0 C
Rapla
Esmaspäev, 17 jaan. 2022

Sõnavõtt võib olla ka ilma sõnadeta

Mari Tammar

Kumu kunstimuuseumis on veebruari lõpust kuni 8. juunini üleval Ameerika kunstniku Gordon Matta-Clarki näitus „Anarhitekt”. (Sõna „anarhitekt” on sündinud sõnade „anarhia” ja „arhitektuur” kokkusulatamisel ning tähistab loometegevust, mis hõlmab linnaruumi osadeks võtmist ning selles paiknevate tühimike ja puuduste esiletoomist.)

Gordon Matta-Clark (1943-1978) on maailmas tuntud eelkõige kunstnikuna, kes tegi mahajäetud hoonetesse enne lammutamist geomeetrilisi sisselõikeid, ent tähelepanuväärsed on ka tema kohast lähtuvad installatsioonid ja mitmed teised suuremõõtmelised linnaruumiprojektid. Tema poliitilist loomingut ja majaseintesse raiutud avausi võiks tõlgendada ka kui sõnadeta sõnavõtte.
Kumu näitusesaal on tinglikult muutunud linnaks. Sinna on püstitatud valged seinad, mille vahel kulgedes on tunne, nagu hiiliksid ringi mahajäetud ja lagunenud majas või linnajaos. Seintel on Matta-Clarki tööd – nii fotod, graafika kui ka videod, mis juhatavad meid 70-ndate Ameerika äärelinnadesse. Põhiliselt tegutses ta Bronxis, mis jäi tühjaks, sest inimesed põgenesid vaesest, kriminaalsest ja uue magistraali poolt läbi lõigatud düsfunktsionaalsest linnajaost.
Oma loomingut tehes lähtus ta tunnetusest, et hooned, mille oleme ehitanud, lammutanud või hüljanud, eksisteerivad väljaspool füüsilisi mõõtmeid. „Nad eksisteerivad ka meie vaimses ruumis (mälus, identiteedis, isegi vaimsuses). Nende kohalolu või puudumine võib määrata lausa meie enesetaju,” kirjutab näitusetrükises üks näituse kuraatoritest Jessamyn Fiore.
Esimese tugevama emotsiooni tekitab minus pildirida lammutamise järgus olevast korterelamust, mille välissein on maha võetud ja nähtavale on tulnud tapeeditud seintega toad. Tegemist oleks nagu nukumajaga. On pisut apokalüptiline tunne, nagu oleks elu, mis neis ruumides oli just olnud, äkitsi otsa saanud. (Samasugust õudu tekitavad minus internetis levivad fotod unustusse vajunud spordirajatistest, mänguväljakutest ja lõbustusparkidest, kus loodus on taas võimust võtnud.) Elu, mugavus ja rõõm tunduvad haprad. Inimese massiivne tegevus mingit keskkonda muutes aga vägivaldne.
1976. aastal reisis Gordon Matta-Clark Berliini müüri juurde ja korraldas seal performance’i. Esialgu oli tal kavatsus lasta osa Berliini müürist õhku või sellesse auk raiuda, ent sõbrad veensid teda sellest enesetapjalikust plaanist loobuma. Selle asemel kleepis ta müürile plakatid ja kattis selle pinna grafitimaalingutega. Kogu oma tegevuse, sh kokkupõrked politseiga, jäädvustas ta videole ja see video on ka osa näitusest. (Olgugi et meie oleme grafititega linnaruumis harjunud, tuleb tähele panna, et siis oli aasta 1976 ja grafiti puhul tegemist millegi uuega.)
Matta-Clarki eesmärk oli üles seatud tõketesse (nii vaimsetesse kui ka füüsilistesse) läbipääsu tekitamine. Teda paelus küsimus, mis on pealispinna all ja seinte taga ja selleks, et seda nähtavaks teha, raius ta neisse avausi. „Millegi tundma õppimiseks peab sellest läbi minema, avaus sünnitab mõistmist,” kirjutab kuraator Jessamyn Fiore.
„Meie ühiskonnas leidub hulgaliselt seda, mis on sihikindlalt mõeldud keelama: keelama sissepääsu, keelama läbipääsu, keelama osalust ja nii edasi. Kui me ei oleks lõhkunud osa sotsiaalsetest ja majanduslikest barjääridest, keeldudest ja piirangutest, elaksime siiani kantsides ja kindlustes,” on Matta-Clark öelnud ühes 1977. aasta intervjuus.
„Keelud ja müüride püstitamine domineerivad poliitilises diskussioonis veel 2018. aastalgi samavõrd kui 1970. aastate lõpus. Kuidas saaksime praegusel ajal tekitada tühimikke, milles liikuda? Mille läbimine aitaks meil näha, aitaks meil mõista?” küsib Fiore.

Näitusega „Anarhitekt” oli kuraatoritel soov tõsta esile just Matta-Clarki poliitilisi vaateid, mida ta oma loomingus väljendas. „Kunst on vastupanuvorm. Gordon Matta-Clarki looming on selle tunnistuseks ja tema tööst innustust saanud kunstnike teosed kinnitavad seda veelgi. Kunstnikud võtavad ette keerulise või pealtnäha lausa võimatu olukorra ning näitavad meile väljapääsu. Eesti ajaloost võib leida hulga näiteid kunsti kui vastupanu mõjust ning loova väljenduse kui rõhumise vastu võitlemise vahendi püsivusest,” kirjutab Fiore.
Pingeliseks muutunud maailmas, kus teravalt on esil nii kliimamuutused, poliitilised lahkhelid kui ka rahvasterändamine, mõjuvad Fiore sõnad julgustavalt ja suunavad tuge ja lootust otsima loomingust. Loomingu põhiolemus on ju vabadus.
Näitus sütitab mässu ja revolutsiooni kirge – kui mitte ühiskonnas toimuva vastu, siis vähemalt enda loominguliste piiride ja sisemiste raamide vastu. Julgustab astuma väljapoole ja otsima sisemist vabadust luua ilma häbi ja hirmuta.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised