19.4 C
Rapla
Kolmapäev, 17 aug. 2022
spot_imgspot_img

Raplamaa andis laulu- ja tantsupeo tulele väge juurde

Mari Tammar

Juubeli laulu- ja tantsupeotule teekond Raplamaal sai alguse 7. juuni hommikul, kui Koluvere lossi hoovis andis Läänemaa tule üle Rapla maakonnale.

Kui Läänemaa hobukaarik tulega lossile lähenes ja üle kivisilla sõitis, hakkas hing kuidagi kummaliselt värisema ja klomp tõusis kurku. Ka mu kõrval seisnud Märjamaa vallavanem Merlin Suurna vaatas seda pilti lummatult ja sosistas, et vaata, mida üks tuli võib inimesega teha.
Pidulikul tule üleandmisel ütles Läänemaa poolt tulele tänusõnad Kullamaa osavallavanem Katrin Viks. Raplamaa poolt võttis tule vastu Merlin Suurna. Tantsis ka Kullamaa segarahvatantsurühm ja mina laulsin tule tervitamisloitsu. Kuivõrd Läänemaa etteasted venisid kokkulepitust pikemaks, paiskas see Raplamaa ajagraafiku esiti peapeale. Nii pühkis tuli pärast pidulikku torupilli saatel lossihoovist väljamarssi kibekiirelt Läänemaa tolmu jalgadelt.
Esimeseks peatuspaigaks Rapla maakonnas oli tule jaoks Märjamaa, kus keskväljakul esinesid väikesed pärimusmuusikud Eve Burmeistri juhendamisel ja Karin Andesalu rahvatantsijad. Hoolimata tööpäevast oli keskväljakule kogunenud palju inimesi. „Nüüd on meie kord tuld oma südamesoojusega väestada,” ütles Märjamaa vallavanem Merlin Suurna. Märjamaa rahvamaja juhataja Merle Voolaid rõhutas oma tervitussõnades aga seda, et Märjamaa on see paik, mis on tuntud ja rikas just oma kultuuri poolest. Ühtlasi süütas ta mälestusküünlad lahkunud kultuuritegijatele. Tuld olid turvama tulnud ka Märjamaa päästekomanda auto ja mehed. Tuli liikuski keskväljakult ära suurejooneliselt päästekomando auto katusel istuva tuletõrjuja raudses haardes.
Sealt liikus tuli edasi Varbola rahvamaja juurde, kus muuhulgas kõlas naiskoori Astra esituses laulupeo tuntud avalaul “Koit”. Tantsisid naisrühm ja kohalikud mudilased.
Lõunapaiku andis Märjamaa vald Adila-Pihali külaplatsil tule üle Kohila vallale. Tuld ära andes ütles Suurna, et Märjamaa pani sellele väge juurde ning Kohila vallavanem Uku Torjus lubas, et ka Kohila lisab seda samaväärselt kui mitte rohkem.
Adila-Pihali külaselts oli ette valmistanud armsa kontsertkava, mille keskmeks oli tantsupõimik, mis kandis pealkirja „Ajaratas”. Küll olid ikka nunnud need väikesed tantsijad seal Adilas, kes Kaidi Mäekivi juhendamisel esinesid. Kontsert lõppes ühislauluga „Kauges külas”, ainult et Adila-Pihali kandile kohandatud sõnadega: Siin kauges külas meid palju on koos, tugev meeskond, hea olla on siin.
Seejärel suundus tuli Hageri hooldekodu hoovile, kus olid tuld tervitamas Hageri kooli õpilased ja Sutlema lasteaia lapsed. Eriliselt tähendusrikas oli aga see, et tuld olid tulnud vaatama ka eakad hooldekodu elanikud – tekkis omamoodi põlvkondadevaheline side, millele andis oma kihistuse kontserdi avanud vana salvestus Laine Mesikäpa leelotamisest. On ju Estonia teatri armastatud primadonna, kes Tallinnas aastaid suuri laulu- ja tantsupidusid lahti leelotas, pärit Hagerist, täpsemalt Adilast. See oli kõnekas ajasild.
Järgmisena tervitati tuld Kohila raudteejaamas, kust samal ajal ka rong läbi sõitis. Nii mõnigi rongile või rongilt maha tulnu oli üllatunud selle pidulikkuse üle, millega teda vastu võetakse või ära saadetakse. Tuld oli rongijaamas tervitamas Kohila koolituskeskuse orkester.
Sealt liiguti edasi Kohila mõisakooli juurde, kus muuhulgas kogunes koolipere mõisaesisele muruplatsile suurde ringi. Peo tuli paluti ringi keskele ja üheskoos tantsiti talle „Oiget ja vasembat” ning hüüti: „Elagu, elagu, elagu!” Just nimme siis, kui oli kõlanud viimane elagu, vastas taevas kõuemürinaga. See võimas kokkusattumus tõi kananaha ihule.
Seejärel hakkas tuli Kohila rahvatantsijate tantsiva kolonni järel liikuma Kohila gümnaasiumi poole. See oli üks ääretult äge vaatepilt. Siis tundsin kurbust, et ERR-i kaamerad olid juba Tallinna sõitnud ja seda üles ei filmi ning et minu võimalused elamusi edasi anda on piiratud.
Pärast seda, kui tuld oli tervitanud Kohila gümnaasiumi pere, jäi tuli mõneks ajaks paigale Kohila keskväljakule Vabadussamba juurde, kus taas üheskoos lauldi ja tantsiti. „Ma lubasin Märjamaa vallavanemale, et paneme väge juurde. Usun, et selles tules on nüüd väge rohkem kui siis, kui me Märjamaalt selle saime. Meil on, mida Kehtnale edasi anda,” ütles Kohila vallavanem kokkuvõtteks.
Ja siis antigi tuli edasi Kehtna valla esindusele, vallavanem Indrek Kullamile ja abivallavanem Katrin Vellestele, kes olid tuld tooma tulnud Kehtna vabatahtliku päästekomando autoga, mille tagaistmel oli ka minul au nende ja tulega koos Kehtna poole sõita.
Juba varem tulekolonniga koos sõites olin näinud tee äärde kogenenud inimesi, kes lillede ja lippudega olid tulnud laulupeotulele lehvitama. Tulega ühes autos sõites oli see aga eriliselt liigutav vaatepilt ja justkui tuleõukonda kuuluvana pidasin enda kohuseks eriti rõõmsalt ja energiliselt neile inimestele vastu lehvitada.
Samas autos istus ka tehnilise meeskonna liige Kristjan Karmo, kes pajatas meile tule laternate telgitagustest ning rääkis, et tule saatjatel on kaasas 3000 pirdu/peergu, et ka kõik, kes laulupeo tulest soovivad enda küünla või tõrviku läita, saaksid seda teha.
Muuseas, tule tehnilise meeskonna, hellitavalt tulehoidjate ordu, moodustavad tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori lauljad, keda on vastavalt vastutusrikkale ülesandele instrueeritud.
Pärast meeleolukat sõitu läbi väikeste külade ja üle Keava mägede jõudis tuli Keava rongijaama, kus teda ootasid Keava trummikooli õpilased Arno Kalbuse juhendamisel. Esitusele tuli torupilli abiga kaks lugu, mis oma eksootiliste rütmide, ent siiski ürgse kõlapildiga andsid tulele omaltpoolt väge juurde.
Edasi liikus tuli hobuvankril ja rahvatantsijate tantsu saatel Kehtna laululavale, kus pidanuks toimuma Kehtna valla kooride, rahvatantsijate ja võimlejate kontsert. Kõik algaski nii, nagu planeeritud, ent ühel hetkel avas taevaisa oma luugid ja just parasjagu tantsinud pererühmad said kaela vägeva äikesevihma ja tormi. Vapralt tantsiti tants lõpuni. Sadu läks aga nii kõvaks, et kontsert tuli katkestada ning paljud otsustasid koju ära minna, mina nende seas. Vaprad jäid aga kohale ning kui vihm järele andis, esinesid raudsed lauljad ja tantsijad edasi. „Kes jäid kohale, need nautisid,” ütles Raplamaa laulu- ja tantsupeo kuraator Heli Lints järgmisel päeval. Ühtlasi rääkis ta, et emotsioone oli esimesest päevast nii palju, et hästi ei saanud öösel magadagi.
Niisamuti oli minuga. Pärast Kehtnast vihma käest koju jõudmist valdasid mind kümned erinevad emotsioonid. Päev oli olnud nii kirev, et ei saanud enda sees toimuvast õieti arugi. Laupäeva hommikuks olid jõudnud emotsioonid nii palju settida, et ma olin võimeline oma seisundit diagnoosima – tundsin, et olen armunud. Ma sain osa ja kogesin sellel esimesel tule tulemise päeval hästi palju armastust. Ma nägin seda pühendumist ja aega, mida olid kõikide nende peatuspaikade kogukonnad tule tervitamiseks panustanud. See näitab armastust oma kodukandi, sealsete inimeste ja nende tegemiste vastu ning seda, kui oluline, pidulik ja püha koht laulupeotulel meie südames on. Ma nägin seda, millise armastusega töötab kogu tehniline meeskond nii laulu- ja tantsupeo sihtasutuse kui ka maakonna poolt. Ja ma nägin seda, kuidas kogu see tule tulemise protsess inimesi lähendab ja toob välja soojema ja inimlikuma poole.

***
Laupäeva hommikul hakkas tuli sõitma Kehtnast Rapla suunas külgkorviga mootorrattal. Pidulik Kehtna valla delegatsioon, kus nii rahvatantsijad kui ka valla esindajad, andis Rapla keskväljakul tule üle pisut üksi seisnud Rapla vallavanemale Meelis Mägile, kes läitis tõrvikust ka keskväljakule Melu Messi südamesse toodud tuleurni. Seejärel tantsiti üheskoos rahvaga Helen Reimandi juhendamisel „Oiget ja vasembat” ning siis algas mitu tundi väldanud rahvatantsijate kontsert.
Rapla kultuurikeskuse Rütmani galeriis avas Raplamaa tuleteekonna koordinaator Triinu Ülemaante fotonäituse “Laulu- ja tantsupeo ootuses”, mis räägib sellest, kuidas Raplamaa kollektiivid on läbi aastakümnete pidudel käinud, neid pidanud ja neiks valmistunud.
Pisut pärast lõunat liiguti rongkäiguga läbi Rapla linna Tammemäe lauluväljakule, kus renoveeritud Tammemäe laululava pidulikult avati ning kus EV100 puhul istutati ka 100 tamme. „Hoidke seda platsi,” ütles lauluväljakut avades vallavanem Meelis Mägi.
Pärast seda sõitis tuli Raikkülla, Pakamäele, kus toimus ka väike kontsert. Esinesid Kabala segakoor ja Raikküla naisrühm.
Rapla vald andis Velise sillal tule uuesti üle Märjamaa vallale, kust see liikus edasi Sillaotsa talumuuseumisse, mille õuel peeti Raplamaa 33. memme-taadi pidu, mis kandis seekord pealkirja “Suvisted”.
Sealt liikus tuli edasi Vigala suunas, kus Kivi-Vigala kiriku juures võtsid teda vastu noored tantsijad ja kirikuõpetaja. Tuli saadeti sealt edasi Tiduverre, kus pandi paati ja sõidutati edasi mööda Vigala jõge. Tuli maabus Vigala Sassi ohvrikivi läheduses, kuulsa Vigala jääratta kohal.
Õhtul oli Vana-Vigala laululaval kontsert, kus esinesid laulu- ja tantsurühmad Kivi-Vigalast ja Vana-Vigalast ning toimus simman ansambliga Nedsaja Küla Bänd. Tuli viidi ööbima Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli sepikotta.

9. juuni hommikul andis Rapla maakond Vana-Vigala mõisa juures tule üle Pärnu maakonnale.
Tuleteekonna lõpuosa ma kahjuks ei näinud, ent usun, et see oli ülev ja meeleolukas nii nagu teekonna alguski. Nägin, et seesugune tuletulemine on eriliselt oluline just neile kogukondadele, keda tuli külastab ning liidab nad omamoodi ühtseks pärlikeeks. Sama teeb tuli ka inimestega. Kõik, kes seda puutusid või said sellest puudutatud, liideti justkui ühte ringi.
Muuseas, alles hiljem, kui olin mõistnud, et olen tule vaimsusesse armunud, meenus, et seekordse juubelipeo pealkiri on „Minu arm”.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised