Mari Tammar
Kaido Ole on Raplast pärit kunstnik, kelle loomingu keskmeks on kontseptuaalne maal. Lisaks Eestile on tema maale eksponeeritud Moskvas, Budapestis, New Yorgis, Peterburis jm. Ole on pälvinud muu hulgas Kristjan Raua, Konrad Mäe ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ja Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Ta töötas pikka aega EKA joonistamise ja maali õppejõuna ning maaliosakonna professorina. Praegu on ta vabakutseline kunstnik, kelle tööd on üleval ka Tallinna Kunstihoones äsja avatud Kevadnäitusel 2019. Üks tema näitusel eksponeeritud töödest “Sotsiaalne vaikelu edasijõudnutele” on valminud selleks, et kaunistada Rapla gümnaasiumi seina.
Kui te Kevadnäitust 2019 vaatate, mida see näitus eesti kunsti hetkeseisu kohta teile ütleb?
Käisin seda näitust spetsiaalselt vaatamas, sest eelnevalt olin jõudnud silmata vaid fragmente. Rahvast oli murdu, sealhulgas arvestataval hulgal välismaalasi. Üks veidi vanem paar, kes rääkis omavahel saksa keeles, arutles väga elavalt nähtu üle (?), ning minus tekkis siiras huvi, mida see näitus neile ütleb. Nad ei tundunud olevat kunstimaailma tipp-profid, vaid pigem kultuursed huvilised ning usun, et neil polnud ka liigseid ja tihti segavaid taustateadmisi kohalike olude kohta. Tundsin ausalt öeldes kadedust ning oleksin tahtnud korrakski pugeda nende nahka või vähemalt neid pealt kuulata.
Oma mätta otsast vaadates kiidan takka viimase kahe aasta muutustele, kujundus on läinud selgemaks ja valik karmimaks. Täieliku ülevaatega nagu õndsal nõukaajal loomulikult tegemist ei ole ning seetõttu väga põhjapanevaid üldistusi kunsti hetkeseisu kohta seal teha ei maksa.
Nõrgemad sooritused välistab žürii juba päris hästi, aga endiselt saab soovida, et meie parimad tegijad oleksid esindatud täielikumalt. See pole aga enam žürii teha ja ega kõiki sinna näitusele korraga kokku enam vist kunagi saagi. See on siiski väga eriomane formaat teatud plusside ja paratamatute miinustega ja mingil moel ta ikkagi tasalülitab esinejaid. Kui sul on piisavalt häid esinemisvõimalusi mujal, siis tõesti, miks vahetada solistiroll kooriliikme oma vastu.
Hetkel on aktuaalse teemana kerkinud üles sõnavabadus. Kuidas meil on seis kunstivabadusega?
Ma arvan, et piisavalt hea. Usun, et igasuguste ideede ja väidetega saab endiselt vabalt välja tulla, ka vägagi ekstreemsetega. Viimane on aruka autori puhul alati mõeldudki poleemilise käiguna, et seeläbi hea ja halb, lubatu ja lubamatu uuesti põhjalikult läbi vaieldaks. Isegi kui selleks tuleb kaasata kohtud ja advokaadid, siis usun, et sõna ja loomevabadus võidavad täna endiselt. Kas ka homme ja ülehomme? Loodan väga, aga keegi loomulikult ei tea.
Minu jaoks palju olulisem ja ka igikestvam küsimus on pigem see, miks me ise ei suuda realiseerida seda kvaliteedipotentsiaali, mis meis kõigis peitub. Miks me pidurdame, puterdame ja tapame ära paljud neist võimalustest, mis meis peituvad? Miks mina ise ei tee paremat kunsti? Kas keegi segab ja takistab, kas raha on liiga vähe, kas tunnustust ja toetavat sõna ei jagu piisavalt? Ei midagi sellist, lihtsalt ise pole paremini suutnud!
Te olete ka kunstiõppejõud. Kas kunst on õpetatav?
Tegelikult ma õppejõud juba päris palju aastaid ei ole, 2010 lõpetasin EKA-s töö ja pärast seda pole enam ühtegi kursust kusagil andnud. Ma ei välista kunsti õpetatavust, kuid õpetamine ja õppimine on iseenesest juba väga laiad mõisted. Lisaks näpuotsaga objektiivsele on seal väga palju subjektiivset, eriti kunsti puhul, ning et seda kuidagigi toimima saada, on sideaineks vaja palju paindlikkust, arukust ja motiveeritust kõigilt osalejatelt.
(Järg 16. lk)
(Algus 15. lk)
Selle üle võiks arutleda pikalt, kuid vaid veidi lihtsustatuna võin enda õppejõu karjääri iseloomustamiseks öelda näiteks seda, et algul oli mul peaaegu kõige kohta vastus varnast võtta ja hea ja halva vahel vahetegemine käis kähku, ent lõpuks tundus, et jäänud ongi vaid küsimused, kuigi mõned neist päris huvitavad, kuid universaalseid lahendusi, mida teistele pakkuda, peaaegu mitte ühtegi.
Kui aga saaksite õpetada kunsti vaatajat, mida te ütleksite, mida või kuidas tuleks kunsti vaadata?
Tihti vist kardetakse, et ei olda piisavalt kursis kõigega, mis tundub vältimatu, et kunstist aru saada. Ise ma üritan viimasel ajal jälle vaadata kõike võimalikult süütu silma ja lahtise pea ning südamega. Ka kunst on ju lihtsalt üks inimtegevuse ilming. Kahjuks mu silm, pea ega isegi süda pole enam ammu süütu, aga vähemalt ma püüan sellest kõigest, mida olen omandanud, võimalikult vähe hoolida. Soovitan, et sõltumata ettevalmistusest tuleks lasta mõtetel ja tunnetel kulgeda just neid radu, kuhu nad teose mõjul otsustavad suunduda, ükskõik kui pealtnäha ootamatud ja veidrad need kulgemised endale ka ei tunduks.
Minu arvates üks pärssivamaid lähenemisi on soov kunstist aru saada tähenduses, et mida autor sellega öelda tahtis. Ma tõesti arvan, et me ei saa ei kunstist ega ka teisest inimesest kunagi lõpuni aru, aga me saame neid aktsepteerida ja nendega koos elada ning sel moel neist ka üllatavalt palju tuge ja abi leida. Kui neist kohtumistest sünnib meis endis midagi huvitavat, head või kasulikku, siis see ongi maksimum. Meeldib või ei meeldi, pole üldse tähtis.
Halb kunst ja eriti väga halb kunst on mulle tihti rohkemgi mõtteainet pakkunud kui hea ning kunsti vaadates olen enamasti mõelnud hoopis n-ö elust ja vastupidi. Selline risttolmlemine tundubki mulle viljakam, sest õppida kunsti kunsti kaudu tundub ahenev tee, nagu järglaste saamine ühe suguvõsa piires, sellal kui väga erinevate valdkondade vaheliste seoste tekkimine on ilmselgelt võimalusterohkem perspektiiv.
Mis teemad teid hetkel ennast kõnetavad, mida peate oluliseks nähtavaks teha?
Ma olen aastate jooksul eri põhjustel proovinud erinevaid meetodeid ja lähenemisi ja tõdenud, et selline katsetamine on muuseas väga hea meetod leidmaks seda olulist ja jäävat. Muuta saad ju ikka vaid seda, mis on muudetav, kuid just läbi erinevate lähenemiste märkad pisitasa, kuidas midagi kipub tahes-tahtmata korduma. Mis muud see siis ongi kui sinu tuum ja pärisosa.
Viimasel ajal olen läinud veel sammukese edasi ning teadlikult ja üsna kergekäeliselt püüdnud järele anda kõigile mõtetele, mis enesele meeldivad, muretsemata liialt, kas nad mu senise arengu seisukohalt paistavad ka loogilised või isegi mõistlikud. Teen, sest meeldib. Põhjendus, mida ma noore õppejõuna tohutult kritiseerisin, kuid nüüd käitun ise just sedamoodi. Praktika on näidanud, et huvitavamad seosed ja käigud tekivad süsteemiväliselt ja üsna alateadlikult ning õigel hetkel on parem lasta juba hoogu koguval ideel end ise juhtida. Sõna „meeldib“ võtabki selle juba üsna hoomamatu kulgemise kõige kompaktsemalt ja adekvaatsemalt kokku.
Väga hea teos on ka alati autorist targem, seetõttu polegi mõtet kõike lõpuni ette planeerida ja kontrollida, muidu jäädki samale tasemele.
Kas ja kuidas on Rapla teie loomingut mõjutanud / inspireerinud?
Raplas elab endiselt minu ema, kes on juba 91 aastat vana ja püüab üksinda hakkama saada samas majas, kus minagi üles kasvasin ja elasin kuni keskkooli lõpetamiseni. Käin teda vaatamas ja proovin hoida ka maja ja majapidamist enam-vähem korras. Kuna olen selle majapidamise üle palju mõelnud, kunagi seepärast, et plaanisime ise sinna perega elama tulla, nüüd pigem inertsist ja praktiliste mõtteharjutuste tasemel, viin vähesel määral mingeid muudatusi ja parendusi nüüdki veel ellu, et kasvõi maksta tänuvõlga kunagise kodu ees. Olen üldse mateeriausku ja võtan asju kui vaat et elusaid olendeid. Ega ilma sellise ebausuta(?) vist maalidele ka elu sisse ei saaks.
Raske öelda, kuidas Rapla mind mõjutanud on. Eks sellel teel on olnud erinevaid etappe ja suhtumisi, kuid kui isegi sisaliku tee kivil jätab jälje, mis on üldteada fakt, siis ligi 20 aastat ühes paigas elamist, eriti veel nii tundlikus eas, jätab inimesse ilmtingimata mingi pöördumatu jälje.
Üks asi, mida ma olen enda jaoks just kunstist kõrva taha pannud, on aga see, et enamik seoseid ja eriti huvitavam osa neist on väga raskesti jälgitavad ja lahti harutatavad. Ei saa tõmmata ühtki sirgjoont mingi sündmuse või elamuse ja tema jälje vahele inimeses, kuigi see on alati raudselt olemas. Minus on väga palju Raplat, aga kuidas see (endiselt) kujundab mind inimese ja kunstnikuna, mine võta sa kinni. Ja just see ongi huvitav.
Kas kunst tuleb vaatajale lähemale või on tendents selles suunas, et läheb kaugemale?
Oleme täna kõik iseseisvad, mis minu jaoks tähendab eelkõige isiksuseks olemist ja oma peaga mõtlemist. Teisalt on väga levinud ootused, ka näiteks kunsti puhul, et meiega ikka „tegeletaks“, mis kultuuris võrdsustatakse publikust hoolimisega. Ma ei arva, et see on vajalik või et see ülepea oleks hea. Mina ei taha, et keegi minuga kohe tegelema hakkaks, niipea kui ma uksest sisenen. See on mulle ebamugav ja ka ebaaus, sest ma tahan ise ringi vaadata, näha just seda, mida ma näen ja mõelda seda, mida ma siis mõtlen.
Ma ei taha, et mulle seletataks, miks midagi tehti ja mis kõik selle taga on. See paratamatult suunab minu võimalikke reaktsioone ja paneb mind tundma, nagu käiksin ikka veel koolis, kus keegi targem teab, mis teid kaudu ja kuhu ma peaksin välja jõudma. Kui sa oled ise inimesena midagi üritanud, siis kõige põhilisemas sa juba mõistad teist üritajat ning sealt maalt, kus tema konkreetne tegevus on sulle arusaamatu, saad ise alustada oma lendu.
Ma tahan, et arukad inimesed teeksid seda, mida nad peavad õigeks, ning mulle piisab, kui saan nende tegemisi jälgida ja sellest omi järeldusi teha. Kui ma tahan midagi lisaks teada, siis ma küsin. On väga hariv ja arendav esitada küsimusi. See ei tähenda, et teine on midagi tegemata jätnud, ei sugugi, küsimine ongi minu privileeg.
Mulle meeldib kasvõi kultuurisoovitusena see tuntud kiri lennukites, et esmalt tuleb hapnikumask panna ikka endale ja alles siis tegeleda naabriga. Tuleb teha seda, mis ennast kõige rohkem huvitab, muidu polegi teistele midagi pakkuda või neil sinult võtta.
