7.2 C
Rapla
Laupäev, 24 sept. 2022
spot_imgspot_img

Film sellest, millest ei suudeta rääkida

Inge Põlma

Martti Helde uus film “Skandinaavia vaikus” on üliminimalistlik lugu sellisest hingeseisundist, kui kogetud trauma sunnib inimese endasse sulguma, nii et ta ei suuda rääkida sellest, mida ta tunneb ja miks ta niimoodi tunneb.

Lumisel maastikul kõnnib mees, auto peatub ja võtab ta peale. Rooli taga on noor naine. Auto sõidab edasi ranniku poole. Ümbrus on valkjashall, pole vahet taeval ja maal. Tee ääres on puud, kohati veel metsana, aga üha rohkem ka keset raielanki üksikult kasvama jäetud metsapuudena (tihedalt koos kasvanud puud, millel oksad algavad alles kõrgel üleval). Troostitu talvine Eestimaa.
See, et mees ja naine on õde ja vend, saab selgeks, kui mees rääkima hakkab. Naine heidab küsivaid pilke, vahel on ta näol arglik naeratus, vahel on ilme morn, aga ta ei räägi, ei vasta mehele.
Siis algab sama lugu otsast peale, aga nüüd räägib naine ja mees ainult vaatab, ei ütle midagi. Monoloogid ei lange kokku, ei moodusta dialoogi ning siit alates peaks olema vaatajale selge, et tegelikult need kaks inimest, vend ja õde, kes lastena unistasid koos normaalsest elust, omavahel ei räägi. Kumbki tunneb vajadust öelda teisele, mis tal hinge peal on, aga ta ei saa, ei söanda seda teha. On siis põhjuseks süütunne, soov teist säästa ja mitte süüdistada, kartus olla vääriti mõistetud.
Vend on olnud pikalt vangis. Dostojevskilikult on ta võtnud enda kanda teise süü, et lunastada enda moraalset süüd. Vangis olles on ta lootnud, et õde saab oma traumast üle, elab normaalset pereelu, ja talle teeb haiget näha oma õde kõigele käegalöönuna, muserdatuna ja allakäinuna. Selle võrdpildina võib näha kunagist lapsepõlve metsa, mida vend vaatama sõidab, aga millest on üle käinud harvester, nii et alles on ainult troostitud kännutüükad.
Üht ja sama nappi lugu näidatakse veel ka kolmandat korda. Iga korraga lisandub detaile, mis on väga kõnekad, kui neile tähelepanu pöörata, ning monoloogides muutub iga repliik, eriti sellised, mis justkui möödaminnes öeldud, väga tähtsaks. Ja kui jõuab kätte puänt, teeb see jõuetuks.

Filmile on karuteene teinud, et seda reklaamitakse thrilleri sugemetega põnevikuna. Jah, kriminaalne lugu on taustaks ja see koorub järk-järgult, aga see ei tundu olevat eesmärk. Samas on tegu psühholoogiliselt väga tugeva looga sellest, kuidas õrnas eas kogetud vägivald ja kaitsetus selle ees võib inimese elu niimoodi ära rikkuda, et temast ei saagi täisväärtuslikku täiskasvanut, kes ise oma elu eest vastutab.
Filmi tugevus on kahtlemata Reimo Sagori ja Rea Lesta suurepärased osatäitmised. Kuigi filmis praktiliselt midagi ei toimu, on ka rütm paigas. Seda aitab luua väga diskreetne muusika. Lugu on teadlikult edasi antud väga nappide vahenditega ja sellegi paneb vaataja puslena oma peas kokku selle põhjal, mida ta kuuleb.
Kuna tegelased ei suhtle, vaid vaikivad (välja arvatud filmi lõpus lausutud repliigid), tundub nende tekst maneerlikuna, nagu ettevalmistatud kaitsekõne. Teisalt, kui oled kaua oma teksti ette valmistanud, arvestamata seda, mida teine võiks vahele öelda, siis ongi jutt palju viimistletum. Ja oluline jääb ikkagi varjatuks, seda ei julge endale isegi mõttes tunnistada.
Kui miski filmi vaatamise raskeks teeb, siis see, et lugu on äärmiselt depressiivne, ilma ühegi lootuskiireta, et tegelaste elus võiks midagi paremaks minna.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised