Anne Daniela Rodgers
Koos esimese värskendava kevadvihmaga avati Tallinna Kunstihoones, Kunstihoone galeriis ja Linnagaleriis mahukas Kevadnäitus, mis on üks tähtsündmusi nii kunstihuvilistele kui ka kunstnikele endile. Selline iga-aastane traditsioon annab hea ülevaate sellest, mis kunstnikke inspireerib või närib isiklikul, lokaalsel või globaalsel tasandil, kogenum pilk oskab aastate lõikes näha aga ka suuremaid üldistusi.
Peamine, mis kohe pilku paelub, on varasemate aastatega võrreldes muutunud kujunduskontseptsioon – juba teist aastat on lähtutud messilaadse kujunduse põhimõttest, seega on igale kunstnikule eraldatud oma seinapind ning üleval ääres on suurelt ära toodud kunstniku nimi. Selline läbituulutatud kujundus töötab väga hästi. Ära on jäänud varasematest aegadest silma kriipinud ja meelt väsitanud ülekuhjatus – nüüd on teostele jäetud hingamis- ja vaatajale mõtlemisruumi ning nii jaksab vaataja süveneda igasse eksponeeritud teosesse. Kujundajatele tunnustuseks võib öelda, et enamjaolt on hästi ära tabatud “kes kellega käib”, näha on, kuidas teosed haaravad naabritelt järje üle kas siis kontseptuaalsel või vormilisel moel.
Seegi on hea, et Kevadnäitusel ei ole enam üht üldpealkirja, sest kunstnik ei saa ju kuidagi mööda oma isiklikust vajadusest väljendada just seda, mis teda just sel hetkel looma paneb, selle asemel, et end kuidagi poolvildakalt mõne etteantud teema alla sobitada.
Kes, kus, kellega käib ja kuhu kohale jõuab
Kohe Kunstihoone treppidel vaatajat tervitav äärmiselt muljetavaldav teos on Regina Mareta Soonseina linotrükis, mis ei püüa pilku ainult oma hiiglasliku formaadi ja leidliku stilistikaga, vaid ka selle sõnulseletamatu miski või eimiskiga, mis meid mõne teose puhul nende ette naelutavad ja lahti ei lase. Voogavad kehad, mis oma sugu ühtelugu kaotavad ja taasleiavad, on sedavõrd lummavas voos, et võib jooni ja vorme järgides end päris ära kaotada, tunda, kuidas meie kehalised piirid ja soorollid hägustuvad, kaotavad oma tähtsuse ja seda kõike ometi nii lihalikku teost vaadates.
Osal õnnelikel aga õnnestus ka mainitud linoollõike mitmeruutmeetrist toorikut näha, mis Kevadnäituse algusega samal ajal oli satelliidina eksponeeritud ArtDepoo pilkupüüdval tagaseinal. Seal sai konkreetselt aduda ka teose valmistamisega kaasas käinud hiiglaslikku käsitöölist pingutust ja distsipliini.
Tuntud nimed on oma tuntud headuses suurtes saalides nagu ikka, kuigi siinkohal võiksin pisut kujunduse üle nurisema hakata. Miks ometi on Leonhard Lapini minimalistlik ja nii südantpitsitav assamblaaž „Kurja meelevallas“ jäänud ilma avaramast seinapinnast? Mulle isiklikult tundub, et hoopis paremini oleks ta sobinud just kolmandasse Kunstihoone saali, kus paistab olevat kogunenud seltskond, kes räägivad juba kraadivõrra raskematest teemadest – siin on kunstnikku kiusama hakanud enesekahtlused ja kaduviku teema. Asi hakkab põnevaks minema.
Mina oleksin siia hulka sobitanud ka Robin Nõgisto koos naabri Steve Manoniga, kes oma teostega annavad väga hästi edasi tarbimisühiskonna meeleheitlikkust, kus mootor on juba nii ülekuumenenud, et kõiki detaile ei suuda enam adudagi, silme eest on kirju ja inimene vajub tuima ostuletargiasse. Nende kõrval toonuks Mall Nukke oma stiilse dekadentliku Tea Party’ga teemasse veelgi tihkust ja miks mitte oleks olnud paslik jätkuna näidata ka Lembit Sarapuu teost „Regilaul“ (eksponeeritud Linnagaleriis).
Jonnakas vanameister on oma irooniaga seni alati silma paistnud, seekord aga mõjub kuidagi… siirana. Nalja aga saab ikka – teose kõrvale on paigutatud vanamoodsa kauni käekirjaga kirjutatud kurioosumina mõjuv maali kirjeldus pealkirjaga „Teadaanne!“ (just nimelt hüüumärgiga). Ju on see leheke sinna kõrvale selleks pandud, et teosega kaasas käiv kurb tõdemus hinge päris seest ei võtaks.
Mainitud saali viimane teos, Mauruse „Rooste vaatab sind“ tuletab meile reispassina meelde, et kord tabab meid kõiki üks ja seesama saatus – korrosioon ja kaduvikku varisemine. Braavo! Kindlasti astuge ka teose taha, kus selgub selle terviklik mõte.
Ilu tänava kõrgusel
Tänavagaleriides leiab veelgi ehedaid pärleid, mis võiksid täie õigusega olla tõstetud kõrgema järgu esindusruumidesse. Tooksin esile üllatava leiu Kunstihoone galeriist: verinoor kunstnik Saara Väli (snd 2002) on maalinud autoportree, mis teemale kõige otsesema ja lihtsama lähenemise, sugestiivse värvikasutuse, parimas mõttes vanamoodsa maalitehnika ja isegi raamivalikuga on sedavõrd mõjukas, et ei jää muud üle kui soovida, et ta oma kunstnikuteed kindlasti jätkaks.
Linnagaleriis on imekauni, kuigi kahjuks teineteisest eraldatud puudekomplekti moodustanud Jane Remmi, Eleriin Ello, Elo-Mai Mikelsaare ja Slava Semerikovi teosed, mis kahjuks ei ole samuti saanud piisavalt head seina- ega kõlapinda. Nad oleksid võinud ju suurepäraselt kokku käia Peeter Lauritsa filosoofilise fotoseeriaga. Rõõm on näha, et kunstnik on oma inimeseks olemise maastikult välja astunud, istub vaikselt metsas või roomab sõnajalgade vahel ning mõtiskleb selle üle, kuidas on olla inimene ja kas me teiste elusorganismidega ikka koos elada oskame.
Seda, kuidas meie siinolemise hetk neeldub jälle looduse sülle tagasi, on ilus vaadata Liina Siibi videol.
Kas kontrast äratab?
Linnagalerii “metsa poole” väljapaneku puhul tekkis siiski küsimus, miks on vajalik sellise õrna teema puhul sellist verdtarretavat kontrasti tekitada? Kuigi totaalselt üle vindi keeratud Terje Ojaveri jõhker skulptuur resoneerub suurepäraselt praegu uuesti aktiveerunud kodudes varjul oleva vägivalla teemaga, tekkis siiski küsimus: kas selline teos kannab ka muud mõtet kui vaid šokeerimise ülesannet. Ei kujuta ettegi, mis tunne võib olla näituse valvuril, kes pikkade nädalate kaupa peab selle Baskerville´ide koera saba all aega veetma.
Kiirelt edasi astudes komistab sealsamas ruumis koledustele veelgi, kuid neil ei soovi ma peatudagi, sest olen juba pikki aastaid tõsiselt mõelnud selle peale, kuidas me oma Maa ressursse kasutame ja kas teatud teoste valmistamine on meie inimkultuurile ikka õigustatud lisand. Ju siis on. Ju siis on vaja koledustest läbi sumada, et jõuda ilu ja rahu väärtustamise juurde.
Loodus muidugi ei ole vaid rahu ja kooslus, ka kriisis ja surmas on oma loogika ning elu teised vormid, kuid jõhkruse määr on siiski vaid inimese enda valik ja nagu Juuru rahvamaja austatud juhataja Terje Kaur armastab mulle endalegi meelde tuletada, võiks igasugune kunst lõpptulemusena mõjuda siiski ülendavalt.
Näituse grandioossuse ja lehepinna piiratuse tõttu on palju muljeid ukse taha jäänud, ei jää muud üle kui rõhutada, et tasub kindlasti linnatee ette võtta ja oma isiklikud lemmikud üles otsida, sest võite päris kindlad olla – kõigile leidub midagi. Osa vaimustab, osa peletab, osast möödud õlakehituse saatel, aga hea ülevaade on see igal juhul. Ja uutlaadi mõtteid tekitab see näitus ka kindlasti.
