Mari Tammar
Sel ajal, kui Tallinnas teeb oma saladuseloori mähitud linateost kuulus režissöör Christopher Nolan, tuleb Raplast pärit režissöör Jürgen Volmer kodukanti tagasi ja hakkab siin väntama eesti inimeste elulugudest inspireeritud lühifilmi „Kohtumised”. Filmivõtted algavad juulis ja väisavad maakonna eri piirkondi.
Lisaks sellele, et Jürgen on vabakutseline režissöör, on ta ka õpetaja. Enda teadmised on ta omandanud aga Balti Filmi- ja Meediakoolis, filmikunsti režii erialal.
Kus sa õpetad?
Ma annan Rapla gümnaasiumis filmiõpetuse valikainet ja Rapla Vesiroosi koolis juhendan filmi ja video huviringi. Kõige mahukamalt olen tööl aga Viljandi Kultuuriakadeemias, kus ma õpetan filmiga seotud aineid. Ennekõike puutun kokku näitleja eriala tudengitega, kellel on õppekavas palju kaameraesiseid tegevusi. Kaamerataguseid oskusi õpetan visuaaltehnoloogidele ja põgusalt ka kunstiõpetajatele.
Milliseid filmitöid sa oled varem teinud?
Ma olen teinud mõned lühifilmid, ühe doki ja paratamatult kuulub vabakutselise elu juurde see, et tuleb teha reklaame ja muid videoid.
Lühifilmidest tooksin välja oma viimase, „Suveöö armastus”, mille tegin Tuglase novelli põhjal ja mis oli samuti Rapla-keskne projekt. Eesmärk oli otsast lõpuni filmida Raplas, teha seda nulleelarvega ja sellega endale midagi tõestada. Tõestasin seda, et ei saa nulleelarvega filmi teha (naerab). Paraku raha võimaldab seda, et sul on võimalus pikemalt planeerida ja ideid enne filmimist läbi proovida.
Nüüd on sul laual uus projekt. Millega tegemist on?
Uus projekt oli algul mõeldud minu magistritööna. Õppisin mõnda aega Tartu Ülikooli folkloristika magistris ja lõputööna alustasin filmiprojekti nimega „Kohtumised”. Kuna ma olin parasjagu praktikal Eesti Kirjandusmuuseumis, kus ma lugesin eluloovõistlusele saadetud lugusid, hakkasin sealt leidma ja avastama mingisuguseid vahvaid lugusid ja stseene, mis just vanema generatsiooni poolt räägituna jäävad tihti rääkimata või lähevad mööda. Hakkasin neid üles märkima ja jõudsin mingi valimini, millest kirjutasin stsenaariumi. Ja ühel hetkel see ei olnud enam magistritööprojekt, vaid ühe vabakutselise režissööri järgmine film.
Oktoobris esitlesin koos produtsent Gabriel Dettrega ideed Vilniuses Baltic Pitching Session’il ning kuna sealt sai projekt uue hoo, oleme hoolega tööle asunud.
Kuna ma olen Raplast pärit ja siinseid paiku ja teid palju näinud ja kõndinud, asetasin automaatselt need lood ja tegelased omale tuttavatesse keskkondadesse. Lõpuks sain aru, et tahan taas kord enda idee just siia tuua ja filmile vastava kohapõhise raami luua.
See põhineb siis dokumentaalsel materjalil ja sa taaslavastad need hetked?
Algsetes elulugudes oli valitud hetkedest kirjas ehk vaid neli-viis lauset. Aga kuna mina kunstnikuna tahtsin neid lugusid vastavalt enda visioonile interpreteerida, pidin need alustuseks taaskirjutama, pärast mida pole neid võimalik enam taaslavastada. Ma saan öelda, et olen saanud inspiratsiooni dokumentaalsest materjalist, aga ma ei saa selgelt öelda, et need on nende elulugude põhjal. Õigem on öelda, et need on neist inspireeritud.
On need kohtumislood armastuslood?
Algselt võis olla nii mõeldud, aga mida rohkem ma nende lugudega tegelen, seda rohkem saan aru, et see märksõnana ei pea paika. Need on inimestevahelised suhted, mis mõnel juhul jõuavad sinnapaika, kus me saame öelda, et see on armastus, mõnel juhul nad juba on seal, lihtsalt nad ei ole veel sõnastatud nii. Ja teisalt, mõne loo puhul on need olukorrad, kus on plaan selleni jõuda, aga see ei lähe nii.
Filmis on selline lugu, kus peategelasel on meeletu soov olla armastuse keskel, aga see lihtsalt ei lähe nii. Minu meelest on see palju ilusam lugu kui mõni teine, kus inimesed üksteist väga hõlpsalt ja romantiliselt leiavad ning siis elavad pikalt koos. Võiks isegi öelda, et need lood, kus nii läheb, on igavad, sest me oleme neid juba kuulnud. Palju huvitavamad on need lood, kus inimsuhted on kummalised, isegi ebaloogilised.
Aga miks siis arhiivimaterjalid, miks mitte ise välja mõelda?
Võib ju välja mõelda igasuguseid imeasju, aga kui ma loen neid sadu ja tuhandeid inimeste lugusid, siis ma saan aru, et mul ei ole vaja mitte midagi välja mõelda, kõik see on juba olemas, haara ainult kinni. Elulugu kui arhiivis olev dokument on minu arvates mistahes kunstnikule imeline inspiratsiooniallikas. Seda on tegelikult ka tehtud. Merle Karusoo on teinud elulooteatrit ja muud dokumentaalteatrit.
Pärimusmuusikud käivad kirjandusmuuseumi uurimissaalis vaat et iga nädal, aga see on ka filmitegijale imeline koht, kuhu minna ja leida üles see, mis kõnetab. Seda materjali peaks palju rohkem ja julgemalt kasutama.
Kas sul oli neid elulugusid lugedes ka kerge kohmetus, et sa oled justui kellegi elutoas?
Kindlasti oli neid momente, kui ma sain aru, et inimene on otsustanud kirjutada nüüd, sest see on viimane võimalus, suurt tagasi ei hoita ja ollakse üdini aus, aga sellegipoolest on seal mingid filtrid vahel ja eestlasel ei ole väga kommet minna isiklikuks.
Mis ajastus sinu filmi tegevus toimub?
Seal filmis on 1940-ndate algus, 1960-ndaid, 1980-ndaid ja tänapäeva ehk ta rändab ajas meile lähemale. Ta on ühest küljest kui väike teekond läbi Eesti lähiajaloo. Samas on see ajalooline kontekst küll kogu aeg kohal, aga see ei välista seda, et kõik need lood ei võiks toimuda ükskõik mis ajal. See on ka üks minu visiitkaarte – otsin selliseid lugusid, mis võiksid juhtuda ükskõik mis hetkel ajas, mis võiksid olla universaalsed ja ajatud.
Kuidas sa võttekoha leidsid?
Ma filmin seda üles mitmes Raplamaa kohas. Sellel suvel oleme Vana-Vigalas ja selle ümbruses. Sügisel oleme Haimres ja minu kodukohas Kodilas ja sealt edasi oleme Raplas.
Tavaliselt on filmide võttekohtade otsimine lõputu ringikolamine, aga seekord ma võtsin lihtsalt operaatori kaasa ja ütlesin, et nüüd me käime selle ja selle koha läbi. Kõik need minu esmased mälestused klappisid.
Kuigi ma olen Haimre rahvamaja ees olnud ühe korra elus ja see oli kümme aastat tagasi, teadsin täpselt, et see on see rahvamaja, mida mul on vaja. Ja Vana-Vigala põhikooli mõisapargi ja vaatega oli samamoodi. Ma olin seal käinud elus ühe korra, aga see oli perfektne. Kõik muud teed ja maastikud pärinevad minu kodukoha ümbrusest ja neid oli väga lihtne valida, sest ma olen käinud seal tihti ja ma tean, mis need vaated on.
Räägi oma meeskonnast.
Põhimeeskond on 10 inimest ja näitlejaid on 37. Märgatav osa näitlejatest on Viljandi Kultuuriakadeemia 13. lennu näitlejatudengid, kuna paljud tegelased on just selles eas. Osatäitjate hulka kuuluvad ka näiteks Linda Vaher, Ragnar Uustal ja Katariina Unt. Suvisel võttel on abiks ka mõned minu filmihuvilised õpilased Raplast, kes loodetavasti saavad ägeda kogemuse ja keda saan tulevikus samamoodi abistada.
Kes sinu projekti rahastab?
Filmi rahastavad Raplamaa Omavalitsuste Arengufond, Kultuurkapital ja suurem osa eelarvest tuleb ühisrahastusplatvormist Hooandja, kus siis saab igaüks, kes vähegi tunneb projekti vastu huvi ja sümpaatiat, sellesse panustada. See raha läheb ennekõike filmi tootmiseks.
Kas esilinastus on Raplas?
Esilinastusi peab paratamatult olema kaks, sest ringkondi, kus see on oluline, on kaks. Esiteks Rapla, mis loomulikult saab endale võimsa esilinastuse, ja siis eluloouurjate ringkond, mis on koondunud Tartusse, kust see projekt hargnema hakkas.
Millal film valmis saab?
Purki plaanime saada filmi selle aastanumbri sees. Linastus on plaanis järgmise aasta kevad-suvi.
Mida sina arvad sellest Nolani filmitrallist?
Mina olen hetkel natuke n-ö kannataja rollis, sest Eestis on produtsente ja filmitegijaid täpselt nii palju kui on ja üks suur Hollywoodi film vajab neid sellel suvel vaat et kõiki, seepärast filmime sel suvel väiksemas meeskonnas suvised asjad ja hiljem, kui sajandi filmisuvi on läbi, proovime juba suuremas seltskonnas edasi minna. Aga muus osas on „Teneti“ võtted mitte ainult Eesti riigile lahe võimalus pildile jääda, aga ka hea võimalus siinsetel noortel filmitegijatel saada ainulaadne Hollywoodi kogemus.
On sul mõni kultuurisoovitus suveks?
Minge uude Fotografiskasse. Täiesti imeline asi on Tallinnas avatud. Seal ei ole üldse esialgu Tallinna tunne. Pigem selline Skandinaavia tunne. Seal on hetkel kaks väga olulist fotonäitust. Üks on Jimmy Nelsoni „Austusavaldus inimkonnale” ja Pentti Sammallahti natuke eluloolisem näitus „Kauge maa”. Väga, väga huvitavaid avastusi leiab sealt.
