Helerin Väronen
Kudumise, heegeldamise ja õmblemisega tegelejaid on palju ja enamgi veel, aga niplispitsi oskajaid väga palju ei leidu. Üks tuntumaid niplajaid Raplamaal oli Helju Väli, keda enam meie hulgas pole. Kuid vaimustust ja niplispitsi oskust annab teistele edasi Ulvi Kalmet.
Kohilas elav Ulvi on suurema osa oma elust olnud seotud Tallinnaga ja intervjuu tegemiseks tuligi sinna sõita. Täpsemalt Väike-Männiku Käsitöötuppa, mille omanik Ulvi on.
Esimene suurem kokkupuude niplispitsiga oli Ulvil umbes 15 aastat tagasi Pärnu pitsifestivalil, Pärnu Kuninga tänava põhikooli näitusel. See, mida Ulvi toona nägi, pani teda vaimustusest lausa ahhetama. Pitsilised titepapud, pitsidega käterätid, kaunistatud kostüümid ja suured rätid. “Ütlen ausalt, ma sain seal näitusel pitsišoki. Neid töid oli niivõrd palju, need olid erakordselt peened ja hästi eksponeeritud,” sõnas Ulvi.
Esimene katse ise niplispitsi teha aga ebaõnnestus. Ulvi sõnas, et ta ei saanud lihtsalt aru, pitsitegemine tundus täiesti võimatu. Mõni aeg hiljem võttis ta niplispitsi uuesti käsile. Olles Rahvakunsti Klubis koolitusjuht, kutsus ta Kristiina Nemirovitš-Dantšenko õpetama, osales ka ise ja siis pits õnnestus. Pärast seda mõtles Ulvi, et kuidas ta küll varem sellest aru ei saanud, see on ju nii lihtne! “Kui need põhivõtted selgeks saada, ei ole niplispitsis midagi keerulist. Seal on kaks töövõtet – keerd ja rist.
Samas on nende kahe töövõtte kombineerimise võimalusi nii palju, igal maal ja rahval oma tehnikad. Terve elu võib õppida ja ikka jääb väheks,“ sõnas Ulvi.
Niplamine sobib ideaalselt ka meestele
Kõige enam on Ulvi vaimustuses sellest, kuidas venelased pitsi teevad. Neil suhtutakse pitsitegemisse hästi vabalt ja loominguliselt, kord ja süsteem on seal hajunud, jooksvalt vaadatakse, kuidas pits kulgeda võiks. Eestis tehtav pits on aga valdavalt geomeetriline, täpne, kindla arvu paaridega, liikudes ülevalt alla. Kõlab justkui miski, mis on Saksamaalt üle võetud, kuid selgub, et selline pits pärineb hoopis Prantsusmaalt.
Niplispitsi tegijaid leidub päris palju ka meeste seas. MTÜ Niplispitsi Selts esimees ongi mees – Priit Halberg. Nagu paljud teisedki mehed, alustas ta niplamist oma naise kõrvalt. Läks koolitusele kaasa ja suurest igavusest istus teisel päeval padja taha pitsi tegema. Tema tehtavad pitsid on hästi korrektsed ja esimees on ta Ulvi sõnul seetõttu põhjusega. Pitsi annab teha ka väga mehelikul moel ja ehe näide on soomlane Tarmo Thorström, kes pitsi kinnitamiseks kasutab nööpnõelte kõrval ka haamrit ja naelu.
Oma teadmisi niplispitsist jagab Ulvi ka teistele. Näiteks käib ta teist aastat Kohilas Kovanäpselis viit naist õpetamas. Peale niplamise õpitakse ka muid tehnikaid ja vahel võetakse ette ühine reis. Oma lõbuks käisid nad näiteks Portugalis, järgmisena ootab neid aga Valgevene, kus minnakse Eesti kultuuri päevadele. Pakkumine sinna tuli aga Ulvile hoopis tema teise töö kaudu, ehk tema puksiiriteenuse firmast. Üks tuttav bussijuht küsinud, kas ta Valgevenesse ei taha minna, plats antakse ka, võtku lihtsalt telk kaasa. Nii et nüüd plaanitaksegi minna niimoodi, et niplispitsi tegijad võtavad oma pitsid kaasa, üks naine võtab Haapsalu sallid kaasa ja kokku läheb nende seltskonnaga Valgevenesse 13 naist, kellest enamik on niplispitsi seltsi liikmed.
“See selts on meil üks suur sõpruskond, ükski normaalne inimene ju pitsi ei tee. Poes on neid külluses, neid ei pea ise tegema,” rääkis Ulvi ja meenutas, kuidas ühel koolitusel tagapingis olles kudus, mille peale lektor sõnas: “Naised, maailm on arenenud nii kaugele, et me suudame lennata kosmosesse, me ehitame kosmoselaevu ja vallutame galaktikaid. Teie aga koote varrastega sokke!” Nii et küsimus, miks üldse käsitööd teha, on Ulvit saatnud aastakümneid. “Aga ma tean, et see on nii õnnis tunne, kui ma selle paberitöö raamatupidamisega ära lõpetan ja tulen siia, käsitöötuppa ning siin on vaikus ja rahu.”
Vahepeal tuleb lastaka ennast koolitada
Väike-Männiku Käsitöötoa loomine sai alguse pärast seda, kui Ulvi oli olnud 12 aastat Rahvakunsti Klubis koolitusjuht ja tundis, et jooksis täiesti tühjaks, enam ei olnud tal endast midagi anda. Ta aina koolitas, nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Ühel hetkel tekkis tal aga helesinine unistus, et ta läheb kooli, lükkab jalad laua alla ja laseb ennast koolitada. Ja seda ta ka tegi. Ulvi läks Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli õppima tekstiili ja käsitööd. Lõputöö kaitsmise eelset aega kirjeldades sõnas Ulvi, et koju jõudnud, läks ta kell 12 magama ja ärkas kolm tundi hiljem, et koolitöödega alustada.
Ulvi lõi ka oma ettevõtte, Meh OÜ. Kodus ta oma ettevõtte tööd teha ei tahtnud. Nii leidis ta Väike-Männiku 5 majast sobivad ruumid. Ühes ruumis toimuvad kursused ja paar korda kuus käib sõpruskond koos seal käsitööd tegemas. Teises ruumis käib Ulvi põhitegevus, mis koos koolitustega Rahvakunsti Klubis ja Kohilas toob suurema osa leivast lauale. Enamasti tellimustööna koob ta villasest lõngast kangaid ja õmbleb neist kampsuneid ja mantleid. Enne laulu- ja tantsupidu tuleb aga teha ohjeldamatult vöösid ja paelu ning õmmelda seelikuid.
Otseselt ei ole Ulvi oma käsitööd kuhugi müüki pannud, kuna selle jaoks peaks ühte tootegruppi olema vähemalt sada. Eks ta on mõelnud ka sellele, et võtaks kellegi endale appi, kuid kui sul on palgatööline, siis jõuab ettevõte enne pankrotti minna, kui tööline suudab toodangut anda. Mõned praktikandid on Ulvil olnud, kuid midagi väga head pole sellest välja tulnud. Õnneks on Ulvil sõpruskond käsitöölisi, kellega saab töid jagada, ja kliendibaas klubi ajast olemas. Suure eelise annab ka see, et tänu kutsetunnistustele on ta projektikõlbulik, nii et kui näiteks koolidel on vaja uusi rahvariide paelu ja seelikuid, on mitmeks kuuks töö olemas.
Lisaks toob Ulvi Leedust suurtes kogustes odavalt villast lõnga, mida ta siinsetes poodides edasi müüb. Leedu lõngal on sobiv hinna ja kvaliteedi suhe ning see sobib hästi masinal kudumiseks.
Aegavõttev tegevus, kuid seda kaunim tulemus
Kuigi Ulvi on andekas käsitööline igal alal, pöördume oma jutuga tagasi niplispitsi juurde. Veel mõni aeg tagasi oli MTÜ Niplispitsi Selts võrdlemisi väheaktiivne, kuid järgmisel aastal tulev OIDFA konverents on seltsi tegevust aktiveerinud. OIDFA on Rahvusvaheline Niplis- ja Nõelpitsi Organisatsioon, mis korraldab järgmise aasta augustis Tartus suure kongressi ja peaassamblee (vt lk 18). See kongress esitab Eesti niplajatele rohkelt väljakutseid. Näiteks Ulvi ülesanne on rahvakultuuri keskuses niplispitsi seltsi juubelinäitus korraldada. See on ka põhjus, miks ta on mööda Eestit erinevaid pitse taga ajanud. Juba on ta käpa peale saanud mõnele eriti haruldasele tööle. Kindlasti tahab Ulvi sinna näitusele saada Helju Väli töid.
Ulvil endal ei ole väga suuri ja erilisi töid ette näidata. “See on suuresti õpetajate häda. Kui ma olen tunnis, siis ma sahmerdan õpilaste töödega. Mu õpilastel on, mida näidata, mul palju vähem,” sõnas Ulvi. Niplispitsi tegijate seas on aga päris palju neid, kellel on ette näidata fantastilisi, väga töömahukaid töid, mis valmivad aastatega.
Üldjuhul valmib tavalist rahvarõiva pitsi tunnis 5-10 cm, mis oleneb ka sellest, kui lai pits on. Raplamaa pitsid on üldjuhul kitsad ja lihtsad ning neil ei ole vaja enamasti kontuuri vedada, mis võtaks veelgi rohkem aega.
Parasjagu on Ulvil kaasas pits, mis tegelikkuses on Mulgi tanu pits, kuid Ulvil on soov see põlle külge panna. Põhjus, miks ta just selle pitsi valis, on see, et selle peal on aimata lillede olemasolu. Selle pitsi tegemise jaoks läheb vaja 25 paari pulki, mis on küll suur kogus, kuid tehakse ka suuremat hulka pulki nõudvaid pitse. Juba selline kogus pulki võtab silme eest kirjuks. Küsimusele, kui raske on niplispitsi harutada, vastas Ulvi naerdes: “Prillid peavad olema,” ja lisas, et harutamisprotsess käib üldjuhul samamoodi kui tegemisprotsess.
Vanades ürikutes nimetatakse niplispitsi ka kõlapitsiks ja seda just pulkade pärast, millega töötades tekib teatav klõbin. Kõige paremini pidavat kõlama kirsi- või õunapuust pulgad, kuid Eestis tehakse pulki valdavalt kasepuust. Endale on Ulvi teinud ühed pulgad ka kirsipuust, kuid neid olevat mugavam kasutada rullpadjal.
Eestis on niplispitsi tegemiseks kasutuses nii rullpadjad kui ka lamepadjad. See, millist patja kasutada, sõltub üldjuhul tehtava pitsi laiusest. Mida suurem on rullpadi, seda laiemat pitsi sellega teha saab. Lamepadja peal saab aga pitsi osadega mängida.
Niplispitsi tegemine tundub väga huvitav, kaasahaarav ja võimalusterohke tegevus. Arvan, et julgelt võiks sellega tegeleda veelgi rohkem inimesi. Ja kindlasti võiks rohkem meesterahvaid proovida niplamist.
