7.4 C
Rapla
Esmaspäev, 25 okt. 2021

Lisaleht KODULOOLANE: 25. märts 1949

Aino Mettas, Loe küla, Lehtmetsa talu

Sel õhtul tulid Suurtüki talu rahvas, Alma ja Hans, õhtuvidevikus koju Raba talu peremehe puusärki panemiselt.

Siis oli veel niisugune komme, et enne päris matusepäeva võis kogu külarahvas ja muud tuttavad tulla surnu koju teda viimast korda vaatama ja osa võtma toimingust, mille viis läbi mõni jumalasõna tundja mees.
Kojutulekutee möödus Raikküla vallamajast. Vallamaja õuel märgati veomasinaid ja sõdureid nende kastides. See vaatepilt tõi hirmu südamesse – sel ajal tuli tihti ette, et korraldati haaranguid ja otsiti metsavendi. Tähendab: jälle oli midagi teoksil.
Lehtmetsa pere sättis end juba magama, kui naabrinaine Alma tuli neile seda rääkima, mida vallamaja juures oli nähtud. Mind sel ajal enam kodus ei olnud, elasin juba Tallinnas. Aga ema jutu järgi tean, et nad panid ennast soojalt riidesse ja varjusid lähedal olevasse metsatukka. Oli ilus ja selge märtsiõhtu olnud, rauge vaikus valitses üle kogu maa. Öö hakul kuuldi, kuidas hakkasid haukuma naaberküla Matsi talu koerad ja kostis ka auto mürinat.
Lehtmetsa talu vanem tütar Loreida oli 1939. aastast Matsi talu perenaine. Sellepärast teati selle pere elust-olust kõike ja tunti ka koerte haukumine ära. Minu vend oli sel ajal juba täiskasvanud inimene ja otsustas vaatama minna, mis Metskülas toimub, miks seal koerad hauguvad ja autod sõidavad nii hilja. Ta jõudis Matsi naabertalu Jürihansu põlluni, sealt oli lage vaade Matsile. Õuel oli näha veomasinat ja inimeste liikumist. Ta ei julgenud edasi minna ja tuli koju tagasi. Kui oli juba vana öö ja kõik jäi vaikseks, naasis Lehtmetsa pere tuppa, hirm ja teadmatus südames.
Järgmisel hommikul tuli Vanatoa perenaine ja rääkis, et terve Matsi pere pandud öösel autosse ja viidud minema. Kodu pidid jätma Matsi talu vana peremees Mart Mätas, tema naine Ann, noorperemees Martin Mätas, naine Loreida ning nende lapsed: 9-aastane Reet ja poeg Aarne, kes oli nelja-aastane.
Minu mehe sünnikodu oli ka Matsi talu. Meil olid niisugused pered, et naised olid õed ja mehed vennad. Olime paari nädala eest just seal käinud ja kellelgi polnud aimugi, et see kodu võib kaduda koos inimestega. Seda ei saanud mõttessegi tulla, et üks talukoht, mis on mitme põlve jooksul loodud koduks suurele perele, saab haihtuda mingi pealesunnitud riigikorra tõttu. Niisugust asja on raske ette kujutada ka neil inimestel, kes ootamatult ühel ööl peavad kiirustades kotti toppima mõned riided ja jätma ilma hooleks kõik, mis raske töö ja vaevaga mitme põlve jooksul loodud.
Matsi inimeste küüditamisel oli sõduritega kaasas Raikküla valla partorg Arnold Uustalu.
Kohe pärast küüditamist hakati Eestimaal kolhoose tegema. Nii ka Metskülas. Kui palju Matsi varandusest läks kolhoosi, seda ei tea. Eks seda tassitud niisama ka laiali ja midagi said needki, kes pandi sinna elama. Kõige kurvem lugu on see, et uue eluhoone ehitamiseks oli Matsil kõik varutud aknaklaasidest samottahju kivideni. See oli sellest, et elumaja oli vana ja uue ehitamine võeti plaani juba neljakümnendate alguses. Minu isa ostis ka tütrele uue maja ehitamiseks silikaatkive ja katusekive – pärast küüditamist kadus kõik vaikselt oma rada. Siis vahetus aga uus riigikord ja siis algas sõda ning maja ehitamisest ei tulnud kohe midagi välja.
1951. aastal oli Metskülas 1. mai kolhoosi pidu. Olin ka koos oma mehe Endliga seal. Sinna oli kutsutud ka partorg Arnold Uustalu. Minu mees oli juba napsu võtnud ja läks Arnoldi juurde, kes istus meist eemal teise laua ääres. Endel pani talle käe õlale ja ütles:
„Selle teo eest sa kunagi veel vastutad, et sa minu vana isa ja ema ning vennapere Siberisse saatsid.”
Arnold vaatas Endlile otsa ja vastas: „Istu siia, ma ütlen sulle, kes sinu kodupere ära saatis. See oli sinu koduküla mees, kes kurameeris sinu õe Martaga. Marta aga ei abiellunud temaga, valis hoopis teise mehe, kellega ühte heita ja see sünnitas poisis viha terve Matsi pere vastu.”
Küüditamise ajal juhtus selline lugu, et osa perekondi oli teada saanud, et äraviimine algab 25. märtsi öösel ja lahkusid kodust. Niimoodi jäid tabamata meie sugulased Eslased Raelast, Aedvahi ja Sääluste pere jne. Aga valla kommunistid olid nii sõna­truud võimule, et küüditatute arv pidi klappima ja sel eesmärgil otsiti välja uued inimesed, keda ära saata. Nii rääkis Arnold Endlile ja lisas, et too mees, keda me kõik teadsime, ütles teistele, et minge Matsile, sealt saate kohe kuus inimest korraga kätte.
Ma ei taha selle mehe nime nimetada, eks ole temalgi järglasi, kes nüüd asjatult hingepiina võiksid tunda. Aga ma ei saa lisamata jätta, et see omakülamees oli ka esimene, kes viis Matsilt oma koju minu isa ostetud jalaga õmblusmasina Husqvarna, kolme poolega lainjate ustega riidekapi, samuti lainjate otsadega laia abieluvoodi ja palju muud. Kui pere ükskord Siberist koju tagasi jõudis, siis saadi riidekapp ja abieluvoodi tagasi.
Mis koju – kodu ju enam polnud! Kui Pöögelmanni tehase direktor Šepelevitš tegi Metskülla oma abimajandi, hävitati ka endiste kodude õued, seal saeti maha põlised viljapuud, kased, vahtrad, kadusid aiad õunapuude ja põõsastega. Olen sellest kõigest kirjutanud oma raamatus „Kuhu kadusid külad ja mehed”.
Minu õe pere saadeti Novosibirski oblastisse ja ta elas seal koos tuntud poksija Anton Raadiku vanematega. Nemad suridki seal, ka minu äi Mart suri 1951. aastal. Kui minu noorem poeg, kes oli korvpallikohtunik, oli kord Novosibirskis ühel võistlusel, tahtis ta üles otsida vanaisa haua. Mingid asjamehed sõidutasid ta musta Volgaga sinna, kus 1951. aastal oli matuste koht, aga ei olnud seal enam mingit surnuaeda, laius hoopis uus asula.
Veel elas minu õde Siberis koos Nõmmemetsa külast pärit Sääluste Ellega, kes oli ka Siberisse saadetud, kuigi ta ei olnud algul üldse nimekirjas. Nimekirjas oli tema venna pere, aga et neid ei olnud parasjagu kodus, siis pandi autosse Ella koos 10-aastase vennapojaga. Kellegi hea süda halastas siiski poisile ja ta saadeti vallamajast koju tagasi.
Õe perel oli võib-olla sellepärast natuke kergem kui teistel, et neil oli kaks tööl käivat inimest. Nad said isegi mingis osmikus omaette elamise ja minu isa saatis raha, mille eest ostsid lehma. Õde kirjutas, kuidas vene naised imestasid väga, kui tema lehm andis peaaegu kümme liitrit piima, nemad said ainult viis-kuus liitrit lüpsiga. Kui Leida soovitas neil ka okstest vihtasid teha ja juurikaid maha panna, ei tehtud seda ometi.
Kuid raskused ja mured ei lase ikka elada ja neid peab juurde tulema. 1951. aasta oli meie kodumaal suur arreteerimiste aasta. Ka Matsi peret tabasid jälle koledad üleelamised. Ikka ei jäetud neid veel rahule. Martin arreteeriti ja ta sai selle aja taksi järgi 25+5, mis tähendas kakskümmend viis aastat sunnitööd ja viis aastat asumisele saatmist.
Talle pandi süüks, et ta läks sõja puhkedes metsa ja et ta oli Saksa ajal omakaitses. See viimane päästis ta Saksa armeest ja rindele saatmisest. Keegi ei võtnud seda arvesse, et minu kodumetsa ehitasid punkri kaks naabrimeest, kes ei tahtnud sõtta minna ja et Martini üks vend, Albert, end seal paar kuud varjas. Martin oli omakaitse mees, aga ta ei teinud kellelegi paha.
Ta tuli vangilaagrist tagasi kas 55. või 56. aasta suvel ja asumisel olid nad siis juba kogu perega. Kodumaale tagasi jõudnud, ostsid nad Raplasse ühe vana maja, mida sai ümber ehitama hakata. Selle juures oli isal abiks ka tütar Reeda pere. Oma kodu ju enam polnud. Nüüd on nii õde kui ka Martin ammu mulla all. Aga Matsi talu on üles ehitanud nende tütre Reeda poeg Marko, kes peab seal talu edasi. Tahaks loota, et Marko kolmest pojast keegi on selle töö edasiviija.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised