb Viio.
Näiteks on Uku Masing võrrelnud eesti keele kui soome-ugri keele psühholoogiat indoeuroopa keelte omaga, kuhu kuulub enamik Euroopa keeli. On mõned suured erinevused. Näiteks see, et eesti keeles pole sõnadel sugu. Kuna indoeuroopa keeltes on sood, on nende maailm rohkem ära lahterdatud. Selline lahterdatud maailm on aga ka meie meeleruumi hakanud tungima. Näiteks Euroopa Liidugi järgi on looduses tähtsad liigid ja siis ülejäänud. Ühed on tõstetud pjedestaalile, aga tähelepanuta on jäänud see, kuidas liigid elavad kooslusena.
Samuti on eesti maailmapilt indoeuroopa mõjul muutunud hierarhilisemaks – ühed on tähtsamad kui teised.
„Keelt tuleks tähtsaks pidada, et meel püsiks,” ütleb Viio Aitsam.
Viio räägib, et teda hirmutab, kui noorem põlvkond ei saa enam alati mõnest sõnast, väljendist või fraseologismist aru. „Osaliselt on see loomulik areng, aga minu jaoks muudab see keele palju vaesemaks,” ütleb Viio. Hiljuti oli tal kogemus ühe raamatu toimetamisega. Raamatus oli lause: „Kui laps tahab joonistada, tuleb talle anda paberit nagu leiba.” Noorema põlvkonna mees ütles selle peale, et lapsed ei söö ju leiba, söövad putru.
Viiot ärritab asjaolu, millele Ülo Vooglaidki tähelepanu juhib, et kõrgharidus muutub üha ingliskeelsemaks. „Olen Ülo Vooglaiuga nõus, et see on kuritegu,” ütleb Viio. Mitmeid erialasid ei saagi enam magistritasemel Tartu ja Tallinna ülikoolis eesti keeles õppida. Haridusjuhid on põhjendanud, et eestikeelse õppe vastu oli huvi liiga väike. Viio leiab aga, et kui kasvõi kaks inimest tahavad eesti keeles õppida näiteks filosoofiat, siis tuleb seda võimaldada. „See ei ole koht, kust hoida raha kokku,” kinnitab ta.
Kollaste Taskute kodulehel on ka ülevaade Viio enda kirjutatud raamatutest, näiteks „Vigala Mihklid”, „Lugulaul krahv Hermannist, kes Raikkülas eestlaseks kätte ära läks” ja „Putukafriigi päevaraamat. Elust aias koos putukatega”.
Nii nagu soome-ugri keeles ja meeles on kõik kõigega seotud, nii ka Kollastes Taskutes. Oma Raela aias on Viio aednik, fotograaf, kirjanik ja putukauurija. Samuti plaanib ta suvel korraldada soovijaile ringkäike nende tasakaaluaias. Tasakaaluaed on selline, kus kõigil lastakse elada – jah, ka neil, keda muidu lahterdatakse umbrohuks ja kahjuriteks. Just nagu soome-ugri keeles ja meeles elavad kõik koos ilma kasulikuks või kahjulikuks määrava sildita. Ja Viio on oma aias kogenud, et see toimib. Jah, see võtab aega. Samuti ei näe tema aed ehk välja nii korralikult pügatud ja rohitud kui mõni teine. Nagu keeles, nii armastab Viio ka aias mängida ja katsetada. Ja selgub, et kui jätta niinimetatud kahjurid rahule, on võimalik saavutada bioloogiline tasakaal – putukatele, kes söövad taimi, lisanduvad õige pea röövputukad, kes söövad taimesööjaid jne.
Taskute nimi sobib Viio ja Marguse ettevõttele hästi, sest seal on mitu tegevusharu. Aga miks on taskud kollased? Viio ja Margus selgitavad oma kodulehel, et kollane on valguse värv. „Osaühingul on üks mõte – elada elusamalt, ja kaks peasuunda – kultuur ja loodus, need on ka rajad, mis meid on sidunud.”
Soomeugrilaste kombel ei ole keel ehk kultuur ja loodus Kollastes Taskutes ja Raela aias omavahel vastuolus, vaid hoopis ühendavad ja toimivad koos.
Väikeses tavalise Mahlamäe paneelmaja köögis on nii mugav, et on raske lahkuda. Kergemaks teeb selle kutse tulla suvel Raelasse külla vaatama tasakaaluaeda ja seda tutvustavat stendi.
Suur ja sõbralik valguse ja taskute värvi kollane kass Maša saadab uksele.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised