Helerin Väronen
Monica Leinberg on käsitööline, kes oskab ja teeb kõike alates kootud kinnastest kuni tikitud sõbadeni välja. Seda kõike jõuab ta marjakasvatuse ja töö kõrvalt.
Kõige enam meeldib praegu Monicale tikkida, nii käsitsi kui ka masinal. Monica võitis ka Raplamaa meene konkursil kahes kategoorias – Rapla seelikutriibumustrilised stiliseeritud prossid ja Raplamaa kihelkonna vöökirjades kinnas-võtmehoidjad on mõlemad tikkimisega seotud.
Nii nagu paljude käsitööliste puhul, on ka Monica pärinud huvi käsitöö vastu oma vanaemalt, kes teda viieaastasest peale õpetas. Ilmselt olid esimesed näputööd vanaemaruudud ja heegeldatud sall. Edaspidi koolis oli käsitööd palju ja Monica huvi aina süvenes.
Pärast kooli läks Monica 19-aastasena tööle tol ajal tegutsenud rahvakunstimeistrite koondisesse Uku. “Selleks, et sinna tööle saada, kudusin neli kuud hoolega kindaid, sest muidu nad tikkijaks ei võtnud,” rääkis Monica ja lisas, et iga kuu valmis 22 paari kindaid, mis on ikka täiesti uskumatu kogus! “See Ukusse tööleminek ei olnud väga tavapärane, proovi sa tänapäeval kellelegi sellises vanuses öelda, et mine tikkijaks. Järelikult see huvi oli juba siis suur.”
Kaks aastat töötas Monica Ukus kampsunite tikkijana. Edasi sündisid lapsed ja sai neile igasuguseid asju tehtud. Kui aga käsitööle juba sõrm anda, võtab ta terve käe. Nii on Monica õppinud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis kaks aastat tekstiilkäsitööd. Seal sai teisel aastal valida kangakudumise ja tikkimise eriala vahel. Monica valis tikkimise, kus küll õpetati erinevaid stiile, kuid suurem rõhk oli siiski rahvuslikul tikandil.
Pärast Olustvere lõpetamist käis Monica veel Embroidery File OÜ-s Marge Haugi käe all masintikkimist ja programmeerimist õppimas. Katsetuste käigus proovis ta tikkimismasinal teha ka näiteks Raplamaal levinud valgetikandit, mis kuulub Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.
Idee Raplamaa meeneteks tuli Monical sellest, et tal endal ei olnud lihtsalt midagi oma välismaa tuttavatele ja sugulastele kinkida. Just sellist, mis oleks Raplamaaga seotud ja mis väga meeldiks. Veel Olustveres õppides oli kord ülesanne välja mõelda ehe, mis oleks tehtud Mulgi tanumaali tehnikas. Monical valmis siis pross, ühevärviline. Sealt aga hakkas mõte hargnema, et miks mitte midagi sarnast Raplamaa meeneks teha. Kuid Mulgi tanumaali tehnikas käsitsi tegemine oleks toote hinna kõrgeks ajanud. Siin tuli appi läbitud tikkimismasina koolitus. Monica lisaski, et kui arvutiga programmeerimine selge, on võimalik masinaga kõike teha.
Prossid ongi hetkel Monica arvates kõige põnevamad. Praegu on ta jäänud mustritega Raplamaa piiridesse. Just hiljuti valmisid Juuru kihelkonna mustriga prossid. Terve Eesti on aga kihelkondasid ja nende põnevaid mustreid täis. Õigete mustrivärvide leidmine ei pruugi aga lihtne olla. Kõiki triibustikke kangana ju ostma ei hakka, nii et õigete värvide leidmiseks peab Monical ees olema väga hea pilt või võimalus vastavat seelikut näha. Nüüd, kui pross on olemas, käivad Monica mõtted juba sellel rajal, kuidas toodet veel paremaks teha.
Teise meene, vöökirjas kinnas-võtmehoidja puhul on sama muster mis kindal ka kinkekarbile tikitud, samuti masinaga.
Monica on tikkinud erinevaid esemeid, näiteks kotte, sõbasid ja kindaid. Omale on ta ka kleidi tikkinud, mida ta on kandnud vastuvõttudel. Kleidi tikkimine ühekordse mulineega võttis aga nii kaua aega, et nii mahukaid töid teeb Monica vaid eritellimusena.
Masintikand on lai ja võimalusi täis maailm
Edasiõppimise kohta sõnas Monica, et temale praegu piisab. „Tahan õpitud alaga süvitsi minna ja midagi reaalselt ära teha. Aga ära iial ütle iial.“ Näiteks masintikkimise alal on veel Monical palju õppida. “Masin annab hästi suured võimalused. Mõeldakse küll, et mis see tikkimismasin siis on. Aga selle ostmisest üksi ei ole kasu, programm peab ka juures olema. Ja programmid on kallid asjad. Kindlasti on koolitus väga oluline. Sa võid ju Youtube’ist õpetusi vaadata, aga kui keegi sulle praktiliselt ära näitab ja õpetab, siis on see hoopis midagi muud.”
Kõige enam meeldib Monicale masina puhul kasutada ristpistetikandit, kuna see jääb kõige ilusam ja kõige loomulikum. Masinat saab seadistada ka nii, et see kasutab tikkimiseks mitut värvi ja teeb poolikuid riste. “Masin teeb täpselt seda, mida sina käsid. Neid võimalusi on hästi palju,” sõnas Monica.
Praegu on Monica tehtavad tööd pooleks, osa asju valmib masinal ja osa valmib käsitsi. Tellimustööde kohta sõnas Monica, et neid on küll hea täita, kuid veel enam meeldib talle enda ideid realiseerida. Tema tehtud tikandeid näeb Facebooki lehel MonTiki, kuhu varsti tulevad pildid ja info ka tikitud sõbadest ja masintikitud asjadest. Monica valmistatud Raplamaa meened on müügil Väärt Raplamaa Toote poes. Nii mõnigi toode aga ostetakse enne ära, kui see kuhugi ametlikult müüki jõuab. Näiteks on sõbad sellised, mis kiiresti ostja leiavad.
Praegu tegutseb Monica FIE-na ja mõtet OÜ-na tegutseda hetkel ei ole. Nii põllumajanduses kui ka käsitöös on Monical moto: “Tuleb teha nii palju, kui ise jaksad, ei saa oodata, et keegi appi tuleb.”
Rahvuslikku mustrit austa
Vahepeal näitab Monica pilte näiteks Olustvere kooli lõputööks valminud laste pihikseelikutest, kus on kasutatud pakutrükitehnikat ja käsitikandit, mis on helmestega kaetud. Täpselt sellist tehnikat Monica Eestist leidnud pole ja ei tea ka, et seda keegi teeks. Piltidelt on ka näha, milline peab ühe tikkija niitide varu olema. Eriti praegu, rahvariideseeliku triibustiku prosse tehes peab värvivalik hästi lai olema. Enamiku niite tellib Monica Eestist, vähesel määral ka välismaalt. Hiina niitide kohta on öeldud, et need võivad värvi anda ja masintikkimisel katkeda, kuid Monical ei ole neid probleeme veel olnud.
Prosse tikib Monica masinaga linasele, kuid tikkimismasinat saab kasutada ükskõik milliste kangaste puhul, ka šifoonile ja siidile saab tikkida. Kuid selleks on vaja teada oma tehnoloogiaid, et kangas kiskuma ei hakkaks. Ja see on üks neid teemasid, mida saab teada vaid koolitusel.
Alati aga tuleb tellimustööd tehes enne tikand korra läbi tikkida. Viimasel tikandil, mida Monica katsetas, oli 57 000 pistet ja masin tikkis seda ligi kolm tundi. Need proovitööd annab Monica üldjuhul tellijale, endale ta neid ei jäta.
Kuna seekordse lehenumbri vahel on ka laulu- ja tantsupeo erileht, uurisin Monicalt, kui palju ta ise peoga seotud on olnud. Kaks korda on ta kooliajal laulupeol käinud ja korra hiljem vaatamas. Kuid nüüdsel ajal tuleb pidu vaadata telekast, ei ole lihtsalt aega kohapeale vaatama minna.
Rahvarõivaid Monica siiani ise teinud ei ole, kuid on veendunud, et kui tal ühel päeval selleks vajadus on, ei hakka ta kindlasti rahvarõivast masinal tikkima. „Masintikand peaks jääma stiliseeritud asjade jaoks. Päris asjad peaks tegema ikka käsitsi. Rahvuslikke mustreid peaks siiski mingi austustundega käsitlema. Tuleb ikka valida, kus ja kuidas neid kasutada.”
Lõpetuseks sõnas Monica, et tegelikult on tal väga vedanud. „Ma saan tegeleda sellega, mis mulle meeldib.“
