Helerin Väronen
Sillaotsa talumuuseumis tekkis probleem ühe eksponaadiga, rehepeksumasinaga, mida tundusid kahjustavat mingid putukad. See sai ajendiks, miks kutsuti 14. juunil Sillaotsale puitu kahjustavatest putukatest rääkima Eesti vabaõhumuuseumi konserveerimisosakonna juhataja Marike Laht.
Laht selgitas, et ei ole olemas sellist putukat nagu puukoi. On olemas erinevad puitu kahjustavad putukad, näiteks toonesepad ja puidusikud. Enamasti olidki koolitusel vaatluse all nende kahe liigi tekitatud kahju ja võimalused selle ennetamiseks ja likvideerimiseks.
Toonesepad on pisikesed putukad ja ka nende tekitatud augud puidus on pisikesed. Enamasti eelistavad nad kuiva lehtpuud. Kõik taandub lõpuks ikka söögile ja peale selle, et toonesepad armastavad süüa suverõngaid, on nende jaoks nii-öelda praeks hallitusseened. Need aga saavad tekkida niiskes keskkonnas. Nii et tooneseppade puidu sisse tuleku takistamiseks on esimene samm niiskuse vältimine ja selle likvideerimine.
Toonesepp on varjatud eluviisiga, aga puusikk armastab end vägagi näidata. Võrreldes tooneseppadega munevad puusikud rohkem, elavad kauem ja nende tekitatud käigud on lausa tunnelid.
Üheks suurimaks probleemiks peab Laht seda, millal ja kuidas puitu metsast tuuakse. Vanasti teati, mis suunas puud langetada, millise tuulega, millal välja vedada, koorida ja kuidas sellega edasi käituda. Nüüd neid asju ei teata või ei jälgita. Puit kiirkuivatatakse keemiliselt, kuid see tõmbab puidust välja vaid rakkudevahelise vee ja see lõhub puidu struktuuri. Samuti mõjutavad puitu erinevad saasteained, nii et praegune puit on hoopis teistsugune kui 100 aastat tagasi.
Üks valearusaam, mis rahva seas on levinud, on see, et tärpentiniga saab puitu kahjustavate putukate vastu võidelda. Tegelikult ei saa, sest tärpentin on puidu enda osa ja on putukatele hoopis söögiks. Väga hästi ei toimi ka puidu külmutamine. Selleks, et see mingit efekti omaks, peab väljas olema pikalt olnud -25 kraadi. Puidust ese tuleb esmalt viia saunalavale 40-50-kraadise kuumuse sisse ja sealt külma kätte.
Selleks, et kahjurist kõige paremini lahti saada, on vaja teada, kellega tegu. See aga nõuab kannatlikkust. Hea oleks jätta osa ämblikuvõrke pühkimata, kuna hea õnne korral püüab ämblik kahjuri kinni ja on näha, kellega on tegu. Vahel aga ei pruugi puidus üldse olla puitu kahjustav putukas, vaid vanad käigud on vallutanud uus üürnik. Sellest annavad märku suured puidutolmu hunnikud aukude läheduses. Uus üürnik ei pruugi samuti meeldiv olla, tegemist võib olla nt hariliku nahanäkiga, kes sööb kõike.
Üks hea uudis puidukahjuritega hädas olijatele on see, et nii nagu loodus on loonud vegetariaane, on olemas ka omnivoore ja karnivoore, sh putukate hulgas. Need ei ole siiski ideaalne lahendus, kuna nad ei söö oma toidulauda kunagi päris tühjaks.
Peamine töötlusvahend, mida Laht soovitas, on Anti Insekt, mille toimeaine hävitab putukaid. Praegu on tooneseppadel ka väljalennuaeg, nii et just praegu on õige aeg töötlust teha. Enne töötlust aga on vaja aru saada, kas puidus olevad augud on üldse aktiivses kasutuses. Kui on näha, et augu seinad on tumedad, siis ei ole. Valgete seinte puhul elab seal keegi sees. Kindluse mõttes võib probleemsele kohale näiteks jõupaberi lahja tapeediliimiga peale kleepida ja jälgida, kas sellesse tuleb mõni auk sisse.
Töötlust tehes soovitas Laht tungivalt kanda kummikindaid ja vähemalt poolmaski, kuna pintseldatav segu mõjub ka inimestele. Iga aasta ei ole vaja töötlust teha, tuleb lihtsalt jälgida, kas probleemid jätkuvad. Vastavad kohad võib ka üles pildistada ja järgmisel aastal võrrelda, kas on muutusi.
