13.3 C
Rapla
Neljapäev, 26 mai 2022

Helen Rekkor: ka naiste hääl peab teatris kõlama

Mari Tammar

24. aprillil esietendus VAT teatris Kodilast pärit lavastaja Helen Rekkori autorilavastus „Kiskja”. Rekkor on viimastel aastatel pälvinud tähelepanu kui väga produktiivne lavastaja, kes ühe hooaja jooksul toob välja mitu lavastust ja seda nii noortele kui ka täiskasvanutele. 2018. aastal pälvis Rekkor maineka Ants Lauteri nimelise lavastajapreemia.

Lavastus „Kiskja” võtab luubi alla vägistamisdroogid, mida pidudel jookide sisse pannakse eesmärgiga muuta ohver manipuleeritavaks.

Miks selline teema?
Ma hakkasin kuulma enda tutvusringkonnas häirivalt palju lugusid roofie’tamisest. Roofie on katusmõiste igasugustele ainetele, mis pahaaimamatu pidulise joogi sisse sokutatakse. Suurem osa minuni jõudnud lugudest olid õnneliku lõpuga ehk inimene oli jõudnud just koju ja kukkunud lävepakul kokku või oli sõber märganud, et midagi on valesti ja kaaslase õigel ajal ära toimetanud, aga oli ka väga häiriva lõpuga lugusid.
Eks me kõik oleme kuulnud sellistest lugudest ning et klubides tuleb oma klaasidel silm peal hoida, aga kuna nii lühikese ajaga kogunes nii palju eriilmelisi lugusid – ja ma rõhutan, et tegevuspaikadeks ei olnud ainult klubid, vaid ka sünnipäevad, erapeod, vabaõhuüritused -, viis see mind mõttele, et tegemist on salaepideemiaga, mis meie ühiskonnas viirusena levib, aga millegipärast seda ei teadvustata sellisena nagu peaks – jõhkra isiksusevastase kuriteona. Ja kuna ohvreid on palju, on järelikult palju ka kiskjaid. Ja see pani mind küsima, mis kurat meie ühiskonnas lahti on, et sellised asjad on võimalikud?
Üks vastus on, et see on kiir­ühiskonna probleem. Meil on kiirtoit, kiirmood ja nüüd siis ka “kiirsuhted” – ei taheta investeerida suhetesse enam oma armastust, energiat ja tähelepanu. Teine pool sellest probleemist on kindlasti toksiline maskuliinsus ehk siis maailmavaade, kus naist käsitletakse kui objekti ja oma jahisaagi püüdmiseks ja allutamiseks on kõik vahendid lubatud.
Selle juured omakorda ulatuvad minu silmis nii muinaslugudesse, kirjandusse kui ka 20. sajandi filmidesse, kust me õpime, et meeskangelane võib jõhkrutseda ja oma armastust peale sundida. Ja lisaks on meile tänapäeval kergesti kättesaadav porno, kus võimusuhted on erakordselt paigast ära. Ja kuna sellest on saanud viirus, siis puudutab see teema meid kõiki.
Eesti politseil puudub nende juhtumite kohta adekvaatne statistika, sest neist teatatakse oluliselt vähem, kui neid juhtub. Pluss – kui inimene muutub helistamisvõimeliseks, on see aine verest läinud.
Tänuväärselt on kirjanik Sass Henno sellel teemal augustist alates kella löönud ja palju ära teinud. Oli kohtumine prokuratuuri ja politseiga, kus vaadati seadusandlus üle ja avati diskussioon teemal, mida saab muuta, et olukorda parandada. Paar päeva tagasi tehti ka teatavaks seadusemuudatus. Karistused on nüüd karmimad.

See on üsna delikaatne teema, mis vastukaja sa oled saanud?
Väga head. Selle lavastuse sihtgrupp on inimesed, kes käivad väljas. Üks mu kultuuritegijast sõber ütles, et on nii värskendav näha laval haaravat lugu, mitte kaasaegsele etenduskunstile omaseid abstraktsioone. Mul on ülihea meel, et minu enda vanusegrupp on selle hästi vastu võtnud. Eriti veider, et isegi 80-aastased tädid!
Lavastus on üles ehitatud põnevikuna, sest sellise mugavustsoonist väljaspool oleva temaatika puhul ei ole vaja näidata laval kahte tundi kannatamist, vaid seda, kuidas inimesed oma elu ja tõekspidamiste eest võitlevad.

Kuidas see lavastus sündis?
See ei olnud klassikaline teatriloome viis. Näitlejad ei saanud võimalust enda tegelast paberil analüüsida, sest ma viisin nad kohe situatsiooni. Loometöö nägi välja selliselt, et iga näitleja teadis oma tegelase taustalugu ja nn luukeresid kapis, mida ta ei tohtinud teistele näitlejatele rääkida. Iga stseeni eel andsin näitlejale peaülesande ehk mida tema tegelaskujul on vaja selle stseeni käigus saavutada, ja näitlejad üksteise ülesandeid ei teadnud. See tähendas, et iga näitleja võitles oma tegelase eetilise kompassi eest ja ma asetasin neid järjest keerulisematesse olukordadesse. Aga ma ei saa loo enese kohta rohkem midagi rääkida, sest see on saladus.
Dramaturgiline struktuur oli enne proovide algust olemas, aga dialoog tekkis proovide käigus vastavalt tegelase vajadustele. Selline olukord tekitas tekstiloomes ülima orgaanilisuse ja eluläheduse. Lavastust mängitakse sellel hooajal mai keskpaigani, nii et mitte kaua. Kes tahab näha, peab kohe tulema!

Kuidas sa näitlejad valisid?
Ma valisin näitlejad instinkti järgi. Mul oli kaks lasku pimedusse (st et Helen polnud näitlejatega varem koostööd teinud – toim). Mul oli vaja kaht õde ja ma ei tahtnud, et nad oleksid feno- ja genotüübilt nii erinevad, et “noh, see on teatrireaalsus ja mängime, et nad on õed”. Oli vaja, et nad oleksid reaalselt sarnased ja selle järgi see näitlejate kaardipakk sai laotud. Ja ma olen nii rahul sellega, kuidas kujunes.

Kuidas näitlejad kohanesid teistsuguse meetodiga?
Kuttidel (Ago Soots ja Meelis Põdersoo – toim) läks alguses natuke aega. Nad oli väikses šokis esialgu. Aga kui ma andsin neile ülesanded kätte, siis nad tootsid sellist kraami, et neist üksi saanuks eraldi seriaali. Naised (Maarja Tammemägi, Kaisa Selde, Liisu Krass – toim) said ülikiiresti lainele.
Maarja Tammemägi, TÜVKA näitlejatudeng, on tippvormis. Tal ei olnud mingit probleemi. Ma andsin talle lihtsalt kondi järada ja ta lakkus selle n-ö puhtaks. Kaisa Selde on nii naljakas naine. Ma ei teadnud seda varem, sest mul ei ole telekat. Kaisal ja Maarjal tekkis väga hea lavaklapp, olen selle üle väga rõõmus.

Mis sind järgmisena ees ootab?
Järgmiseks on Birgitta festivali avalavastus 9. augustil. Idee ja lavastus Helen Rekkor, muusikaline juht Kristjan Järvi ja peaosades Mick Pedaja, Rauno Kaibiainen ja Andres Roosileht. Lugu räägib ühest teisest galaktikast pärit külalisest, kes satub juhuslikult planeedile Maa ja mis temaga siin juhtuma hakkab. Lavastus saab olema visuaal- ja varjuteatri esteetikas ning tuleb lavale vaid ühe korra.
Varjuteatriga ka jätkan. Muusikafestivaliga Big Bang seoses esietendub varjuteatri- ja muusikalavastus koostöös klassikalise muusika kooslusega Duo Telluur. See on ka festivalilavastus, aga suure tõenäosusega läheb hiljem rändama.

Sa ütlesid mulle ühel päeval, et oled valinud olla sina ise. Mis see tähendab?
Praegusel hetkel tähendab see seda, et ma olen endaga igas aspektis ära leppinud ja ka enda vajakajäämistega, mis teisi võivad ärritada. Iseendaks jäämine viibki sind lõpuks sinna, kus sa tahad olla. Mina tunnen, et olen suht enam-vähem sellises kohas, kus ma tahan olla. Ma saan teha seda tööd, mida ma täiega armastan ja olla nende inimeste keskel, kes mind täiega inspireerivad ja mul on põhjus hommikul silmad lahti teha ja kepseldes tööle, st teatrisse minna. Ma julgustan igaühte, ka minikülades elavaid noori (nagu näiteks Kodila) jääma oma südamele truuks ja ajama julgelt oma asja. See viib sihile.

Mis rolli naised teatris mängivad, kas see on kuidagi teistsugune kui meeste roll?
Ilma naisteta ei oleks teatrit. Ilma naisteta ei oleks midagi. Ma arvan, et alati on olnud võimsaid naisi teatris. Ka Eesti esimene lavastaja oli naine – Lydia Koidula. Kui praegu mõelda 30-ndate tuuris naislavastajatele, siis nende/meie osakaal on suurem kui eales varem ja kõigil on oma käekiri ja missioon. Traditsiooniliselt on olnud lavastajaamet meeste töö ja kuna maailmadramaturgia on üles ehitatud selliselt, et viis meest saavad oma asja ära ajada, piisab, kui üks ilus naine nurgas tiksub, siis mina olen väga teadlikult ja oma lavastajatee algusest peale pakkunud ja kujundanud naistele võimsaid ja ägedaid rolle. Valides materjali, lähtun ma sellest, et avada naise perspektiivi. See hääl peab ka kõlama.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised