26 C
Rapla
Laupäev, 13 aug. 2022
spot_imgspot_img

Meie mees Riigikogus

Inge Põlma, Tõnis Tõnisson

Läinud kolmapäeval oli toimetuses Heiki Hepner, kes alates aprilli lõpust on XIV Riigikogu liige – üle mitme aasta on maakonnal oma esindaja Eesti kõrgeimas võimuorganis. Ühtlasi on ta Raplamaa Omavalitsuste Liidu esimees ning Kohila vallavolikogu liige.

Meie vestlus algas sellega, et ROL-i esimehena on Heiki Hepner tegelenud Omniva kojukande probleemidega. Selle teemaga jätkab ta nüüd Riigikogus. Seda enam, et suvi on puhkuste aeg ning puhata tahavad ka postitöötajad. Postiringid on aga optimeerimisega nii suureks läinud, et teisel postikulleril on väga raske lisaks oma ringile veel puhkava kolleegi tööd teha.
Hepner leiab, et Omniva töökorraldus sõltub natuke ka ministeeriumist ja sellest, “kui palju sa seda [töökorraldust] optimeerid ja dividende välja võtad”.

Eelarve küsimused on Riigikogu otsustada.
See on tõsi. Riigieelarve strateegia põhimõtted on olnud koalitsioonis üks põhilisi arutelusid. Täna on seis selline, et osa raha liigub reservi. Ei vähenenud kaitsekulud, teadusele minev raha – ta küll ei liikunud ka 1 protsendile lähemale. Teistes valdkondades tuleb leida sisemist ressurssi, mis peaks liikuma reservi. Eks eelnev valitsus on suurendanud ka püsikulusid, mis tähendab, et iga järgneva aastaga pead ka neid maksma. Siia käivad pensionid, riigitöötajate palgad.
Teen igal juhul kõik selleks, et kellelgi ei tekiks mõtet vähendada maakonnas eluliselt oluliste asutuste kohalolekut – politsei, päästeamet. Võib tekkida selline ahvatlus, et raha on justkui vähe, tahaks nagu palkasid tõsta, tõmbame veel midagi kokku. See ei ole aktsepteeritav. Täna ei ole midagi sellist otsustatud, aga aruteluteemadest pole ükski laualt kadunud. Eks augusti lõpuks, septembri alguseks peaks tehtama uus prognoos ja siis hakatakse eelarvet täpsemalt tegema ja selguvad need võimalused.
Koalitsioonierakonnad tahavad võimaluste piires palkasid ikkagi tõsta, aga see on ka päris selge, et jooksvaid kulutusi ei saa kindlasti laenu abil teha. See oli eelarvestrateegia juures samuti arutelu objektiks.

See on elementaarne, iga ettevõtja teab seda, et jooksvateks kuludeks laenu ei võeta.
Jah, aga riikide puhul see igakord ei maksa (naerab). Riigi- ja vallaeelarve põhialused on natuke erinevad, aga üldprintsiibid … Täna tehakse suur osa investeeringutest valdades laenu abil ja see on täiesti mõistlik. Laenuraha on odav ja on ka mõningane inflatsioon, nii et saad pikas perspektiivis teha asju odavamalt, kui ise raha kogudes.

Kuidas kokkuhoiu eesmärk mõjutab omavalitsuste tulubaasi?
Sellest ei ole juttu olnud, et seal peaks kokku tõmbama. Seda ka ei ole, et vähendataks tulumaksuprotsenti. Ma olen täiesti veendunud, et kui ka keegi sellise ideega välja tuleks, ei leiaks see heakskiitu. Ka tasandusfondi vähendamisest ei ole juttu olnud. Küsimus on, kas see võiks kasvada. Ma arvan, et see kavandatud kasvu protsent võib muutuda. Kolmandaks on teederahad, mis minu arvates on hästi olulised. Ei ole juttu olnud, et need väheneksid. Aga vajadused on palju-palju suuremad. Meie soovime, et see raha võiks pigem kasvada. Arutelu on veel ees ja see on murekoht.
Neljandaks on nn toetusfond, sinna tulevad toimetulekutoetused, õpetajate palgaraha jne. Täna on räägitud, et baas allapoole ei lähe, palkasid ei vähendata, aga jälle, õpetajad ootavad tegelikult palgatõusu. Ma ei oska öelda, kui palju või kas see üldse tõuseb. See on küsimärgi all, aga ootame augusti lõpu ära. Eelarve on praegu ikkagi väga oraste peal ja hästi üldiste numbritega.

Sinu Riigikogu liikme kogemus on veel hästi lühike. Kui palju saab Riigikogus ära teha oma piirkonna heaks, maakonna heaks?
Tegelikult on kahte tüüpi tegevused. Saad mõjutada oma fraktsiooni kaudu ja praegu koalitsioonis on see võimalus selgelt suurem. Saad teha komisjonis, sest reeglina käib sisuline töö neis kahes, suures saalis vormistatakse otsuseid. Siis on, mina nimetan seda mitteformaalseks tegevuseks, nn toetusgrupid, kus sa saad probleeme püstitada erakondadeüleselt. Personaalne suhtlus ministrite, erinevate ametitega. Kui oled ise aktiivne mõnda küsimust üles tõstma ja see ebamugavust tekitab, siis on lootust, et lahendus tekib.
Tõsi, kui ma räägin maakonna või valdade kontekstis, siis selliseid teemasid on vähe, mis on päris unikaalsed. Mis on Kohila või Rapla, Märjamaa või Kehtna jaoks hea, on reeglina ka teiste valdade jaoks hea. Olgu see teederahastus või tulubaasi tõstmine või mingite meetmete kehtestamine. Riigikogu liikmena on lihtsam probleemi tõstatada ja pääsed kergemini lähedale neile, kes on suutelised seda lahendama.
Olen ka otsinud võimalusi ja suhelnud väga erinevatel tasemetel sel teemal, kas õnnestuks veel riigiasutusi Raplasse tuua. Näis, kuidas läheb riigiteede rahastamise pikaajaliste plaanidega. Täna on Tallinna-Rapla maantee sealt sootuks välja jäetud, seda pole isegi aastaks 2030 sees. Ma saan teha ettepanekuid, aga ma ei saa öelda, et minu ettepanekul on lõplik kaal, kuid selle mõju on suurem kui omavalitsusliidul.

Kas see annab ka kaalu juurde, et oled erakonna üks aseesimees?
Ma arvan, et natuke annab. Meil erakonnas ongi aseesimeeste rollid niimoodi jagatud, et Urmas Reinsalu on valitsusdelegatsiooni juht ja minu roll on maaelu, kohalikud omavalitsused, regionaalareng.

Üks asi, mis on Eesti regionaalarengu väga Tallinna-keskseks teinud, on see, et ettevõtlusel on kasulik olla Tallinnas ja Harjumaal. Kas on arutatud võimalusi, kuidas tuua ettevõtlust väljapoole?
Neid variante on arutatud, aga administratiivselt on seda suhteliselt keeruline teha. No on arutatud maksupoliitika mingite meetmete rakendamist. Täna oleks reaalselt võimalik kasutada ainult tulumaksu poolt, aga ettevõtte tulumaksu meil ei ole. Tänane koalitsioon, mulle tundub, maksude peale selles kontekstis ei lähe. On võimalik teatud infrastruktuuri arendusega proovida seda suunata.
Ühest küljest on meil suur tööjõupuudus, teisest küljest me teame, et Virumaal on tööta jäämas suur hulk inimesi. Need ei ole miinimumpalga saajad. Nad saavad ikka poolteist Eesti keskmist palka ja paari tuhande euro kanti. Nad teevad muidugi rasket tööd, aga ikkagi. Seal on riigi kontekstis väljakutse. Ahvatlus on tuua nad Tallinnasse, aga meie inimene pole aldis kohalt ära liikuma ja teisalt me tahaksime, et inimesel oleks ka maal tööd, Virumaal ja Lääne-Eestis ja Kagu-Eestis.
Mulle tundub, et täna on see ikkagi infrastruktuuri ja võimaluste loomisega seotud. Raplamaal oleme RAEK-iga neid teemasid arutanud ja RAEK on olnud üsna tubli, aga ega neid ettevõtteid väga lihtsalt ikkagi ei tule. Ja ega me ise ka kõiki võimalusi ideaalselt pole ära kasutanud. Piirkondliku konkurentsivõime programmi vahendid on osaliselt kasutamata.
Teistpidi, need maakonna arengu toetuseks tulnud summad on häbematult väikesed ja sellega suurt arenguhüpet kuskil maakonnas ikkagi ei tee. Seda enam, et vähemalt esialgu on seda plaanitud küllaltki bürokraatlikuks teha.

Regionaalarengu kohta on küll strateegia Eesti 2035+, aga millised on reaalsed tegevused?
See on hästi üldine praegu. Seda Eesti 2035+ käidi meil tutvustamas ja seal ei ole praegu väga selgeid plaane taga. See on ka küllaltki algjärgus. Paraku või õnneks on Eesti Euroopa Liidu fondidest netosaaja. 2020 saab periood läbi, mingid sabad tulevad sealt veel üle, aga iseenesest on 2021-22 madalperiood. 2023 läheb uuesti lahti ja selles osas täna veel riik arutab ja vaidleb Euroopa Liiduga. Eesmärk on ikkagi omaosalust natuke alla saada. Praegu on vaidlus, mis on see rahamaht, mida meie peame panema. Ja teine suurem arutelu või vaidluse koht on põllumajandustoetused. Kui palju suudaksime seda hektaripõhist toetust meie põllumeestele saada Euroopa Liidu keskmisele lähemale. Aga kuidas me riigis hakkame seda [raha] jagama, siin ei ole täpsed prioriteedid sugugi lukku pandud. Mõtted on algjärgus.

Regionaalpoliitikat määrab suuresti see, milline on tipp-poliitikute koosseis. See formeerub läbi valimisringkondade. Sellest on üsna palju räägitud, nüüd tuli Keskerakond oma ettepanekutega välja. Mis sa arvad sellest, et Rapla panna kokku Läänemaa ja saartega? Kas me võidaksime sellest?
Ma ei oska ütelda. Minu jaoks ei oleks see isiklikult halb, ma olen Haapsalus sündinud, aga kui mõtlen Raplamaale tervikuna… See piirkond – saared, Läänemaa – on tänagi väga erineva identiteediga, neid ei ühenda mitte üks asi. No saared on mõlemad mere peal ja enne pidi mõlemale saarele saamiseks sõitma läbi Läänemaa, aga nüüd on üks osa läinud kaduma. Nad on niivõrd erinevad. Kui me Raplamaa juurde toome, ei muutu ühtsemaks mitte midagi.

Võib juhtuda, et Raplamaa kaotab veel rohkem kui koos Harjumaaga.
Kaldun ka pigem seda meelt olema. See vajaks natuke sügavamat analüüsi. Piirkonnad ei tohiks ka väga väikeseks minna, võib-olla võiks Lääne-Harjumaa ja Raplamaa ühendada, kui tahetakse piirkondi ühtsemaks muuta. Ega Harjumaa ole ka ühtne, on nii kirju kui lapitekk. Kuusalule ei lähe kopika eestki korda, mis Keilas toimub. On oma valla teatud identiteet ja ülejäänu on Tallinnas, mitte nii et on vald ja on maakond. Sellepärast on Raplamaa palju paremas seisus.
Mul on ülimalt kahju, et Juuru ei tulnud Kohila külge, oleks tasakaalustanud just Rapla-keskset poolt, aga meie saame ka oma otsast aru, mis on Raplamaa tervikuna. Meil on teatud ühine identiteet olemas. Kui me nüüd tükeldaksime… mina pigem jagaks Harjumaad. Siit võib mõelda, kuhupoole nt Kose valla paneksime.
Mina isiklikult, ma arvan, pigem võidaksin sellest, kui Raplamaa oleks koos Läänemaaga, aga me oleme geograafiliselt ikkagi pigem Põhja-Eesti, mitte Lääne-Eesti osa ja Raplamaa ilmselt ei võidaks sellest. Nüüd, kui ka Lihula ära läks… Sellest on mul tõsiselt kahju, aga rahvas nii otsustas ja öeldakse ju, et demokraatia pole alati kõige optimaalsem, aga paremat ei ole leiutatud.

Ega see Pärnule ka midagi juurde andnud.
Ei andnud! See on koht, kus oleks tulnud natuke mõelda. Kui Pärnumaalt oleks tulnud mõni küla Läänemaale, oleks see Läänemaad tugevdanud ja poleks viinud Lihulat Pärnust füüsiliselt kaugemale. Praegu oli see Läänemaa jaoks suur kaotus, aga Pärnumaa ka ei võitnud sellest.

See on umbes nagu Juuru ja Kohilaga.
Just, täpselt! Ma andsin endast parima, aga seal ei olnud isegi niivõrd Rapla taga, vaid see tuli ministeeriumi tasemel. Seal oli kaks asja, kõigepealt see, et Kaiu vajas füüsilist sidet Raplaga ja selleks oleks olnud vaja Juuru vallast lõunaosast need külad eraldada, millel oli väga selge tõmme Rapla linna poole. Aga ütleme nii, et Juuru valla juhid olid küllaltki oportunistlikud haldusreformi suhtes. Minu arust nad ei teinud kõige arukamaid otsuseid ei Juuru valla ega Rapla maakonna jaoks. Selle eest jäi meil miljon eurot saamata, mida oleksime saanud panna nii Juuru kui ka Kohila valla arengusse ja teha suure hulga asju ära. Kui globaalselt mõelda, siis see oleks geograafiliselt tasakaalustanud sellist ühele poole viltu olekut, oleks olnud ülioluline Raplamaa kontekstis. Paratamatult, kui on lähedal selline suur omavalitsus nagu Tallinn, mis pakub kultuuri ja kaubandust, erinevaid teenuseid, siis ta tõmbab inimesi sinnapoole.
Arutasime seda ikka palju ja palju ja mina tegin kõik võimaliku, kohtusin erinevate inimestega erineval tasemel, ministrite, asekantslerite, Juuru valla inimestega, Jaansoniga, Endrega, aga noh… Sellest on mul tegelikult kahju.

Millised on suhted koalitsiooni sees ja Riigikogus seestpoolt vaadatuna?
Ma arvan, et eks ta paistab väljapoole üsna tõetruult. Tõsi, koalitsiooni sees, ma peaks ütlema, on iseenesest suhteliselt konstruktiivne arutelu. Pole olnud sellist ühe osapoole esinemist või soleerimist…

Martin Helme siiski jäi silma oma soologa.
Jaa, sellest me võime ka natuke rääkida. EKRE osas ma ütleksingi, et seal on kaks poolt. Kõigepealt, kui oled opositsioonis, siis sa pead ikka mõtlema, mida ütled ja kuidas käitud, sest ühel hetkel võid sa olla koalitsioonis ja siis sulle tuletatakse seda meelde, kuidas sa opositsioonis oled käitunud. See ahendab sinu otsustusvõimalusi. Teine on see, et nad on olnud nii tugevalt opositsioonis, et koalitsiooni ületulek võtab retoorikas natuke aega. Nad oma väljaütlemiste ja sõnumite kommunikeerimisega ei ole päris… Mina niimoodi ei ütleks, isegi siis ei ütleks, kui Isamaa peaks opositsiooni langema, mis tänase Riigikogu kohtade jaotuse juures on täiesti võimalik, kui Reformierakond ja Keskerakond koalitsiooni teevad.
Kuna EKRE-l koalitsiooni tulles puudus ka kogemus, siis nad võib-olla ikkagi ei tunneta, mida sisuline koostöö tähendab. See puudutab seda viimast käitumist. Olen ise Euroopa Liidu asjade komisjonis. Kui Martin Helme komisjonis käis, asendas mind Raivo Tamm. Ta on väliskomisjoni liige ja ajaressursi optimaalseks jaotamiseks on meil kokku lepitud, et me temaga katame seda kahasse. Viimastel koosolekutel olen mina osalenud. Komisjoni materjalidest on näha, et tõepoolest ei ole mustvalgel kirjas seda 85 protsenti, millele viidatakse.
Samas ma täiesti usun peaministrit, et ta neljasilmavestluses ütles, et tõenäoliselt tulevad erandjuhtumid arutusele ja me oleme sellistel positsioonidel. Mul ei ole põhjust peaministrit mitte usaldada. Mis näitab vähest küpsust, on see, et kui sa jääd ikka täiesti üksinda, siis on põhjust mõtelda, kas midagi läks valesti. Küllap on see kirjutamata reegel, et kui riik peab hääletama Euroopa Liidus millegi vastu või jääb eriarvamusele ja seda pole eelnevalt kooskõlastatud, siis käib täiendav kooskõlastamine. Võetakse pool tundi aega ja räägitakse peaministri või vastavate valitsuskoalitsiooni liikmetega teema üle ja kooskõlastatakse seisukoht.
Opositsioonis on muidugi mõnus paugutada, ilma et peaks üldse mõtlema.

See võib ka näidata, et EKRE polnud üldse valmis valitsusse tulema. Ta arvestas sellega, et jääb opositsiooni.
Võib-olla küll.

Kui suur autoriteet on üldse peaminister selles valitsuses? Jürgen Ligi on muidugi teravate ütlemiste poolest tuntud…
See jutt, et Ratas on EKRE valitsuse peaminister, on jama. Eks neid ütlusi on olnud ka varasemates valitsustes, kus üks osapool teisele vastandub. Täna on selle taga, miks see nii värvikalt välja paistab, ka Reformierakonna ääretult ebaõnnestunud valimisjärgne periood. Nad tegid valimistel suurepärase tulemuse, aga oma sellises…

…arrogantsuses…
See on täiesti õige sõna. Nad tegid väga suure ettekirjutuse, kuidas me hakkame järgmisel neljal aastal elama. Et meie ütleme selle teile ära ja siis te võite tulla meile partneriks. Tegelikult oleks see pidanud käima nii, et saame kokku ja räägime läbi, meie oleme saanud sellised valimistulemused jne. Ka sellises ebakindlas käitumises, kord Isamaa ja sotsid, siis Keskerakond, ei hoidnud nad selget liini. Loomulikult Keskerakond tajus võimalust. Kaks erakonda üldse said valitsust moodustada ja Keskerakond võttis selles mõttes initsiatiivi. Suhtles EKRE-ga, ka Isamaaga.
Mina olin koosolekul, kus see arutelu meil oli. Meil oli mõtlemist selle koalitsiooniga liitumise osas küll ja küll, aga üldprintsiip oli see, et lihtne on olla opositsioonis. Koalitsioonis on alati keerulisem, sest pead arvestama ka teise partneriga. Mulle tundub, et EKRE-l puudub täna ka kogemus ja ma olen selles suhtes väga nõus, et nad ei arvestanud sellega, et on juba koalitsiooni erakond.

Kokkuvõttes on see vähendanud Jüri Ratase autoriteeti. Ta ei olnud samuti selleks situatsiooniks valmis. Tema vastused on muutunud äärmiselt ümmarguseks.
Eks temast võib aru saada ka selles mõttes, et ta püüab hoida seda koalitsiooni, kui Reformierakond ja ajakirjandus… Aga see ongi ühiskonnas normaalse suhtlemise viis, et ajakirjandus peab vajadusel küsima teravaid küsimusi. On väga halb, kui üks koalitsioonipartner kogu aeg teeb selliseid… Ütleme, Ratase jaoks on see halb aeg, sest ajakirjandus veeretab kogu aeg teravaid küsimusi ette ja nii hakkadki laveerima. Eks reitingutulemused on ka seda näidanud. Ma siiski arvan, et eestlaste osakaal isegi ei ole nii palju vähenenud, pigem on vene hääled läinud sotsidele ja Eesti200-le ja mingil määral ka Reformierakonnale. Vene häälte puhul on tõenäoliselt suur grupp praegu ka n-ö riiulis ja ootab, mis saama hakkab.

Kui palju on Isamaas praegu reaalpoliitikat ja kui palju on sellist idealismi, nagu ülalmainitud Raivo Tammel, kes tahab, et Eesti oleks Tartu rahu piirides?
Isamaas on alati olnud nii idealismi kui ka reaalpoliitikat. Ma arvan, et idealism ei ole iseenesest väga paha, see annab pikema visiooni erakonnale. Põhiline, et ei kaoks ära reaalsustunne. Kui räägime Tartu rahust, siis neid on peale Raivo Tamme teisigi, kes nii arvavad. Ka erakonna esimees on seda meelt ja ta on Riigikogus selgelt hääletanud [piirilepingu ratifitseerimise] vastu.
Põhjendus on see, et meie olukord on aastatega tegelikult nii palju muutunud. 1990-ndate lõpus tegime tohutult suurt tööd, et pääseda Euroopa Liitu ja NATO-sse ja selleks pidid meil mitte ainult olemas olema, vaid ka näima Venemaaga teatud kokkulepped, nii et see ei tooks EL-ile ja NATO-le kaasa mingit jama, sest keegi ei tea, kus see piir täpselt läheb. Me oleme 15 aastat olnud EL-is ja NATO-s ja täna on selline vajadus mõnes mõttes kadunud.
Peaks ütlema, et Venemaa ei ole väga oluliselt oma suhtumist muutnud ei paremaks ega halvemaks, tema käitumine on küll muutunud oma naabrite suhtes pisut agressiivsemaks, kui mõtleme Gruusiat või Ukrainat, aga Eesti suhtes on hoiak… no selline, et nii mõnigi on seda võrrelnud Venemaa ja Jaapani suhetega. Seal pole ka toimivat piirilepingut, nad pole isegi rahu sõlminud, on jätkuvalt vaherahu. Praegu nad suhtlevad ja pole probleemi…

Aga Kuriile pole Jaapan tagasi saanud.
Jah (naerab). Ja see ongi see pool… Ma pigem räägin siin ühe loo. Meil käis külas Taani kuninganna. Käisin ise ka Tallinnas, olid Taani lipud ja Eesti lipud kõrvuti ja läbisegi. Tegin ühe Facebooki postituse ja sinna tuli üks kommentaar, et naljakas küll, eestlased said peksa, Dannebrogi said taanlased meie vabaduse kaotuse hinnaga ja nüüd meie siis… Ja siis ma kirjutasin vastu, et ühest küljest on tegemist ilusa legendiga, aga palju olulisem on selle asja juures, et kui Eestis oli iseseisvussõda, siis taanlased aitasid, mehed olid siin kohal ja aitasid Kopenhaagenis sadamateenistusega. Taanlased ei tunnistanud Eesti okupeerimist, nad olid esimeste hulgas, kes meid taasiseseisvumise järel tunnustasid.
Kui Venemaaga oleksid meil sellised suhted nagu Taaniga, siis ilmselt seda tüüpi küsimusi ei oleks ka. Venemaa pole teinud ühtegi sammu siiapoole ja see tekitab inimestes trotsi. Ühest küljest võib see olla idealism, aga nad ei ole meie ees vabandanud, ei ole tunnistanud küüditamise kuritegusid, pigem õigustanud sellega, et sõja jalust tuli kahtlane element igaks juhuks ära viia.

Venemaa jaoks ei ole väga suur probleem need külad Eestile tagasi anda. Mis me siis nendega teeme? Kas sellele on mõeldud?
Ei ole. (Vaikib pikalt) Seda küsimust on ka küsitud, aga teisalt, omal ajal ei olnud Paldiskis nii palju Eesti kodanikke, et oleks saanud omavalitsuse välja kuulutada või valimised läbi viia, pandi lihtsalt Keila linna külge. Täna on Paldiski ometi Eesti riigi osa ja meil ei ole selles suhtes ühtegi kahtlust. Ma arvan, et selle taha asi ei jää.

Teisalt, 1940. aasta juunipööre viidi läbi peamiselt just Petseri-kandi ja Narva-taguste inimestega.
Jaa, neid sealt ikka tuli. Ega mul ei ole selle kohta valmis vastust.

Mis häda on nende Euroopa Liidu lippudega Riigikogu saalis?
Siin võiks tsiteerida klassikuid: kui mina Riigikokku jõudsin, olid lipud juba kadunud (naerab). Kui ma tagantjärele mõtlen, siis see on jälle see koht, kus Reformierakond tahtis ennast näidata – ega teda ausalt öeldes ei huvitanud lippude tagasitoomine – ja EKRE kahetsusväärselt võttis ka oma punktid. Minu meelest ei oleks tohtinud nii püha asjaga nagu meie riigilipp sellist palagani tekitada.
Kui Eesti astus Euroopa Liitu, oli Valges saalis minu meelest üks Eesti lipp. Ma ei mäleta, millal neist neli sai. Aga ei olnud Ansipi kogu peaministriks oleku ajal Euroopa Liidu lippe seal ja ei olnud valdava osa Rõivase peaministriks oleku ajast. Kui Eesti hakkas saama Euroopa Liidu eesistujaks, siis ettevalmistava perioodi käigus toodi lipud saali. Ja minu meelest tehti väga õigesti. Euroopa Liidu lipp on ju ilus ja mina ei ole mitte iialgi kahelnud Euroopa Liidu vajalikkuses Eesti riigi kontekstis. Eesti ei oleks täna seal, kui ei oleks Euroopa Liitu. Ma olen selles täiesti veendunud.
Samas ei ole need neli Eesti lippu Valges saalis sugugi vähem väärtuslikud, kui seal oleks olnud kaks pluss kaks lippu. Aga sellest tehti Reformierakonna algatusel, mille EKRE mõnuga vastu võttis, palagan, mis tegelikult ei olnud soliidne.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised