spot_img
-4 C
Rapla
Teisipäev, 6 dets. 2022
spot_imgspot_img
ArtikkelKultuurilisa "KUKITEMUKI": Maailmalõpp ja lunastust ei kusagil?

Kultuurilisa “KUKITEMUKI”: Maailmalõpp ja lunastust ei kusagil?

Mari Tammar

On ajatut loomingut, mis kõlab ja kõnetab vaatajat igal ajal, ent on ka sellist kultuuri, mis sünnib ühte kindlasse aega ning selle ajastu spetsiifilisse konteksti. Seda KuKiTeMuKi-t kokku pannes huvitaski mind just meie aega sündiv looming ja see, kas sellel on meile mingi konkreetne sõnum.

Käisin augustis vaatamas kolme kultuurisündmust, mis üsna juhuslikult kõrvuti päevakavva sattusid ning pidin oma suureks üllatuseks nentima, et kõiki kolme ühendas viide maailmalõpule ning sellest mingisugune lunastuse ootus. (Kas maailmalõpp on siis tõesti nii lähedal, et see sellise intensiivsusega meie pooridesse imbub?)
Alljärgnevalt võtan need kolm sündmust (Paide teatri lavastus “Eesti Jumalad”, Birgitta Festivali avalavastus “Planeet harmoonia” ja Tommy Cashi ja Rick Owensi näitus “Süütud ja neetud”) luubi alla ja vaatan, kuidas maailmalõpp tuleb ning kas lunastust on oodata või mitte?

Birgitta Festivali avalavastus “Planeet harmoonia”

Birgitta Festival on rahvusvaheline muusikateatri festival, mis sellel aastal oli pühendatud Eri Klasile. Festivali avakontsert, mis sellel aastal oli visuaalteatri lavastus “Planeet harmoonia,” toimus Pirita kloostri varemetes. Selle festivali avamiseks sündinud etenduse (mida mängiti vaid korra) lavastas Kodilast pärit lavastaja Helen Rekkor. Kontsert-lavastuse muusikaline juht ja dirigent oli Kristjan Järvi ning muusikuna tegi kaasa Mick Pedaja.
See lavastus serveeris publikule kõige otsekohesemalt maailmalõpu lugu, ent seda väga nunnus võtmes. Lugu ise oli väga lihtne. Isa läks kahe teismelise lapsega, keda loodus väga ei huvitanud, matkama. Nende teed ristusid Maale sattunud ufoga, kes noorte silmad avas ja neile maakera imelist loodust tutvustas. Tekkis soe sõprus ja perekond otsustas ufo linna kaasa võtta. Seal sai meie aja reostunud reaalsus aga kõigile valusalt selgeks ning algas võitlus harmoonilise planeedi eest.
Etenduses ei kasutatud sõnu. Lugu jutustati läbi varjuteatri, liikumise ja videoinstallatsioonide ning kõike seda saatis sümfooniaorkester ühes solistidega.
Tervikus said kokku üsna suured vastuolud. Juba väravas võttis tulijaid vastu punane vaip ja kuniks etendus polnud alanud, võis kostitada end veini ja suupistetega. Kohal oli nii mõnigi ülikonnas prominent, kellel käevangus kontskingadel väljapeetud proua.
Varemete sisse oli ajutiselt ehitatud suur teatrisaal katuse, seinte ja istumistribüünidega nii, et varemeid enam näha ei olnud. Kasutusel oli igati moodne heli- ja videotehnika ühes liikuva lavaga.
Lugu ise oli jutustatud, justkui siht­rühmaks oleksid lapsed või noored, sisu oli aga valusalt poliitiline, kolmes-neljas keeles ekraanile kuvatud tekstid kutsusid üles oma planeedi eest võitlema.
Kõik need sisulised ja vormilised vastuolud võisid olla mõnedele raskesti seeditavad (sest võib-olla oodanuks punasele vaibale tulnud väljapeetumat ja klassikalisemat kunsttükki), ent minule, kes ma armastan vastuoluliste elementide ühendamist, läks nähtu väga korda. Nutsin kohe lahinal mitmel korral ja tegijate püüd inimeste südametunnistusele koputada läks minu puhul igaljuhul korda – mõtlesin, et mida saan mina teha, et maailma hävimisest päästa. Kui etenduse lõpus täitus saal inimeste mobiilidest läidetud tulukestega (märgina mõistmisest), oli igati ülendav tunne ning Mick Pedaja teadagi spirituaalne muusika jättis hinge lootuse muutuse ja lunastuse võimalikkusest.

Tommy Cashi ja Rick Owensi näitus “Süütud ja neetud”

Rekkor räägib otse, aga Cashi ja Owensi näitus KUMUs nii selget narratiivi ei paku, samas on sealgi mingi kõhedust tekitav pärast-maailmalõppu-tunne õhus – eriti Owensi riideid tutvustavas ruumis. (Rick Owens on Californiast pärit moedisainer, kelle looming on enamasti mustvalge.)
Mannekeenid on tõstetud vaatajast kõrgemale, nad mõjuvad ulmeliselt, pisut sõdalastena, mingi ususekti esindajate või uue tsivilisatsioonina. Ekspositsioonide vahel on hiiglaslikud meteoriidikivid ja seinal jooksvas videos näeme Owensi rõivaid industriaalses keskkonnas. Kõik see paneb tundma, et maailmalõpp on juba ära olnud ja alles on jäänud ainult hallid varjundid.
Tommy Cashi maailm on selle kõrval ülivärviline, provotseerivalt pillav ja kohati ebareaalselt eksklusiivne. Tundub, nagu tegu oleks peoga enne laeva hukku või paradiisiga põrguväravas. Keset üht ruumi seisvas briljantidega kaunistatud sametist ratastoolis võinuks istuda kuningas või põrguvürst ise, kes ütleb, et kui trumm läinud, mingu pulgad ka, ja las vein voolaku ojadena ning ärgu kaaviar lõppegu laualt. Tundub, et just sellist pidu enne hukkumist võiks selle tooli ümber pidada – või ütleb see glamuurne ratastool hoopis seda, et rikkus on jalutu?
Tommy Cashi maailmast, kes on teatavasti Tallinnast pärit rahvusvahelise haardega räppar, võib leida ka getole ja raudsele eesriidele viitavaid sümboleid, ent eks igaüks tõlgendab seda omamoodi.
Igaljuhul iseloomustab see näitus mõlema looja provotseerivaid, piirideta, väljapoole süsteemi mahtuvaid ulme geniaalseid ideid, mis kindlasti konservatiivsemale publikule söödavad ei ole.
Mis aga puudutab lunastust, siis seda minu arvates see näitus ei paku. Pigem öeldakse, et inimene on jumal ja jumala käes on võim ja kui maailm saab läbi, tulevad uued jumalad.

Paide teatri “Eesti jumalad”

9. augusti Sirbis on Auri Jürna pannud oma Paide teatri etenduse arvustusele pealkirja “Maailmalõpus on peied”. Minu arvates võtab see üsna hästi kokku lavastuse energia, kuhu sobinuks rekvisiidina hästi ka see eelpool kirjeldatud Tommy Cashi sametist ratastool. Samamoodi manati meie ette paradiisi ja põrgu väravate ees toimuv priiskav pidu, mis leidis aset õigupoolest ikka maa peal, meie eneste hoovis.
Üks laval mängijatest oli ka Rapla poiss Ursel Tilk.
Lavastuse tekst ja kujundus oli väga sümbolistlik ning tsiteeris väga palju erinevaid autoreid ja kunstnikke. Nii palju erudeeritust mul ei ole, et seda üksipulgi lahti võtta, ent asja tuum jõudis kohale – me oleme oma maailma kuulsuse ja külluse narridena ära elanud ja jumal(ad) on inimeses pettunud.
Jürna kirjutab Sirbis, et lavastusmeeskonna noortel on mure maailma lõpu pärast: “Ei, see ei ole liialdus ega fiktiivne ega kaugel, vaid käegakatsutav, sellele samale põlvkonnale reaalne tulevikumure. Need on noored, kes tajuvad teravalt individualistliku, hetkes elava ühiskonna tekitatud kahju keskkonnale ning mõistavad, et nende elu jooksul toimub maailmas põhjapanevaid, radikaalseid muudatusi. /–/ Aga vastupidiselt vanematele põlvkondadele ei hakka nad toimuvat eitama, varjama või leinama, vaid korraldavad minevikusaavutustele väärilised peied.”
Samal teemal kirjutab lavastaja Jan Teevet ka kavalehel: “Meie ajale omistatakse palju kohutavaid probleeme – terrorism, kliimakatastroof, migratsioonikriis, populismi ja ekstremismi uus tulemine jne. Nimetatud ja kõik nimetamata jäänud kriisid, mis lugeja peas siinkohal uute veripunaste pealkirjadena plinkima löövad, ongi meie sajandi nägu või vähemalt armid sellel.”
Mis puudutab lunastust, siis seda see lavastus pakkus või vähemalt lootust lunastusele. Nimelt kõndis Peetrust kehastanud Peeter Volkonski lavastuse lõpus läbi kuldsete väravate ja laulis “Kuula valgust!”. (Pärast sai publik nende samade väravate vahelt koju minna.)
Seega tundub, et maailmalõpp on küll lähedal, ent sellegi tunneli lõpus paistab valgus – kuid seda näeb vaid see, kes ärkab!

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused