-0.1 C
Rapla
Esmaspäev, 17 jaan. 2022

Dokumentalistid tegelevad teemadega, millest teised rääkida ei taha

Mari Tammar

On 3. aprill ja istun Rapla uues kinos. Kohe on algamas Eesti režissööri Marko Raadi dokumentaalfilm „Matusepäevikud”. Ka režissöör ise on kohal ja valmis rääkima filmi telgitagustest. Saalis on lisaks minule kolm inimest. Natuke on tunne, nagu istuksin Tallinnas Artise kinos. Siiski mitte, ka Raplas näidatakse väärtfilme ja kohtutakse režissööridega. Inimesed pole vist lihtsalt veel harjunud, et Raplas on kino.


„Matusepäevikud” räägib kolmest Eesti kirikuõpetajast, kes töötavad Kanadas sealses väliseesti kogukonnas.
„Surm ja usk, elu ja eksiil. Üksinduse ja surmaga tegelemine on väikekoguduse vaimuliku igapäev. Küpses eas võõrasse kultuuri istutatud hingehoidja on ka ise sageli väga üksi. Vanad tahavad, et neid maetaks emakeeles ning selleks on kutsutud kodumaalt Torontosse kolm vaimulikku. Endine insener Jüri Puusaag, eksnäitleja Kalle Kadakas ja kolmandat põlve vaimulik Mart Salumäe. Iga matus peegeldab võõrasse keskkonda sattunud hingekarjastele nende endi probleeme: keerulised suhted oma lähedaste ja kogudustega, identiteedi kahestumine võõrsil elades, usu marginaliseerumine, kohanematus ingliskeelses suurlinnas, surm kui ebamugav tabuteema kaasaegses “igavese nooruse” ühiskonnas.” Nii seisab filmi tutvustuses ja see võtab hästi kokku selle, mida vaataja ekraanilt näeb.
Marko Raat oli filminud kümneid matuseid, kohati väga lähedalt, nii et näha oli nii pisaraid, kohmetust kui ka kirstus lamavaid lahkunuid. Mul oli vaatajana kohati piinlik, et näen pealt midagi nii intiimset ja isiklikku, nagu matused seda on. Natuke oli võõristav ka, sest Eesti matusekombed on segunenud Kanada omadega. „Vanad traditsioonid enam ei tööta ja uusi pole peale tulnud,” ütles ka Marko Raat.
Laiemalt räägib see film kogu väliseesti kogukonnast, seal toimuvatest muutustest, vananemisest ja pikemas perspektiivis ka lõppemisest. Kirikukogudustel on seal pisut teistsugune roll, see on ühtlasi kogukond, kus aetakse Eesti asja. „See ühiskond, mis oli sinna kunagi üles ehitatud nagu alternatiiv-Eesti, hakkab seal otsi kokku tõmbama. Eesti vabanemine tõmbas neil mõnes mõttes jalad alt, sest võttis neilt eesmärgi ja identiteedi, mis seni oli olla ja hoida eestlust elus,” rääkis Raat ja lisas, et kuigi vanavanemd püüavad oma lapselapsi siiski laulukoori ja rahvatantsuringi saata, mis on armas, on see siiski suveniirlik.

Ebamugavad teemad

“Dokumentaali mõte on teha filmi teemadest, millest sa justkui ei saa teha. Ma saan aru, et mind huvitavad teemad, mis võib-olla väga paljusid ei kõneta, aga elu kõige ekstreemsemad situatsioonid on need, kus me saame enda kohta midagi olulist teada,” rääkis Raat, selgitades, miks ta tegi filmi surmast ja matustest. Samas lisas ta, et teda on paelunud ka läheduse ja üksilduse teema ning lein.
„Matuste mõte on tegeleda jääjatega. Ega surnutel ole seda matust vaja. Miks kunagi üldse väga pikad matuserituaalid välja mõeldi? Et aidata inimestel leinast üle saada. Miks on üldse rituaale vaja? Sest see aitab sul edasi minna. Vanasti algasid matuserituaalid sellest, et lähedased inimesed pesevad oma lähedase ära – sa puudutad teda – ja siis on surnuvalve. Ja kui sa oled kõik etapid selles tsüklis ära teinud, siis sa lased temast lahti. Täna me peidame kogu selle poole ära.
Ma aimasin, et see on viimane põlvkond, kes läheb veel avatud kirstu juurde. Ka Eestis on järjest vähem kirstumatuseid ja üha enam krematooriumi lillevaasimatuseid, mis tegelikult ei anna sulle seda sidet lahkunuga. On kahtlane, et poole tunniga saadakse krematooriumitalitustel oma hingeasjad aetud,” arutles Raat.
Kokku tegi ta seda filmi seitse aastat, mille käigus oli 250 võttepäeva. Ta käis kolmekümnel matusel, millest kahekümnel sai loa filmida. „Seal kogukonnas pidevalt kohal olles tekib selline vastastikune ruum, kus võib hakata see ime juhtuma, et kaamera ja sinu kohalolu ei riku situatsiooni ära. Inimene aktsepteerib sinu kohalolu,” ütles Raat.

Üksinduse film

Kõigil neil kolmel kirikuõpetajal, kelle kannul Raat käis, on Torontos töötamisel erinev staaž. Üks oli seal olnud paarkümmend aastat, teine kümmekond ja kolmas suhteliselt värskelt sinna tulnud. Raat tunnistas, et ta nägi ette, et sellest tuleb ka üks üksinduse film, sest Eestist ümber kolinud meeste lähedased ja sõpruskond jäid ju siia maha. „Mind huvitas see, mis ajahetkel vahetavad kirikuõpetajad oma sõnavaras ära meie ja nemad,” ütles Raat, viidates sellele, et kogukonda värskelt tulija jaoks on inimesed, kellega ta töötab, „nemad”, aastakümneid seal olnu jaoks aga „meie”. „See juhtub umbes kuuendal, seitsmendal aastal – see tähendab, et siis enam tagasiteed ei ole, sest selle aja peale oled sa Eestile võõraks jäänud,” ütles Raat.
Filmi taustaks kõlab korduvalt ühe väliseestlase lauldud eesti rahvalaul „Haanja mees”, kus sees read, et Haanja mees läheb Tiganiku poodi, näeb seal silgupütti ja küsib, kas võib oma leiba sinna kasta. „Mulle endale väga ei meeldi see, kui tekst ja pilt illustreerivad üksteist, aga ma ei suutnud loobuda sellest Haanja mehe kujundist, sest siit läinud kirikuõpetajad jäävad seal siiski Haanja meesteks, võõrasteks, kes küsivad, kas nad tohivad oma leivakoorukest sealse ühiskonna soolvette pista,” selgitas Raat. Ühtlasi haakus see ka filmis korduvalt nähtud kaadritega, kuidas kirikuõpetajad armulaualeiba armulauaveini sisse kastsid.
Küsimuse peale, mida selle filmi tegemine temas endas muutis, jääb režissöör pikalt mõttesse. „See on nii hea küsimus, et ma ei oska sellele vastata. Need on väga pikad protsessid ja protsessis ma saan pidevalt mingeid lakse ja elamusi. Aga ma ei saa tõsta välja üht kindlat asja. Üks asi, mis on mulle kõrvalt öeldud, on see, et ma olen palju arenenud operaatorina,” ütles ta lõpuks tagasihoidlikult.
Tegemist oli väga mitmekihilise filmiga nii kultuuriantropoloogilises kui ka psühholoogilises mõttes. Seega, kellel peaks avanema võimalus seda filmi näha (kinos seda enam ei jookse), kindlasti kasutage seda. Ja käige Rapla kinos ka dokumentaalfilme jm erifilme vaatamas. See on privileeg, et meil on kino ja et praktiliselt koju kätte tuuakse ka eriprogrammid.
Lisaks sellele julgen soovitada dokumentaalfilme üldisemalt. Sageli tegelevad nad teemadega, mis on muidu varjatud ja ebamugavad, ent siiski osa meie maailmast. Nad poevad sügavale ja aitavad mõista ka neid maailmu, mis on meie omadest erinevad. Sisemiselt terve ühiskonna jaoks on vajalik, et oskaksime dialoogi pidada ka endast erinevatega – ja õigel ajal rääkida ja õigel ajal vaikida.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised