-1.7 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArvamusKeskkonnakaitse või keskkonnatarkus

Keskkonnakaitse või keskkonnatarkus

Vivika Veski

Keskkonnakaitses valitseb kliimamuutuse tõttu viimasel ajal üsna hüsteeriline õhkkond ja isegi kui selleks on põhjust, ei aita see kuidagi asjale kaasa.

Näen kaht peamist põhjust, miks asi kraavi kisub. Need on fanaatiline vasakpoolsus ja esoteerika.
Esimesele neist juhib tähelepanu näiteks Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur Peeter Espak oma 9. augustil ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos „Kliimadebatt fanatismi tõmbetuultes”. Ta tõdeb seal, et kliimadebati on suuresti üle võtnud antikapitalistlik seltskond, kes on vastu vabale maailmale ja demokraatiale. Loodusest on saanud instrument marksistlikuks võitluseks. Seda vaatamata sellele, et lähiajaloost on hästi teada, et suurimad saastajad ja kõige ebaefektiivsemate tehnoloogiate kasutajad on üldjuhul olnud vaba turumajandust pärssivad riigikorraldused. Samal ajal vabad läänelikud ühiskonnad saastavad kõige vähem ning tänu vaba ettevõtluse konkurentsile on nad nüüdseks edendanud ka kõige vähem kulutavaid tehnoloogiaid.
Samuti kummutab Espak väite, nagu oleks Lähis-Ida viimase kümnendi rahutused ja sõjad seotud kliimamuutusega. „Lähis-Idast ja Aafrikast ei saabu meile aga mitte kliimapagulased, vaid sõja- ja peamiselt majanduspagulased,” kinnitab Espak.
Lahendus peituks Espaki hinnangu järgi kaoses riikide uuesti ülesehitamises, nende abistamises, harimises ja turvamises, mitte aga paguluse soosimises.
Samuti näeb ta, kuidas kliimadebatt on läbi põimitud fanaatilise feminismiga, tõmmates paralleele rõhutud Emakese Maa ja naiste vahel.
Espak juhib tähelepanu, et viimasel ajal kasutatakse poliitilises võitluses ära ka lapsi, kes peaksid olema koolipingis õppimas, et tulevikus välja töötada uusi tehnoloogiaid, mitte tänaval streikimas.
Eestis aga torkab minu meelest samavõrra või isegi rohkem silma see, et keskkonnakaitsest on saanud esoteeriline ala. Metsaraiest veelgi tohutult suurem kuritegu on näiteks hiiemetsa raie. Kui paik on muinsuskaitse all, siis see muidugi ongi. Ma ei ütle, et hiiepaiku ei tule kaitsta, tuleb ikka, aga see on muinsus-, mitte looduskaitse.
Metsaelanikel on sellest üsna ükskõik, kas eestlaste esivanemad nende elupaigas riitusi läbi viisid. Loodust tuleb ikka eeskätt kaitsta nende pärast, kelle kodu see on. Teha seda hoolimisest metsaloomade vastu, mitte hirmust metsavaimude ees. Loodust ei tule kummardada, vaid valitseda. Armastusega valitseda – nii nagu hoolitsed oma laste ja lemmikloomade eest.
Minu meelest viivad järeldused mõlemast eksiteest selleni, et asja võti on ikkagi tarkus – haridus, sest rumalast valitsemisest abi ei ole. Ka armastusest võib teha lolle asju, ehkki siis on tegu vist pigem nn ahviarmastusega. Võib-olla ongi tarkus päris hoolimise osa? Et õpid oma lähedaste jaoks olulisi asju ka siis, kui see mingil hetkel tundub raske. Seega – lapsed kooli, mitte plakat käes tänavale.
Ja suured ka. Kuni elad, seni saad õppida. Kui näiteks armastad metsa, siis miks mitte õppida metsandust või ökoloogiat, et saada teada, kuidas metsa päriselt kaitsta? Ja teha kliimateema endale päriselt selgeks. Ja kindlasti tuleks ka teadust Eestis oluliselt rohkem rahastada.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare