25 C
Rapla
Reede, 1 juuli 2022
spot_imgspot_img

Lisaleht Rohelised Sõnumid: Tasakaaluaia rajamine algab mõtlemisest ja vabaks laskmisest

Vivika Veski

Tasakaaluaed – looduskaitse, mis loob ennast ise. Sellist nime kannab stend, millega Viio Aitsam tutvustas oma aeda mullu augustis Tallinna loomaaias peetud liigikaitsekonverentsil.

Eeskätt ajakirjanikena tuntud Viio Aitsami ja Margus Mikomäe aias Raplamaal Raela külas kehtib reegel – kõigil on eluõigus. Jah, ka nn kahjuritel. Nad on näinud, kuidas taimekooslust mitmekesistades ja erinevaid elupaikasid tekitades on võimalik saavutada tasakaalulähedane olukord, kus aia elustik reguleerib ennast ise. Pisielustiku rohkuse tagajärg ei ole rüüstatud aed, kuigi paljud nii arvavad. Tasakaalukooslus tekib viie-kuue aastaga.
Oma kogemusi jagab Viio Aitsam.

Millest tasakaaluaeda rajades alustada?
Meie ei alustanud sellest, et teeme tasakaaluaia. Esialgu oli vaid mõte, et meie aias on eluõigus kõigil, kes siin on või kes siia tulevad – mitte kedagi meelega ei tapa. Et niimoodi kõigil olla lastes hakkab see kooslus ise ennast tasakaalustama, oli üllatus ja avastus.
Sellel, kes kardab putukaid, ämblikke või tigusid, kedagi neist täielikult vihkab ja ainult mõnda armastab, tasub jääda steriilse aiapidamise juurde – tasakaal toimib täielikus, mitte inimese valitud koosluses.
Sellel, kes usub, et suudab omaks võtta kõiki, kes ta aeda hakkavad ilmuma, tasub ennast hästi vabaks lasta, ka mitmest tuntud aiapidamistarkusest. Alles hiljuti lugesin üht loodusaia pidamise õpetust, kus muu hulgas oli, et jah, lepatriinu sööb lehetäisid, aga kui neid täisid ikka väga palju on, siis tuleb ise hakata tõrjuma.
Ka looduslike vahenditega tapmine on tapmine. Kordan, et päris tasakaaluaed saab kujuneda, kui inimene ei vähenda vägisi mitte kellegi arvukust. Saab kavaldada, meelitada, ära rääkida või teatud liikide, näiteks tigude puhul korraldada spetsiaalseid lahendusi, aga tapmine rikub kohe asja ära.
Enese vabaks laskmine tähendab muu hulgas, et kui seni on aeda peetud tavareeglite järgi ja n-ö kahjureid tõrjudes, tuleb tõenäoliselt esialgu välja kannatada ka lehetäide sööminguid jms. Need röövputukate ja teiste elukate liigid, kes lehetäisid, maakirpe ja muid taimedest toitujaid suudavad aiakoosluses kontrolli all hoida, ei ilmu välja kõik korraga, osa neist tulevad võib-olla hoopis järgmisel või ülejärgmisel aastal.
Meie aed ei olnud alustades steriilne ja alguse taimesöömispuhangud polnud väga suured. Jälgisin spetsiaalselt, kas oatäid panevad terve oapeenra nahka. Ei pannud, vaid hõivasid kolm taime.
Tasakaaluaia saavutamine on konkreetse aiapidaja tunnetusel tuginev loominguline tegevus. Kui see külge hakkab, saab kogeda, kuidas järkjärguliselt hakkab avanema põhjatult põnev maailm, mis inimesele nii lähedal. Selle maailma tundmaõppimist saab alustada putukatest, taimeliikidest või hoopis kusagilt mujalt.
Hea ideoloogiline alus on näiteks Oskar Looritsa kirjeldatud ürgdemokraatia, me vana loodususu põhiidee – kõik on kõigiga võrdsed. Inimene astub koduuksest välja ja ei sea end teiste üle otsustajaks, sest putukad, loomad, linnud, puud, muud taimed jne on temaga samaväärsed. See ei tähenda kikivarvul käimist, vaid elusa austamist, üksteisega arvestamist.
Kui alustada liikidest, tasub teada, et kõiki liike, kes aias on ja sinna sattuda võivad, äramääramiseni tundma õppida pole võimalik. Tihti on liigitunnusteks detailid, mis nähtavad vaid mikroskoobi all ja mille nägemiseks on vaja eriteadmisi. Alustada tasub üldtuntud liikidest ja keerulisemate puhul püüda määrata liigirühmasid.
Kui keskenduda putukatele, ämblikele või muule pisielustikule, harjub silm neid märkama ja saab kogeda seaduspära, et mida rohkem neid vaatad, seda rohkem neid on. Väga suur hulk liike tegutseb näiteks mulla pinnal ja mullas. Seal on muuhulgas kõik need orgaanilise aine lagundajad, kes oma tegevusega mulla parandamisele kaasa aitavad. Vihmausse (Eestis muide 14 liiki) üldiselt teatakse, sest nad hakkavad suuruse tõttu inimestele silma, aga veel on lestad, kakandid, liimuklased, tuhatjalgsed jne.
Suhteliselt lihtne on näiteks määrata lepatriinusid. Üldteada on seitsetäpp-lepatriinu ja vahest ka viistäpp-lepatriinu. Eestis on üldse kokku kohatud 51 liiki lepatriinulasi. Meie aias olen neist kohanud 12 liiki.
Päris keeruline on eristada näiteks kärbselisi või tirtsusid. Kui eesmärk pole koguda aia kohta teaduslikke andmeid, saab erimoodi kärbestele kas või iseenda jaoks eristamiseks panna hüüdnimesid. Minul on näiteks aias ruuduline kärbes, keda ma siiani määraja järgi pole osanud ära määrata.
Tasakaaluaed on ettevõtmine, mille õnnestumine sõltub täielikult aiapidaja tunnetusest. Põhiline võib-olla ongi enese vabaks laskmine – ärge tehke esialgu midagi, vaid mõtelge.

Kas tuleks tundma õppida ka oma aia mulda ja seda, mis piirkonnas looduslikult kasvab? Samas, eramupiirkondades on loodus ikka väga ümber kujundatud.
Mina spetsiaalselt mulda pole uurinud, aga seda, kes siinses paepealses mullas kasvada tahavad, jälgin küll. Kõik on käinud katsemeetodil. Kui püüda mingit üldisemat õpetust sõnastada, on see minu arvates mitmekesisus – püüdke oma aias tekitada mitmekesist elukeskkonda. Et oleks õitsvaid taimi, kõrrelisi, põõsaid, mõned kivialused, mõni niiskem ja varjulisem paik, mõni puupakk jms. Kes tahab oma aeda tillukest kollast mustade täppidega õnnetriinut, peaks hoolitsema, et kusagil leiduks taimekõdu, sest see triinu toitub taimeseentest. Kes tahab kirjusid liblikaid, peaks kasvama jätma vähemalt ühe kõrvenõgesepõõsa (nende liblikate munemise taim)…
Aed on tahes-tahtmata inimtekkeline paik ja mina ei taotleks, et sinna tekiks täpselt samasugune kooslus kui kusagil kõrval looduses, kuid kasutada saab looduse elemente.
Kui on väga tiheasustatud piirkond, kus naabrid kõik steriilset aeda eelistavad, võib esiotsa tunduda võimatu jätta muruniiduk laupäeval kuurist välja võtmata. Jah, on päris palju inimesi, kes arvavad, et pisielustik on tühine ja selle väärtustajaid vaadatakse kui nupust nikastunud hullusid, aga laias laastus on seegi katse aines.
Elame liikide väljasuremise lainel, mulle tundub, et üsnagi niisugusel ajal, kus metsaelustiku häälekate kaitsjate kõrvale võiksid tekkida ka aiaelustiku kaitsjad. Kes ei too oma aeda mürke ja kes taimede õitsemise ajal muru madalaks ei niida. Piltlikult öeldes on õhk selliseks muutuseks valmis.
Võitlus metsade säilimise või lendorava eest tundub silmakirjalik, kui samal ajal aedade ja põldude kaudu aina rohkem mürke keskkonda satub. Üks nendest kohtadest, kus iga inimene midagi elurikkuse heaks ise korda saata saab, on oma aed.

Oled seadnud aias tigudele sisse „tsoonid”. Mida seda tehes arvesse võtta?
Teod tahavad natuke niiskemat paika, kus nad rahus olla saavad. Meil on selleks enelaheki alused, kus kasvab naat, kus me ei niida rohtu ja kus jäävad ka sügisesed lehed riisumata. Veel meeldivad tigudele kiviaiad ja samblad. Üks tuttav, kes tegi meie eeskujul ka endale tigude tsooni, tekitas selle aia lõppu kraavikaldale – olevat samuti pidama jäänud.
Omaette tsoon kulub ära kiritigudele. Talvituma tuleb osa neist mujale aeda ka. Näiteks maasika- ja maitsetaimede peenardest olen kevaditi neid peotäite kaupa „tsooni” tagasi viinud. Siis üldiselt jäävad pidama.
Peale kiritigude võib aiast leida veel igasuguseid muid tigusid. Väikesed karusteod, kellel on karvad koja küljes, elavad meil aasta ringi sõstrapõõsaste all ja nendega meil n-ö ristuvaid huve ei ole. Ka ei ole märganud peenardel näiteks põõsatigu või võsa-vööttigu, kes mõlemad on meil olemas.

Aga kui aed on väga väike?
Kui on nii tilluke aed, et ei mahu koos kiritigudega elama, leiab äkki mõne niiskema koha lähikonnas, kuhu neid viia saaks. Mina korjaks kokku ja viiks.
Keegi pole loodud selleks, et mõni teine liik ta lihtsalt surnuks tallaks. Nagu kõigil, on ka tigudel ökosüsteemis oma tähtis roll. Nad on surnud taimede lagundajad, väga paljudele – imetajatele, lindudele, konnadele, selgrootutele – toiduks, teatud lindudele looduses kaltsiumiallikaks jne.

Teil on ka aia-aas. Milline see on?
See ala oli paarkümmend aastat tagasi kartulipõld. Spetsiaalselt midagi külvanud ei ole peale valge ristiku, on põhiliselt ise kujunenud. Mingil hetkel otsustasime selle kasuks, et Margus niidab muru lapiti, laseb taimedel enne ära õitseda. Tasapisi hakkas muru taimekooslusesse uusi liike tulema. Metsmaasikas oli muidugi üks esimesi, aga siis kerakellukad, härjasilmad, raudrohi, mitut liiki kõrrelisi, tänavu ilmus sekka tulikas. Ega ma teagi, kas nende seemned on olnud mullas või on nad mujalt tulnud.
Tegelikult olen ka ise seemneid levitanud, aga mitte aias, vaid selle kõrval põllul. Seal ma ei kannatanud oodata, vaid tõin üle tee väljalt looduslike taimede, näiteks pune ja naistepuna seemneid ja külvasin põllu servaalale, mis jäi pool-looduslikuks ribaks. Tõin ema sünnikodust mättaid muulukatega, istutasime paar kadakat.
Eelmisel aastal märkasin seal esimest korda isetulnud nurmenukkusid. Tänavu on põllu otsas olev rohumaalapp, mis varasemast ajast oli suurtest põllumasinatest nii kinni tambitud, et hark ka ei läinud maasse, äkitselt nurmenukkudest täis tipitud.
Linnud ja tuul kindlasti aitavad taimede levikule kaasa. Aga ka näiteks sipelgad, kes on sinililleseemnete levitajad. Ühel aastal tõime sõbra metsast sõnajalgasid ja sinililli lehtla taha, kuhu tekitasin varjulise omaette koosluse. Jänesekapsas tuli kuidagi varjatult kaasa. Tänavu kevadeks oli sinilill jõudnud sipelgate abil lehtla tagant ka kuuri juurde murusse.

Mida oled sel kevadel aias teinud? Mis on lähiajal plaanis?
Aias on peenrad tehtud. Tavapärase redise, salati ja muu sellise kõrval on ka üheksavägiste peenar. See taim tahab meil kasvada, minu asi oli lihtsalt nad ühele peenrale kokku koguda. Üheksavägine on võimas ja ilus, ta õitest tehakse teed ja oma olemasoluga meelitab ta kohale huvitavaid putukaid.

Millega tegeled praegu?
Praegu on käsil eelmisel aastal põua tõttu sööti jäänud põllu kordategemine. Põld jäi sööti, sest üks me põhikultuure, lääts, tahab idanemiseks jahedust ja niiskust. Põua tõttu jäi ka jaanipäeval külvatud jaanirukki (soomeugrilaste vana puhmasrukis) pind plaanitust palju väiksemaks ja läätse asenduseks mõeldud keerispea suures osas ei tärganudki. Söötis pind on seega päris suur.
Sügisel kutsusin ühele põlluosale traktori abiks ja endal on mullafrees, aga üldiselt teen palju asju käsitsi. Tempo on üsna aeglane, sest mul on põllul peale hargi ka fotoaparaat kaasas. Sel aastal olen mitut uut liiki pildistanud ja mullast leitud vastsete pildigalerii on ka head täiendust saanud.
Kui mingi põlluosa valmis saan, külvan kultuuri peale. Praegu on maas püsikultuur köömen, eelmisel aastal külvatud jaanirukis ja katseline talilääts, tänavu külvatud lääts. Veidi läätsepinda veel suurendan ja jaanipäeval panen maha uue jaanirukki.

Mida teed lähinädalail?
Tuleb päevalillepõld ja ühte-teist veel. See on lähinädalate töö.
Üks suur põllulapp on söötis mitte põua pärast. Sinna on algul külvatud meetaim nõiahammas, mille sekka hakkas tekkima kõiksuguseid tolmeldajatele, liblikatele, nende röövikutele ja teistele huvitavaid taimi, mida ei raatsinud sealt välja rookida. Nüüd ongi seal ala, mis pikalt õites ja kus võib kohata huvitavaid elukaid. Ühel ajal tuleb seda põllulappi uuendada, aga kindlasti mitte sel aastal.
Tänavune uudis on, et enne sügist jõuab ilmselt meile lõpuks ometi kaua otsitud minikombain, mis sobib me kõikidele põhikultuuridele. Seda ootan suure huviga.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised