3.9 C
Rapla
Kolmapäev, 29 sept. 2021

Lisaleht Käsitöölane: Piret Puppart pärimuskultuurist: Selline kullakirst lihtsalt seisab kõigi ees!

Helerin Väronen

EKA uue hoone viiendal korrusel asub moeosakond, kus juhatajaks moedisainer Piret Puppart, kellega vestlesime pärimuskultuuri kasutamisest moedisainis ja sellest, kuidas tudengid selle kasutamisse suhtuvad.

Saime pilgu heita ka Pireti lemmikkohta, kappi, mis sisaldab haruldasi kogusid Ruhnust, Saaremaalt ja Muhust.

Miks on sinu arvates oluline pärimuskultuuri tänapäeval interpreteerida?
Pärimuskultuur on kõige erilisem asi, mis meil on. Ma arvan, et iga rahvus peaks tegelema oma pärimuskultuuri uurimisega, sest sealt me leiame rohkem värve kui kusagilt mujalt meie ümber. Kogu maailm on muutunud hästi homogeenseks ja n-ö etteaimatavaks: kui ma lähen suurde linna, siis ma tean, mis tüüpi riideid, mis tüüpi kultuurielamust ja mis tüüpi toitu ma sealt saada võiksin. Avastamisrõõmu jääb aina vähemaks.
Niipea kui ma satun aga kohtadesse, kus pärimuskultuur on elus, saan sealt emotsioone, mida ma ei oska ennustada. See ongi kõige põnevam. Ma arvan, et sellepärast peamegi pärimuskultuuriga minema rohkem süvitsi, kuna seal sees on nii palju nüansse. Me näeme sageli ainult koorikut seal peal, kuid kui sa selle leiva lahti murrad, tuleb seest välja täiesti pööraseid asju.

Kui võtta teised riigid, mis on need kohad, kus on näha, et nende pärimus on elav, seda kasutatakse? Kus Eesti selles kontekstis asetseb?
Eesti asetseb päris esirinnas. Meie õnneks on pärimuskultuur olnud ka palju kauem moodsale elule lähemal kui nii mõneski paigas Euroopas. Kui me mõtleme näiteks Taani, Hollandi ja Suurbritannia peale, siis seal ei saa me peaaegu üldse enam rääkida rahvarõivast kui sellisest. Vanas Euroopas on järjepidevus katkestatud, põhimõtteliselt lõplikult. Samas Aasias on vastupidi, seal on võimalik seda vahelüli vana ja uue vahel kergemini taasleida.
Näen ka oma tudengite puhul, et kui nad lähevad laia maailma ja näitavad oma portfoolioid, siis võõrvaatlejaid huvitavad just need leheküljed, kus nad näevad etnograafilisi materjale. Tänu keelele ja võib-olla meie sellisele natukene perifeersele paiknemisele (mis minu arust praegu on ainult pluss), ei ole muu maailm sellele materjalile lähedale saanud. Kui sa ei ole eestlane või sul puudub Eestis kasvamise taust, siis sa ei saa sellele laekale niimoodi ligi. Kuid selline pärimuskultuuri kullakirst lihtsalt seisab kõigi ees! Võtke lihtsalt ja tehke see lahti, minge ERM-i hoidlatesse ja vaadake neid vanu katalooge, kus on kasvõi Kristjan Raua kogumisretked sees. Täitsa müstiline, millised leiud seal on!

See küsimus haakub küll eelmiste vastustega, kuid mis sind ennast inspireerib rahvuslikke motiive/mustreid kasutama?
See on natukene sarnane eelpool mainituga, kuid siin on teine aspekt ka. Ma käin palju ekspeditsioonidel vähemusrahvaste juures, eriti Venemaal. Mulle meeldib, kui ma saan seal luua selle hetke, kui neil läheb silm särama oma pärandi peale (eriti just nooremates, kes on selles kultuuris küll üles kasvatatud, kuid äkki ei fänna seda ise piisavalt). Eriliselt naudin ma hetki, kui kohalikud räägivad kultuurivahetuse käigus ehk küll mitte päris perfektset vanaema kodukeelt, aga siiski OMA keelt. Minu jaoks on see alati puhas kuld ja ma olen sellest nii vaimustuses.
Oma praktikas näitan ma hea meelega, kuidas ma eesti motiive kasutan ja tutvustan selle temaatika populaarsust. Kui olen hiljem kohalikega suhtlust jätkanud, siis minu jaoks on suurim rõõm teada saada, et olen kellegi jaoks mingid mõttemustrid ümber pööranud. Mul on endal üks väga tore vepsa sõber, kellega esimest korda kohtudes ütles ta, et ei räägi vepsa keelt, saab aru küll, aga ta ei räägi. Omavahel suhtlesime inglise-vene keele segapudrus. Natuke aega läks mööda ja ta hakkas mulle kirjutama vepsa keeles ja ta teeb seda siiani. Mul on telefonis sõnumid, mis on vepsa keeles, ja see on nii tore! Minu jaoks on see nagu superkangelase keel!
Pärimusesemete puhul meeldib mulle, et tegemist ei ole lihtsalt esemega. Näiteks kui keegi teeb sulle komplimendi, et sul on väga ilus kleit, siis vastad, et jah, on ilus kleit, kuid tead mis, see tikand, mis siin ees on, siin on minu vanaema vaibast võetud lilled ja see linnukene on 20-ndate traditsiooniline element Muhu vaibamustrites. Kõik need jutud, mida saad esemele juurde rääkida, avavad seda rohkem.

Kas on näha, et mingi piirkonna mustrid sarnanevad meie omadega ka?
Jaa, kindlasti, väga palju leiab selliseid üllatavaid paralleele. Näiteks ma leian palju huvitavaid elemente saartelt, eriti Jämaja kandist, kus lõigetes on täitsa Jaapan. Laiad vormid, tagumise krae lahendus – puhas geisha. Ja padinad (puittallad) on Jaapani ketadega nii sarnased. Osa Muhu rõivaid sarnanevad täitsa Bulgaaria omadega jne. Näiteks 1927. aasta Eesti Naine soovitaski kanda Bulgaaria rahvarõiva pluusi koos Muhu seelikutega ja Muhu naised võtsid moesoovituse ka omaks.

Kui avatud on su üliõpilased pärandi kasutamisele?
Alguses ei pruugi olla, aga siis me deporteerime nad Heimtalisse, Anu Raua juurde nädalaks ajaks. Võõrandame nad linnaelust. Päris paljud tudengid ütlevad pärast, et nad arvasid, et see tuleb kohutav käsitööring. Nad seostavad käsitööd vanaaegsusega, kuid tegelikult üritame me ikka innovatsiooni ja revolutsiooni teha.
Heimtali on tõesti väga hea koht ja Viljandi mõjub alati hästi. Sinna ma tahan kogu aeg õpetama minna. Esimene päev ma küll näen, et tudengite sees toimub mingi võitlus, nad ei taha sellest nutimaailmast päris loobuda. Seal aga ei ole internet kõige parem. Anu Raua juures olla on nagu vanaema juures. Ta on nii fantastiline, räägib imetabaseid jutte. Teine päev on juba täielik puhastus toimunud, saame arutada, vaadata vanu esemeid, mõõta ja katsuda, joonistada ja keskenduda ühe eseme ideaalsele replikeerimisele.
Tudengid küll ütlevad esialgu, et saaks foto teha, aga lood pole päris nii lihtsad. Foto on väga tore, kui sul on hästi vähe aega, näiteks 15 minuti pärast pead liikuma hakkama, et jõuda kusagilt Siberi pärapõrgust välja. Replikeerides jäävad aga need mustrid eluks ajaks kuhugi mälusoppi, sellepärast ma tahan, et tudengid need läbi joonistavad. Tihtipeale võtab see päev-poolteist, kuid see annab pintsli- ja pliiatsitunnetuse ja hakatakse esemete mõõte paremini tajuma.
Mustrite valikul ei piiritle ma neid väga palju. Kaks piirkonda, millega nad peavad olema tundlikumad, on kindlasti Seto ja Kihnu, sest sealne kultuur on palju elavam. Pigem suunan nad oma kodukoha mustrite ja pärimusega tegelema, sest väga tihti satume sellisesse olukorda, kus esiteks ei ole varem pärimuskultuuriga seotud muuseume, näiteks ERM-i, külastatud ja teiseks ei teata oma perelugu. Sealhulgas on perenime lugu alati hästi huvitav, avab väga palju. Enda tausta teadmine on hästi oluline, see on pool protsessist. Juuri võib-olla teatakse rohkem, kuid perekonnanime saamislugu teatakse väga harva. Nii et vanaemad, kes seda teksti loevad ja teavad, et seda ei ole räägitud, siis minge ja rääkige kohe see jutt oma lastelastele ära, see on väga tähtis!
Teise kursuse tudengid väga ootavad etnokollektsioonide hindamisi, need on alati hästi võimsad – nagu etteaste, näitus. Meil on iga kord mingi ühendav lüli, mis saalist läbi jookseb. Viimane kord palusin ma neil otsida soundtracki, mis toetaks seda etnointegratsiooni. Ma arvan, et nad ise väga vaimustuvad sellest. Me proovime leida uusi materjale ja asju. Kui me läheme materjalile ligi, siis see võib muutuda täiesti millekski teiseks. (Piret näitab telefonist pilte, kus Mustjala tanust võetud muster on pandud nipukatesse ja antud seeläbi mustrile uus dimensioon.)
Ma ise nii naudin ja mulle tundub, et tudengid tulevad ka meelsasti sellega kaasa. Lihtsalt ise pead olema hästi entusiastlik ja neid inspireerima. Ma arvan, et mul ei ole peaaegu mitte ühtegi tudengit, kes oleks väga pettununa sellest väljunud. See juba ütleb väga palju, et enamik tudengeid teeb pärimusteemal täiskollektsiooni. Mul on selle üle väga hea meel, järelikult neile meeldib.
Vahel ma tunnen, et tudengite ees pärimuslike lugude rääkimine on nagu omamoodi stand-up comedy, kui toon näiteks vanad lausumised sisse. Mitte alati, kuid mõni tund on meil väga naljakas. Päris hästi jääb tudengitele meelde ka, kui värvikalt rääkida. Näiteks Muhu puhul meeldib mulle eriti, et seal ei öelda asju otse. Vanad muhu nänned ütlevad selleks, et mitte kohe öelda, et sa oled andetu tüüp, hoopis niiviisi: “Sellel tidrikul oo melembad käed vassemad ja keik sõrmed oo peidlad.” See on nii tore, ja kui räägin seda, siis õpilastel on ka lõbus. Saaremaal jällegi öeldi, kui tüdruk seisis, käed kõrval ja vardad ei käinud: „Mis sa seisad nagu poiss.“ Üks tüdruk tegi sellest lausest kollektsiooni. Ühest lausest, laulust või vanasõnast võib kõik välja areneda.

Kuidas välismaal meie kollektsioone vastu võetakse, millel pärimuslikku joont sees on?
Väga hästi. Samas, see pärimus ei ole nii üks ühele alati. Aasias näiteks on palju keerulisem, kimono on kuidagi nii tähendusrikas vorm, ilmeksimatult äratuntav. Aga kui mõtleme näiteks Eesti Moekunstike Ühenduse loodud “Eestlane olla” näitusprojektile, mis on reisinud üle kogu maailma, Kanadast Kasahstanini, siis imestatakse rohkem meie käsitööoskuse kvaliteedi üle – kui peen suudetakse tikandites olla. Meil on veel päris palju käsitsi tikkimist.
Kui päris aus olla, siis need kleidid, mis käivad presidendi vastuvõtul – maailmamastaabis on sinna alla pandud ikka tohutu raha, mida võib-olla meie kandjad ei adugi. Kui tõstaks selle materjali ja töömahu Londonisse, siis see hind kasvaks kohe umbes seitse korda.

Kui levinud praegu üldse etnograafilise pärandi kasutamine disainis on?
On levinud, kuid ütleks, et selle kõrghetk on nüüd möödas. 2008. aastal hakkas see vaimustus ja 2011-2013 olid lausa pöörased. Kõike küsiti pärandiga: pulmakleite, vastuvõtukleite, lõpetamis­kleite. Aga nüüd on natukene vaiksem, pigem tahavad seda inimesed, kes on kohaliku kultuuri lembesemad ja oma juurtest teadlikumad.
Eks see mingisugune põhjamaine minimalism tahab kõik jätta ilma dekoratsioonita, kuid üldiselt ma arvan, et me oleme väga heas positsioonis seoses rahvusliku pärandiga. Õnneks presidendi vastuvõtt väga palju toetab seda. See on hästi oluline, et president mehe või naisena aitab pärandkultuuri alalhoiule kaasa.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised