14.4 C
Rapla
Laupäev, 24 sept. 2022
spot_imgspot_img

Urmas Reinsalu: Rändekriisi lahendab see, kui Euroopa kontrollib oma välispiiri

Siim Jõgis

Justiitsminister Urmas Reinsalu on oma praeguses ametis veel viimaseid nädalaid. Eeldatavasti asub aprilli lõpus ametisse uus valitsus ning Reinsalu hakkab seal täitma välisministri kohta. Üheks välisministri oluliseks tegevussuunaks on Euroopa Liit ning seda eriti praegu, kui vähem kui kuue nädala pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised.

Üks probleem, millega Euroopa Liit juba mõnda aega peab tegelema, puudutab rändekriisi. Kui võtta arvesse demograafilisi prognoose, võib majanduspagulaste hulk kaheksakümne aasta perspektiivis kasvada kümnete miljoniteni. Urmas Reinsalu ütles, et ainuke lahendus rändekriisile on see, et Euroopa peab hakkama kontrollima oma välispiiri. Karm alternatiiv on tema sõnul see, et Euroopa Liit lakkab praeguse kultuurilise ja sotsiaalse keskkonnana olemast mõne inimpõlve jooksul.

Mis märksõnad seostuvad teil Rapla maakonnaga?
Ennekõike lapsepõlve suvekodu Kiisal. Seal tajusin Harju- ja Raplamaa piiri iga keharakuga. Majanduskooperatiiv, kus mu vanemate suvekodu asus, oligi Harju- ja Raplamaa piiril. See asus Raplamaa poolel, kui sõita mõni kilomeeter Kiisalt Hageri poole. Samuti tean, et Raplamaal on väga tugev omakanditunnetus. Vaatamata avaratele võimalustele seoses transpordiga Tallinnasse, ei ole Raplamaa muutunud Tallinna tagamaaks.
Mäletan, et see oli vist aasta 2004, kui ma käisin Raplas Linna Pea pesemise tseremoonial. Sellised sündmused annavad kogukonnale oma hinge. Teine asi on muidugi see, et igakord kui öelda sõna Raplamaa, tuleb mul silme ette Heiki Hepner. Mul on hea meel, et pikaaegse Kohila vallavanemana asub Heiki Hepner tõenäoliselt nüüd Riigikogu asendusliikmena ametisse. Temast kujuneb strateegiline jõuplatvorm Raplamaa huvide kaitsel selles parlamendi koosseisus.

Seekordsed koalitsiooniläbirääkimised on kestnud pikka aega. Nüüd hakkab finišijoon juba paistma. Kas teie süda on rahul?
Jah, mul on süda rahul poliitiku, eestlase ja inimesena. Igast vaatest võin öelda, et Eesti rahvuslikud huvid on selles leppes hästi kaitstud. Lepe on realistlik ning arvestab keeruliste oludega maailmas.

Te olete eeldatavasti uue valitsuse välisminister. Millised saavad olema edasised Eesti suhted Euroopa Liiduga? Üks koalitsioonipartneritest on välja käinud lennukaid ideid seoses Eesti liikmelisusega.
Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik. Me täidame oma rolli pühendunult ja aktiivselt. Oluline on välja tuua, et see koalitsioon näeb Euroopa Liitu tulevikus riikide liidu, mitte liitriigina. Ja mitte juhuslikult ei alustatud koalitsiooniläbirääkimisi välis- ja kaitsepoliitikast. Väikeriigi iseolemise jaoks on see eeldus, et välispoliitika dikteerib sisepoliitika. Seda, et sisepoliitika dikteerib välispoliitika, saavad endale lubada ainult suurriigid. Väikeriigil seda luksust ei ole.
Mis puudutab veel Euroopa Liidu liikmelisust, siis EKRE on osundanud seda, et kui muutub Euroopa Liidu olemus, alles siis tuleb kõne alla rahvahääletus liikmelisuse üle.

Niisiis teie visiooni kohaselt peaks Euroopa Liit olema rahvusriikide liit, mitte suur liitriik?
Euroopa Liidus on probleeme palju ja mitmed liidrid näevad lahendust täiendavas integratsioonis. Leian, et see ei ole mõistlik suund. See ei ole lahendus Euroopa inimeste muredele. Nad tahavad näha suuremat majanduslikku jõukust ja seda, et liidus kaitstakse nende riigi huve. Samuti seda, et vähem oleks ettemääramatust. Viimastel aastatel on ettemääramatust toonud rändekriis. Seda hakati lahendama täiesti valest suunast, kui loodi pagulaskvootide algatus. Pole ime, et see põrkus liikmesriikide skeptilise suhtumise vastu, kui väljenduda pehmelt. Seda suhtumist on väljendanud ka Eesti ja peab seda tegema ka tulevikus.

Mis võiks olla lahendus rändekriisile? See on kestnud pikka aega ja lõppu ei paista.
Kaheksakümne aasta pärast elab Euroopas hinnanguliselt 600 miljonit inimest. Aafrika kontinendil elab ÜRO prognoosi järgi aastal 2100 kuus miljardit inimest. See on suhe üks kuuele. Esile kerkivad inimeste loomulikud vajadused ennast ja oma lähedasi hinges hoida. Kui me rääkisime rändekriisi haripunktis miljonist inimesest, siis sellises demograafilises perspektiivis võime rääkida juba kümnetest miljonitest inimestest, kes hakkavad liikuma.
Lahendus ei saa olla selles, et absorbeerida põgenikke massi Euroopa keskkonda. Mõõtkavad on selleks liiga suured. Lahendus on tegelikult selles, et Euroopa Liit peab olema võimeline oma välispiiri kontrollima. See on reaalsus. Lisaks tuleb läbi rääkida nende riikidega, kust migrandid pärinevad, ning jõuda kokkuleppele, et see surve väheneks. Alternatiiv on see, et Euroopa Liit lakkab praeguse kultuurilise ja sotsiaalse keskkonnana mõne inimpõlve jooksul olemast. Minule see võimalus ei meeldi.

Vaatasin ühte teie intervjuud, kus te tõite ajaloolise võrdluspunkti, et kui eurooplased hakkasid koloniseerima Ameerikat, siis lõppes see põliselanikele heal juhul reservaadis.
See ei olnud küll minu poolt mingisugune apokalüptiline ennustus. See oli vastuseks Rahvusvahelise Rändeorganisatsiooni juhi artiklile, et Euroopa peaks loobuma rahvusriigi kontseptsioonist ja selle asemel tuleb omaks võtta immigrantide ühiskonnamudel. Aga mida see tähendab? Võtame näiteks Ameerika Ühendriigid, kus immigrantide järeltulijatel on tõepoolest praegu hea elu. Peame siinkohal küsima, mis sai põlisrahvast.

EKRE on tulnud lagedale ideega jaotada Euroopa Parlamendis saadikukohad liikmesriikide vahel võrdselt. Minu jaoks on see idee utoopiline. Kuidas teile tundub?
Usun, et näiteks sakslased sellest ideest ei vaimustu. Mina eestlasena vaimustun. Eesti esindajaid võiks seal tõepoolest rohkem olla. Reaalsus on muidugi see, et Euroopa ministrite nõukogus, millel on tegelik seadusandlik võim, ongi igal riigil võrdselt üks hääl. Ju selle EKRE ettepaneku eesmärk on visioniseerida ja pälvida tähelepanu. Realistlikult võttes seda ei juhtu.

Eelmise aasta 31. augustil jagasite te Estonia kontserdisaalis Vabaduse tammepärja aumärke. Toona te ütlesite, et 31. august võiks kujuneda traditsiooniliseks Vaba Eesti päevaks. Kuidas sellega on?
Eelmisel aastal me tähistasime Eesti 100. sünnipäeva. Kui ma vaatasin teenetemärgi saajaid, ei olnud seal aktsenti nende inimeste suunas, kes olid oma elu reaalselt kaalule pannud Eesti vabaduse eest võitlemisel. Mulle ei tundunud see õige kurss. Leidsin, et sihik tuleb asetada sellele, et me leiame võimaluse neid inimesi tunnustada. Kõnekas oli see, et üleriigiline press, tahtlikult või tahtmatult, jättis kõrvale nii Vene vägede väljaviimise aastapäeva kui ka selle ürituse. Aga seda ei jätnud kõrvale maakondlik meedia. Kui küsida, kas see peaks jätkuma, siis minu vastus on ühemõtteliselt jaatav. Eeldan, et uus justiitsminister jätkab selle traditsiooniga.

 

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised