1.6 C
Rapla
Laupäev, 23 okt. 2021

Tunne Eestit ehk reis mööda Läänemaad ja Vormsit

Helerin Väronen

Raplamaa Partnerluskogu Rapla valla Leaderi sidusrühma õppereisil 6.-7. septembril oli eesmärk näha Läänemaa väikestes kohtades ja Vormsil asuvaid ettevõtteid, käsitööseltse ning tutvuda aktiivsete kogukondadega. Meie giid oli Vormsi vallavanem Ene Sarapuu, kes oskas iga paiga kohta midagi põnevat rääkida.

Esimene sihtkoht oli Leaderi abil rajatud Risti Käsitöömaja, mis vallalt tuge ei saa, kuid majandab end ära. Maja haldav Risti Rahvaselts mõlgutab mõtteid ka loomemajaks saamise suunal, koondamaks ühe katuse alla muidki tegevusi peale käsitöö.
Paliveres ootas meid kolm ettevõtet. Esimene neist oli U-Stuudio, mida peab särasilmne Urve Sikemäe, kes on aastakümneid tegelenud keraamika, siidimaali ja klaasiga. Sikemäe demonstreeris ka, kuidas aknavitraažide tegemine alguse saab. Tema julge klaasikildudes sobramine pani meid küll kulmu kergitama, et kas tõesti ta end ei vigasta, aga ei, klaasiga on Sikemäe kätte lõiganud vaid paar korda.
Sel ajal, kui U-Stuudios tekkis ostjatest pikk järjekord, kasutasid ülejäänud võimalust kiigata kõrvalasuvasse puidutööstusesse Viilung Puit OÜ, kust paljud soetasid omale mitmest puuliigist ja lausa kunstiteosena mõjuvaid lõikelaudu.
Nevi OÜ nime kandvas ettevõttes, mis tegeleb siiditrükitehnikas piltide ja logode kandmisega rõivastele ja muudele esemetele, tegi juhataja Remi Neitsov meile tootmist tutvustava tuuri terves majas, näidates ka, mis vahe on siiditrükil ja kuumpresstrükil. Kuigi Nevist midagi osta ei saanud, jagati meile rahvuslike mustritega poekotte. Need kotid olid algul mõeldud Rootsi, kuid punases kirjas tekst ei olnud tellija jaoks päris õiget tooni. Nii trükiti neile peale uus muster, et mitte lasta suurel partiil kottidel raisku minna. Otsust meile kotte jagada võrreldi kunagise filmiga “Viini postmark”, kus igale kastitehase külastajale kast kaasa anti.
Pärast lõunasööki Maiu söögitoas, mis oli heas mõttes korralik retrolaks, jõudsime veidi suuremasse ettevõttesse. Cipax toodab plasttooteid, enamasti hästi suuri, näiteks bensiinipaake autotööstusele, maa-aluseid mahuteid, meretööstusele poisid. Ehk selliseid plasttooteid, mis aastakümneid vastu peavad.

Vormsi on nagu
riik riigis

Laupäeva hommikul väljuvale praamile jõudes vaatasid Vormsi poolt vastu tumedad vihmapilved, kuid vihmast jäime siiski puutumata. Tegime bussiga Vormsil tiiru asfalteeritud teel, mis oma kujult meenutab kaheksat või lõpmatuse märki. Küladest läbi sõites tuli pidevalt kaela kiirelt ühele ja teisele poole käänata, et ilusaid ja põnevaid hooneid näha. Sarapuu rääkis paljude puhul juurde, mis hoonega tegu olnud ja kes tähtsamatest inimestest seal elanud või elamas. Vormsile kerkib uusi maju, kuid samas on paljud vanad hooletusse jäetud.
Nii nagu Vormsi kohanimed, on ka sealne taluarhitektuur pärand rannarootslastelt. Meile tavapärase rehielamu asemel, kus laut oli eluruumidega sama katuse all, ehitati Vormsil kõik hooned üksteisest eraldi. Sarapuu nimetas neid “kolme karu majakesteks”, kuna üldjuhul just kolmest hoonest talu koosneski: elumaja, ait ja laut.
Saarel jäi ka silma teistmoodi prügisorteerimise süsteem. Igas külas on oma prügimaja, kus on eraldi konteinerid olmejäätmete, taaskasutatavate ja ohtlike jäätmete jaoks. Majad näevad kenad välja ja sellist ideed võiks rakendada vabalt ka mõnes muus väiksemas kogukonnas.
Meie ringkäiguga sama päeva hommikul läks “Maahommiku” saates eetrisse lugu Vormsist, kus oli pikalt juttu kohalikest talupidajatest Ege ja Gert Kanarbikust. Silmasime teel ka nende lihaveiseid. Lambaid aga saarel enam pole, kuna nende pidamist takistavad Vormsile elama asunud šaakalid.
Kuna meie aeg oli üüratult lühike, me lausa tormasime saarest üle ning väga palju jäi veel nägemata. Peatusime näiteks Rälby pukktuuliku juures, mis on näide tuulikutest, mida saar vanasti täis oli. Rälby külas on asutatud ka külaselts, kes “EV100 iga külas” raames on püsti pannud külapuu, kus on jäädvustatud talude nimed. Suurem osa meist käis ära Saksby majaka tipus, kus küll väga pikalt vaadet nautida ei saanud, sest tugev tuul ei lasknud õieti hingatagi.
Kiire ekskursiooni tegime 13. sajandil ehitatud Püha Olavi kiriku juurde. Õpetaja Ants Rajando rääkis lähemalt kiriku ajaloost ja korraks põikasime ka surnuaiale, et näha Vormsile omast rõngasristi. Natuke pikemalt peatusime Sviby külas asuvas Vormsi talumuuseumis, kus meid võtsid vastu rahvarõivastes Marju Tamm ja Yngve Rosenblad, kes tutvustasid meile Vormsile omast rahvapilli talharpat, mida mandril teatakse rohkem hiiu kandle nime all. Kuulsime mitmeid vahvaid lugusid ja jutte ka pilli saatusest ning Vormsi rahva elust.
Veel enne praamile jõudmist põikasime läbi Hullos asuvast käsitööpoest, saare ainsast toidupoest, heitsime pilgu vaatele, mis Rumpo matkaraja ääres asuvalt platvormilt paistis ning tegime ka väikese jalutustiiru Rumpo külas.
Tõdesime oma reisil, et Vormsi on justkui riik riigis, mis vääriks palju rohkem aega tutvumiseks, vaatamiseks ja kohalike inimeste saatuste kuulamiseks.
Samuti väärivad rohkem tähelepanu ja toetust väikestes asulates olevad ettevõtted, mis just kohalikule rahvale tööd pakuvad.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised