13.3 C
Rapla
Laupäev, 1 okt. 2022
spot_imgspot_img

Kultuurilisa KUKITEMUKI: Kunstinäitus, mis uurib Rapla linna identiteeti

Mari Tammar

9. oktoobril avatakse Rap­lamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses Rait Rosina näitus “Väikelinn kui identiteet”, mis uurib Rakvere kõrval ka Rapla linna. Nimelt on kahe väikelinna ühisjooneks see, et neis on kunstigalerii. Nii käsitlebki see projekt kahte näitusekohta: Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskust ja Rakvere Galeriid.

Näitusel saab näha 14 suureformaadilist maali, millest 7 on kunstnik seostanud Rakvere linnaga ja 7 Rapla linnaga. Näitusel saab näha ka intervjuufilme Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses ja Rakvere Galeriis näituseid korraldanud kunstnikega ning kuulda helisalvestisi intervjuudega, mis tehtud Rapla ja Rakvere näitusepaiku külastanud linnaelanikega.
Rapla näitusel saab näha ka kunstniku performatiivset “põikamise” aktsiooni, mis näitab, kuidas kunstnik käis suhestumas Rapla tänavatel toimuvaga, vedades enda järel rongikujulist ratastel kasti, mis sümboliseeris tulevikus Raplas vahepeatusi tegevat Rail Balticut.
Kõigi nende näitusetööde keskmes on märksõnana identiteet ja küsimus, millise osa väikelinnade identiteedist moodustab kunstitegevus. “Kunstnikud korraldavad näitusi lähtuvalt endi ideedest ja eelistustest. Sellegipoolest moodustab galeriid ümbritsev linn tiheda siduskoe, mille keskmes avanevad näituse külastajale kohale omistatud visuaalne identiteet ja tähendused. Ühe või teise linna elanike arvamused toimuvate kunstisündmuste kohta on väikelinna elu kajastusteks. Elanike ootused ja rõhutused kunstnikele mängivad samas kaasa väikelinna idenditeedi kujunemisele,” kirjutab kunstnik näituse tutvustuses.
Näitus on avatud 10. oktoobrist 29. oktoobrini ja see on osa kunstniku loomepõhisest doktoritööst, mida Rait Rosin teeb Eesti Kunstiakadeemias kunsti ja disaini õppekaval. Varem on ta oma doktoritööga seoses käsitlenud Paldiski, Haapsalu, Valga ja Võru linna ning kaks eelnevat doktoritöö näitust on toimunud mõlemad Valga muuseumis aastatel 2017 ja 2018.
“Identiteediloome pole mu uurimistöö peateema, kuid üks kolmest aspektist, mida ma selles käsitlen. Põhirõhk on uurida, mil viisil kunstitegevus eri Eesti väikelinnades oma kuju muudab, mida kohalikud kunstnikelt ootavad ja mida kunstnikud on nõus kohaliku kogukonna heaks tegema,” selgitab kunstnik oma uurimistööd.
Rait Rosin ise on sündinud Viljandis ja tugevaid seoseid tal Raplaga ei ole. See teebki näituseprojekti põnevaks, kuidas kõrvaltvaataja pilk Raplat näeb.
Uurisin kunstnikult, kuidas tal on seni Raplaga suhestumine õnnestunud ja mis inspiratsiooni siit leidnud.

Laoplatsi tontlikud varjud.

Näituse tutvustusest loen, et näitusel kõlavad intervjuud Rapla ja Rakvere kunstipublikuga, kus sa uurid, millised ootused linnarahval oma kunstisaalile on. Kas intervjuud on Raplas juba tehtud? Millised ootused siis Rapla kunstipublikul on?
Rait Rosin: Rapla elanikega toimusid intervjuud suvekuudel. Inimesed soostusid kergesti küsimustele vastama sellele vaatamata, et nad toimetasid oma igapäevaseid tegemisi ja võib-olla oli neil ka parasjagu kiire.
Kui mainida konkreetseid ettepanekuid, mis Rapla või Raplamaa elanike vastustes kõlama jäid (Rapla puhul kokku viielt elanikult), ei või sellest teha kuigi kaugeleulatuvaid järeldusi. Kokku esitasin kolm küsimust. Küsimusele selle kohta, kas või mida kunstnikud Raplas võiksid korda saata, vastati näiteks, et võiksid senisest enam Rapla-teemalist kunsti teha. See tähendas kahe vastanu puhul, et kunstnikud võiksid joonistada ja maalida loodusvaateid, mida võib leida Rapla linna ümbuses ja jõe ääres. Kolmas vastanu mainis samuti loodusmaalide tegemise võimalust, kuid ka riigi tellimusel teostatud kunsti olulist rolli Rapla linnas.

Üks vastanutest leidis, et kunstnikud võiksid teha tellimustöid laatadel. Nii et hea tahte korral oleks laadalistel võimalik kunstnikult enda portreepilte tellida. Viies vastanu leidis, et pole ettevalmistatud vastama kunstnike tegevusi puudutavale küsimusele.
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuse kohta käivale teisele ja kolmandale küsimusele vastates mainisid kõik informatsiooni levimisega seotud keerukusi. Osa mainis sedagi, et galeriid pole kuigi lihtne tänavapildis tuvastada. Samas kiitsid neli Rapla elanikku galeriis nähtud sündmusi. Et nähtu on jäänud neile meelde ja läinud korda. Seevastu üks vastanutest leidis, et galeriis pole toimunud tema silmis ühtki huvipakkuvat sündmust.

Rapla teataja.

Millest on inspiratsiooni leidnud sinu Raplaga seotud tööd? Ühel tööl on humoorika teisendi saanud Rapla KEK. Kas oled teadlik, et Rapla KEKi peahoone ümber käivad tulised vaidlused?
Olen teadlik Rapla KEKi hoone vägevast taustast ja olulisusest Eesti arhitektuuri ajaloos. Samuti kuulnud ühelt ja teiselt poolt maja kohta peetavast arutelust. Seda enam on see minu arvates esmaseks kultuurimälestiseks kõigile Rapla mineviku või käekäigu vastu huvitunutele. KEKi maja on kummati orgaaniliselt sobituv Rapla muidu looduslähedasema keskkonnaga.
Oktoobris avaneva näituse tarvis maalitud töödes olen lähtunud Rap­las viibimisel tekkinud mõttelistest seostest. Need peamiselt visuaalsed muljed ühendasin teabega, mis pärinevad Rapla linna mineviku kohta käivatest kirjutistest või ajakirjanduse veergudelt. Näiteks Rapla keskväljaku ehitamisega suurenesid kohalike ajaveetmise võimalused just senisest kaasaegsemas linnaruumis.

Sa jalutasid koos oma lapsega mööda Rapla linna, kelmikas “kiirrongist” järelkäru kaasas. Mis mõtteid meie väikelinn sinus tekitas? Kuidas inimesed teile reageerisid?
Sellise “põikamise” aktsioone olen teinud nüüdseks juba kümmekonnas linnas. Peamiselt Eesti linnades, kuid ka Leedus, Rootsis ja Saksamaal. Igal korral olen valmistanud eelnevalt linna tarvis ratastel järelveetava sõiduvahendi. See on igal korral mõtteliselt kujundatud asukohalinna silmas pidades. Ma lähtun põikamise sõiduvahendit kujundades mõnest tunnetuslikust märksõnast, mis minu meelest linna iseloomustab. Või ka lähtun linna ümbritsevast tegelikkusest, nagu ka Rapla linna puhul võtsin arvesse sinna käimasolevat Rail Balticu vahepeatuse planeerimist.
Neid, kes mõne sõna minuga vahetasid, oli nende kahe päeva jooksul kümmekond möödujat. Nad küsisid, mis asi see on, mida ma järel vean, ja millega tegelen. Kuid juba mõne repliigiga, mida neile vastasin, said nad oma küsimusele vastused. Vastasin neile, et tegemist on tulevase Rail Balticu rongiga ja tegemist on kunstiga. Sellest, et need vastused küsijatele sobisid, loen välja, et kunstile ja kunstnikele on nüüdseks juba laiemalt omaseks loetud või peetud igapäevaelus esinevate ebamääraste olukordade lepitaja staatust. Paistab ka, et kohalikud ootavad mõttes toda Rail Balticu rongi ehitust. Võib-olla sellest hoolimata, et nii mõnegi kohaliku maaomaniku huve piiratakse.
Nende lühikeste aktsioonide käigus ma ei kohanud neid inimesi, kes tulevase kiirrongi liikluse suhtes oleks kriitilisemalt meelestatud.

Kõrvalt vaatajalt on seda väga hea küsida, et kuidas siis sulle tundub, mille ümber Rapla identiteet end põimib ja mis osa on sellel kunstitegevusel?
Nagu juba mainisin, on Raplas mitu välise kuvandi kujundajat. Need on kogu ühiskonda haaravate protsesside tulemusel siia ilmunud või ilmumas. Lisaks asub Rapla kahtlemata Tallinnale suhteliselt lähedal. Samas on Raplamaa metsa poolest rikkalik, mis on üheks olulisemaks siinsete inimeste elu ja tegevuste suunajaks. Mets on kahtlemata väärtus, millest tuleks nüüdisaegses ühiskonnas õppida kinni hoidma. Rapla inimeste kogemused võiks olla muule maailmale siin pigem eeskujuks.
Mis puudutab Raplat ja Rapla elanike võimalust kunsti kaudu enda ümbrust ja selle kaudu iseendid mõtestada, siis Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuse ümber koonduvad üritused on juba moodustamas ühtsemat keset kunstitegevuste traditsioonide jätkumisele. Kunstitegevused vajavad heaperemehelikku hoolt ning pigem on hõredamalt asustatud piirkondades kujunenud reegliks, et kultuuri mitmekesisusest hoolivaid inimesi napib.
Siin tulebki mängu väikese koha identiteedi otsingute protsess, ühtpidi võttes võimalus osaleda üleilmastumise stsenaariumite kujundamises. Dialoogis, mis tugineb deklaratiivselt universaalsetele väärtustele, kuid mis pöördvariandina eeldab siiski kohalikel või piirkondlikel initsiatiividel põhinevaid algatusi.

Miks sind väikelinnad, nende galeriid ja identiteet üldse huvitab?
Väikelinnad moodustavad tegelikult märkimisväärse osa meie ühiskonnast, mis on praeguse ajajärgu survest tulenevalt teenimatult tähelepanu alt välja libisemas. Tegelen põhjuste ja tagajärgedega, mis sellise kultuurilise amneesiaga paratamatult kaasnevad. Kunstiga seotud tegevustes valitseb olukord, kus Tallinna kesklinna galeriides on tagatud kvaliteetne näitusetegevus, Eesti kunstnike konkurentsil põhinev huvi ja tahe. Lisasurvet neile galeriidele pakuvad omakorda väljastpoolt Eestit pärinevad kunstnikud ja nende näitusteplaanid või tegevused.
Samas väikeste linnade galeriide ja ka väikelinnade vastu on huvi märgatavalt vähene. Nii võibki jääda mulje, nagu poleks ülesehituselt muidu keerulise ühiskonna taustal neis kohtades oluliseks peetavaid või paljudele kordaminevaid murekohti lahendada. Mis ei vasta tõele ja selliste arusaamade najal pikemat aega elamine kujuneb meile justkui ohuallikaks.
Oma uurimuses kiikan väikelinnaga seostatud müütidesse. Eesmärk on seejuures pakkuda kunstnikele ja kultuuri toimeviiside mõtestajatele uudseid, süstemaatilisel alusel vaateviise. Kunstnikele võib minu hinnagul leida väikelinnades, neile käepäraste vahendite piires, teinekord ootamatuid tegevussuundi.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised