Helerin Väronen
Laupäeval, 24. augustil oli Keava kodukandipäeva ajal ühtlasi ka rahvariidekoolituse pidulik lõpetamine. Sattusin osalejatega rääkima enne publikule tehtud demonstratsiooni ja pidulikku tunnistuste kättejagamist, kui Sandra Urvak kohalolnud kursuslastest ja nende rahvarõivastest pilte tegi.
Asta Ahlberg on oma Juuru kihelkonna rahvarõivaste seelikust täielikus vaimustuses. Asta sõnas, et kui avati ERM-i rahvariidenäitus, leidis ta sealt imeilusa Juuru seeliku, mille juures olid märksõnadena välja toodud triibuvärvidena kaselehekollane ja kivisamblaroheline. Kudujaks oli märgitud Mari Valling ja kudumisaastaks 1860. 1982. aastal aga pärandati Astale Vallingute ehitatud maja. Mis seosed seelikukudujal majaomanikega olid, vajab veel uurimist. Huvitava seosena tuli välja aga see, et muuseumile kinkis seeliku Juuli Treinberg ja Asta ämm kannab sama perekonnanime.
Barokist on Asta alati vaimustunud ja nii valis ta tikkimiseks lopsakate lillede ja väätidega barokk-käised. Asta rääkis, et ega alguses ta siidi- ja metallniidiga tehtud kardtikandit ei osanud, kuid sai selgeks. Ehetest sõlg ja kurguhelmed pärinesid Asta ema leeriajast. Peaehteks oli aga Asta endale valmistanud Juurust pärineva pruuni tikandiga tanu, mis oli laialdaselt kasutusel enne pottmütside tulekut.
Eve Pregeli Rapla kihelkonna komplekti juures olev seelik on pikitriibuline. Enamasti teatakse küll põikitriibulist seelikut Rapla seelikuna, kuid palju on kantud ka erinevaid pikitriibuga seelikuid. Eve Raikkülast pärit seelik sisaldab ka 19. sajandi keskpaigas moodi tulnud uut tooni – lillat. Käiste tikkimine oli Eve jaoks esimene tikkimine üldse, kuid tulemus sai väga hea. Ka kõik ehted valmistas Eve ise. Kuigi algul ei olnud Evel plaani endale pikk-kuube teha, jäi aega nii palju üle, et valmis ka see. Eve sõnas, et kui vähegi abi oli vaja, oli alati võimalik kas Anne Ummalaselt või õpetajalt seda ka väljaspool kokkusaamisaegu saada. Palju oli materjalide puhul abiks see, et näiteks kuueriie ja linane kangas muretseti sageli suurtes kogustes ja ühiselt. Teiste kursuslaste kohta sõnas Eve, et alguses olid nad ju omavahel tegelikult võõrad, kuid ikkagi oli lahe koos tegutseda.
Paljud valisid Rapla kihelkonna rahvarõivad tegemiseks oma siinsete juurte tõttu. Mõne kursuslase juured olid aga hoopis mujal, kuid kuna siinkandis on elatud juba pikka aega, on siinsed rõivad ka südamelähedaseks muutunud. Just selletõttu tegi Rapla rahvariiete komplekti endale Liivi Kundla, kes on Kehtna vallas 42 aastat õpetajana töötanud. Ta on Rapla rahvariietes rahvatantsus käinud ja tema tütar on ema just selles komplektis väikesest saadik näinud. Rapla kasuks otsustas Liivi ka seetõttu, et siis saab ta need rahvariided tütrele pärandada.
Käsitööd on Liivi armastanud juba väikesest peale. Sellega jäi ta kooliajal oma kunagisele käsitööõpetajale silma ja too kinkis põhikooli lõpetamisel talle klaashelmed. Nüüd on need helmed uue elu saanud Liivi rahvarõivaste juures. Liivi on matemaatikaõpetaja, kes ka kümme aastat käsitööd andnud. Tema sõnul on matemaatika ja käsitöö omavahel väga hästi seotud – käsitöös tuleb matemaatiline mõtlemine vägagi kasuks.
Kursuse eestvedaja Anne Ummalas oli ühtlasi ka kursusel osaleja. Tema valmistatud rõivad on tähelepanuväärsed, kuna tegemist on meesterahva rahvariietega. Anne sõnas, et ega meeste riideid ei ole Raplas väga uuritud, nii et ta tegi ERM-is selles osas natuke uurimustööd. Oma mehele valmis tal lausa kaks kostüümi, üks pidulikum villane ja teine linasetriibuline suviseks ajaks ja töö tegemiseks. Ka oma tütrele on Anne rahvarõivaste komplekti valmistanud, kuid mitte valge, vaid pruuni tikandiga.
Sellega seoses rääkis Anne, et kuna nende külastuse ajal oli ERM uurijatele kinni, lähtusid nad selle tikandi tegemisel pildist. Pildilt aga paistis, et tikand oleks justkui kas alumisest osast ära kulunud või pooleks lõigatud. Selgus, et tegemist on olnud korraliku tikandiga, mis on keskelt pooleks lõigatud ja osa pandud käistele ette, osa taha.
Tikkimisõpetaja Silja Nõu mõõtis siis seda tikandit ja sõnas, et tegemist on kunagi olnud linukaga – pearätiga, millel tikand allosas rippumas. Kui rätik moest läks, lõigatud pits aga pooleks ja tehtud sellest moodsad käised. Nii et taaskasutus on alati moes olnud.
Kõige varasemast ajast pärinevad rahvariided valmistas Haldi Ellam võttis eeskujuks tüüpilised Põhja-Eesti naise rahvariided 17. sajandist. Nii ei ole tema käistel mitte tavaline tikand, vaid helesinine pilutikand ja kaunistuseks on kasutatud palju vasklitreid. Haldi komplekti puhul on palju näha taaskasutust. Nii on uue elu saanud EW aegse tekikoti küljes olnud pits, umbes sada aastat vana linane riie ja aidast leitud must villane kangas. Villasest tegi Haldi seeliku, mille alläärde õmbles ta helmestikandi ehk kudrustüki, kasutades barokseid lillemotiive. Selliseid pärltikandeid sai vanasti endale lubada vaid jõukam rahvas. Kõik õmblused on Haldi teinud käsitsi ja komplekt sai valmis üks päev enne esitlust.
Eriliseks teeb Haldi riietuse ka kardpaelte ja punaste paeltega kaunistatud roheline põll, mida teatakse kui fantoompõlle, kuna see ilmub nagu kummitus Eestimaa eri paigust välja. Kunagiste rändurite kaudu on küll teada, et vanasti oli selline põll laialt levinud, kuid säilinud on sellest vaid mõni eksemplar. Sokkide kudumisel on Haldile eeskujuks olnud Rabivere rabaleiu juurest pärit kudumikatked. Enda tehtud on Haldil ka pastlad. Lisaks oma komplektile on Haldi rõivad teinud ka tütrele, kelle peal harjutas kätt triibuseeliku õmblemisel.
Edda Rei valmistas endale Rapla kihelkonna komplekti, vanema triibustikuga. Kuna Edda käis aasta rahvariidekoolitusel ja läks pärast seda veel kooli ning õppepäevad hakkasid kattuma, valmistas osa komplektist hoopis tema ema. Edda sõnas, et tal oli siiralt kahju tegelikult, et enam kursusele ei jõudnud, sest seltskond oli tõeliselt tore. Kõigil olid ühised eesmärgid ja huvid. Ta on eriti õnnelik, et neil olid Eesti kõige paremad õpetajad.
Edda on oma komplekti teinud nii kavalalt, et seda saaks kanda ka neiu. Seelik on tehtud neiu voltidega, kuid kui ta ise kannab põlle, mis on abielunaise tunnus, ei ole seda näha. Komplekti tegigi Edda rohkem oma tütrele kandmiseks.
Aili Kuldkepp sõnas rahvarõivaste kursuse kohta, et teda valdavad kõige uhkemad emotsioonid ja tal on raske uskuda, et ise nii suure tööga hakkama on saanud. Tema käe all on valminud Rapla rahvarõivad ka tütrele. Aili rahvariideid vaadates jääb silma uhke paater ehk kaelarahade komplekt. Teised on enamasti kasutanud poepitsi, aga niplispitsi meistrina on Aili pitsi teinud ise ja ta õpetas seda ka teistele, kuigi see ei olnud otseselt kursuse osa.
Kõige raskem oli Aili jaoks aga tikkimine, talle tundus, et ta ei saa seda iialgi valmis. Kursusel osalemine on tema arvates korralik enese proovilepanek. Raske oli ka uurimustöö tegemine, kus kõik tööetapid tuli detailselt kirja panna.
Ühed kõige uhkemad ja erilisemad rahvariideid valmisid Vilja Verrevil. Algul oli ta küll otsinud sobivaid riideid Lelle kandist, kuid sealne valik oli hõre ega kõnetanud. Palju enam kõnetasid teda seto kandi rahvariided, võib-olla sellepärast, et Vilja väga vanad juured pärinevad sealt. Nii valmis Viljal seto naise igapäevariietus, linane kleit, millel nimeks kitasnik. Uhked hõbeehted, millele omistatakse seto kultuuris ka tugevat kaitsevõimet, aitas Viljal teha tema abikaasa. Kursuselt sai Vilja kaasa vaid positiivseid emotsioone.
„Ma sain harjutada niisuguste asjade tegemist, mida ma ei olnud kunagi varem teinud. Näiteks niplispits. Ma olin sellest kuulnud ja arvasin, et see on nii keeruline, et sellega inimene hakkama ei saa,“ rääkis Vilja. Tegema hakates aga selgus, et seda on niivõrd mõnus teha, et kõik muu ununes. Samuti meeldis Viljale väga kirivöö, selle tegemine olevat ülimalt rahustav. Eks esimene töö tuli küll natukene viltune ja arenguruumi veel on, kuid Vilja on veendunud, et selliseid vöösid teeb ta oma elus veel.
Rapla seelikumustrite kõige vanema triibustikuga seeliku oli teinud Küllike Palasse. Triibustik pärineb aastast 1850 ja paljud on kahelnud, et see küll Rapla oma ei saa olla. Nii on ilmselt Küllikese püha missioon inimestele näidata, et ka selline triibustik on siiski Rapla kihelkonna oma. Vanema triibuseeliku tunneb ära ka selle triipude laiuse järgi, mida vanem seelik, seda laiemad triibud. Küllike oli üks nendest, kes oli kursuse alguses täiesti veendunud, et tema tikkimisega hakkama ei saa. Kuid sai küll ja lausa nii hästi, et aasta jooksul valmisid kuued reljeefse valgetikandi ja vasklitritega kaunistatud käised. Küllikesel on soov järgmisel kursusel midagi veel raskemat ette võtta, näiteks tahaks ta värvilist tikandit teha.
Aita Isküll, keda on alati käsitöö huvitanud, jõudis kursusele mõningase hilisemisega. Teised juba tikkisid, kui tema seltskonnaga liitus. Tallegi tundus tikkimine alguses millegi niisugusena, millega hakkama ei saa. Nüüdseks on tal aga valminud kolmed käised. Samuti maadles ta alguses kirivööga, mida nüüdseks on Aital valminud kaks, ja sukkade kudumisega, mis said valmis, kuid on pigem ikkagi talvel kandmiseks mõeldud. Rapla komplekti ei teinud ta tegelikult mitte endale, vaid oma lapselapsele, kes lubas selles kunagi abielluda ja ehk enne seda ka laulupeole jõuda.
Üks neist naistest, kes mitmel rahvarõivakoolitusel käinud, on Agnes Uustallo, kes oma komplektiga läks tagasi juurte juurde ehk Nõo kihelkonda Tartumaal. Kuigi eemalt paistab Agnese riietus palju lihtsam ja kergemini valmiv, on tegelikkuses tema rõivastel kasutatav püvisilmpiste kohati isegi keerulisem. Komplekti juurde käivad veel kampsun või liistik, pikk-kuub ja rätt.
Kursusega on ta alati rahule jäänud. „See on alati hästi läbimõeldud ja organiseeritud, ma muidu ei oleks siin kolmandat korda,“ sõnas Agnes ja lisas, et inimesed kursusel on hästi toredad, koos on lõbusam teha ja et nad kõik on ikka selle eest väljas, et anda oma panus rahvarõivaste tegemise ja kandmise traditsiooni jätkamiseks.
Kõige iseloomulikum Rapla rahvarõiva seelik valmis peale Liivi veel ka Piret Viinil. Täiuslikust komplektist olid Piretil puudu veel sukad, mis aga pooliku kudumistööna vardakotis kaasas olid. Pireti tikitud käistega oli aga huvitav lugu.
„Alguses ei sujunud mul see tikkimine üldse, ma ei osanud. Aga siis mu abikaasa võttis ja õpetas mind, tikkis ühe lillekese mulle siia. Kui ma seda õpetajale näitasin, siis ta küll ütles, et mis pusserdis see on, see tuleb üles võtta. Ütlesin ei, see on mu mehe tikitud ja seda ma üles ei võta. Kunagi siis lapselapselapsed saavad vaadata ja öelda, et nende vanavanaisa tikkis vanavanaema käised,“ rääkis Piret naerdes.
Ja ega tüüpilise käsitööinimesena ta niisama istu, isegi autoremonditöökojas on Piret oma tikkimisega palju elevust tekitanud. Pireti rahvarõiva-armastus sai alguse kümme aastat tagasi ja on aina suuremaks kasvanud, nii et kui järgmine kursus tuleb, on ta esimene, kes käe püsti ajab ja liituda tahab.
Hageri kihelkonna riideid oli esindamas Piret Joalaid, kelle komplekti juurde kuulus ruuduline seelik, mille eripära on kurrutatud vöökoht volditu asemel. Käiste asemel kantakse Hageris särgi peal kampsunit, mis on kenasti kehasse töödeldud. Riiete lõiked olid enamasti sellised, et midagi kangast kaotsi ei läheks. Piret oli kursuslastest ainus, kes sõitis Kehtnasse koolitusele Tallinnast.
Kõige uuema rahvarõiva, 19.-20. sajandi vahetuse eel levima hakanud kaapotkleidi oli valmistanud Tiina Toompuu. Koos kleidiga olid moes ka muutuse läbi teinud põlled. Õhukesest kangast klaarpõlled olid sageli tikitud. Kleidi juurde kuulus ka õlarätik ja jalas kanti nöörsaapaid. Maanaised kandsid endiselt kaapotkleidiga pottmütsi, linnaprouadel asendus see aga oubiga, mis meenutas pigem ehet kui peakatet.
Tikkimisõpetaja Silja Nõu ütles kursuslaste kohta, et kõik olid väga tublid ja harutamist tuli vähe ette. Hea oli, et paljudel olid sarnased tikandid ja oli ka võimalus ERM-is käia. Kuigi palju oli neid, kes varem tikkinud ei olnud, ei näinud Silja selles probleemi. Tahtmine tikkida on tema arvates kõige olulisem. Sellist tikkimistööd on Eesti naised aastasadu teinud, nii et need oskused on meil veres. Samuti on paljud kunagi käsitöötundides tikkinud ja need teadmised tulevad meelde, kui tikkismistöö käsil. Tikkimispisiku on Silja oma õpilastele igatahes sisse süstinud, nii et kõigil on soov veel midagi teha. Kursuslasi kiitis ka õmblemisõpetaja Vilve Jürisson. Paljud valmistasid endale ka pikk-kuue ja oli neidki, kes kogu komplekti käsitsi õmblesid. Vilve arvates ei ole sellel küll mõtet, kuna masinad on olemas, kuid kui inimesel endal selline soov on, siis miks mitte.
Need teadmised, kogemused ja tutvused, mis naised rahvarõivaste valmistamise koolitusel said, on hindamatud. Uhke tunne oli neil endal sel päeval publiku ees seista ja lasta enda riideid imetleda, kuid samasugune uhke tunne oli ka publikul ja kursuslaste lähedastel selle üle, et need naised nii tublid on olnud ja rahvariiete tegemise ning kandmise traditsioone kui meie kõige tähtsamat pärandit elus hoiavad.
