21.6 C
Rapla
Kolmapäev, 10 aug. 2022
spot_img

Lisaleht Käsitöölane: Kaie Kulperi südame on võitnud kangakudumine

Helerin Väronen

Kaerepere ühe kortermaja elutoas on suure osa enda alla võtnud kangasteljed, köögis on aga hetkel vokk. Ikka selleks, et kuu aega sõna otseses mõttes söögi alla ja söögi peale kedrata, nii et see töö ikka käppa saada. Selles korteris elab Kaie Kulper, kelle südame on vallutanud käsitöö ja hing vaimustub vanadest käsitöövõtetest ja pärandkultuurist.

Kohvi hakkama pannes sõnab Kaie, et ta tahaks endale selliseid ruume, kus ööpäev läbi saaks kolistada ja käsitööga tegeleda. Korteris tuleb ju teistega ka arvestada. Kuid praegu Kaie selliste ruumide otsimisega ei tegele, tema aeg läheb suuresti iseenda arendamise ja käsitöötehnikate õppimise peale.
Kuigi Kaie hakkab peatselt Kehtnas assisteerima Maret Lehist suurräti kudumise ringis, tal endal sellist rätti polegi. Aga on suurräti eelkäija, sõba, mille ta kudus oma Viljandi rahvariidekomplekti juurde. Kuigi Kaie on Raplas koolis käinud ja seal lähedal elanud, olles Raplast täiesti läbi imbunud, on tema juured osaliselt siiski Viljandimaal. Endale Viljandi riideid tehes valis Kaie ajastuks ülemöödunud sajandi keskpaiga. Sel ajal oli tema sõba kasutusel pruudivaibana ja Kaie demonstreeriski, kuidas pruut selle alla kuni tanutamiseni ära peideti. Viljandi seelikuid on Kaie teinud kaks, punase ja sinisetriibulise.

Vanus toob tarkuse

Nagu paljudel teistelgi, sai Kaie armastus käsitöö vastu alguse lapsepõlvest, kui tema vanaema koos nendega elas. Lasteaias Kaie ei käinud, nii kasvatas teda vanaema, kellel alati sukavardad peos olid. Ühel hetkel aga hakkas vanaema rääkima, et tal on ka kangasteljed olemas, kuid sõjaajal kellegi kätte hoiule antud. Tänaseks päevaks on need Kaie juurde tagasi jõudnud ja asuvad tema maamajas.
Suurem huvi kangakudumise vastu tekkis Kaiel 1990, kui vanaema oli äsja lahkunud. Kuna Kaie oli endale kingiks saanud Rapla rahvarõivaste komplekti, otsustas ta ka tütrele seeliku kududa. “Siis ma kohe tundsin, et tahan olla nagu vanaema,” sõnas Kaie. Ega sel ajal seeliku jaoks materjali leidmine lihtne olnud, eriti veel õiget tooni lõnga leidmine. Nii on tütre seelikul vähe seost originaaliga. “Naised on ikka nutikad, see tegemise tahtmine on ikka nii suur,” sõnas Kaie ja meenutas, et näiteks kaltsuvaipade lõime jaoks kasutati heinapakinööri, seda ikka kusagilt saada oli.
Vahepeal läksid aastad mööda, mille jooksul uusi kudumeid telgedel valmis vähe, unistus kangakudumisest püsis aga ikka sees, nii et kui 2015 septembris sai Kaie ise vanaemaks, otsustas ta Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli rahvuslikku tekstiilkäsitööd õppima minna. “See vanaemaks saamine pani mind tahtma selliseid asju, mida enne ei tahtnud, millest polnud julgust mõeldagi,” rääkis Kaie.
Käsitöölases on ennegi olnud persoonilugusid neist, kes Olustveres õppinud. Näiteks tikkija Monica Leinberg läks kooli Kaiest aasta hiljem. Kui Monica tuli Kaiele ütlema, et ta tahab ka Olustverre õppima minna, sõnas Kaie talle: “Tead, esimene kursus on tore, siis tunned end nagu käsitööringis, jutumärkides. Aga teine aasta, lõpuaasta on selline, kus tuletatakse igal sammul meelde, et lõpetamine on lähedal.”
Spetsialiseerumine tekstiilkäsitöös tehakse teisel aastal ja seal valis Kaie muidugi kangakudumise. Tema lõputööks sai vanaema vana pearätt, millelt ta koe maha võttis ja tegi sellest villarätikud – lõng on jämedam, kuid kude sama. Selliseid rätikuid saab tõmmata üle õlgade, panna pähe või vankrisse lapsele peale. Esimestena valmisid valge ja roosa rätik. Sel suvel jõudis Kaie vanaema villarätiku ideega ka sinnamaani, et teha samasuguseid pearätiku mõõtu. „Tänapäeva naised ei armasta käia rätikuga, kuid miks ka mitte. Mäletan, et minu vanaema käis nende rätikutega ja see oli nii ilus ja armas,“ lausus Kaie heldinult naeratades.

Õige töövahend tagab töörõõmu

Pärast kahte aastat õppimist läks ta uuesti Olustverre õppima, seekord rahvariiete valmistamist, kuigi kartis, et tikkimine pole tema teema. Kuid Viljandi rahvariidekomplekti juurde valmisid tikitud põll ja tanu ning nüüd on Kaie omal käel proovinud ka lilltikandit. Rapla käiste tikkimiseni ei ole ta veel jõudnud. Selle jutu peale meenusid mulle need rahvariidekoolituse naised, kes enne kursust arvasid, et nemad küll tikkimist ära ei õpi, ja kursuse lõpuks oli mõnel lausa kuued käised tikitud.
Samasugune mittehakkamasaamise tunne valdas Kaiet enne niplamist (mille ääretult kaunis tulemus kaunistab Kaie tanu) ja vööde tegemist. Vöösid on ta aga nüüdseks teinud üle 50. “Panen ühe lisaraami telgedele peale ja selle lisaraamiga saab kaheksa vööd korraga. Tegelikult on vööd väga äge teha.” Vöölõppudest saab aga järjehoidjad või jäävad need näidisteks järgmistele klientidele.
Kõige enam valmib Kaie telgedel aga seelikukangaid, eriti tegus periood oli muidugi enne suvist suurt laulu- ja tantsupidu.
Kuna ühtegi tööd parasjagu telgedel polnud, tõi Kaie oma jutu illusteerimiseks välja seeliku proovitükid: Kadrina, Reigi, Kullamaa, kaks Viljandimaad, Keila. Rapla kõige tuntuma, põikitriibulise seeliku kudumise kohta rääkis Kaie, et seda tuleb kududa nii, et see koosneb kolmest kupongist. Ehk ühe seeliku jaoks on vaja kolme meetrist tükki ja õmblused jäävad voldi põhja. Erinevus võrreldes poekangaga on käsitsi valminud kanga sõlmimisel. Lõimelõngad tuleb kõikides äärtes korralikult sõlmida, muidu hakkab kangas kergelt hargnema.
Kangakudumiseks vajalikku lõnga saab Kaie enamasti Tartust, Ropkamõisa lõngapoest. Sealne kudumiseks sobiv lõng on pärit Lätist või Leedust. Ta ütleb nagu teinegi kangakuduja Ulvi Kalmet, et kohalikku päritolu Raasiku lõng on kangakudumise jaoks ebaühtlane.
Kangasteljed, millega Kaie koob, on pärit Soomest ja ostetud kasutatuna, kuid olnud täiesti uueväärsed. „Neid tuuakse Eestisse ja kui satud mõnele sellisele peale, siis oled õnnega koos. Mina olin. Kui lõpetasin Olustvere tekstiilkäsitöö, premeerisin end nende telgedega.“
Eestis selliseid telgi ei tehta, alles on küll palju vanu, kuid kes uusi korra proovinud on, muud ei tahagi. Olustveres olevat Kaie sõnul väga hea teljepark, kus saab proovida nii vanu kui ka tänapäevaseid telgesid. Isegi need, kes muidu kangakudumist ei taha teha, saavad uute puhul sellega hakkama. „Võid ju mõelda, et hea meister teeb ükstakõik millega, aga anna ikka hea tööriist kätte ja see töörõõm on sellest oluliselt suurem,“ sõnas Kaie.
Kuni Olustvere koolini oli varras lihtsalt varras, kuid seal tehti selgeks, millega tasub kududa, millega mitte. Hea tööriista näiteks toob Kaie ka heegelnõelad, pannes kõrvuti vanad ja uued, Jaapani omad. Tean ka omast käest, kuidas tegemisrõõm on suurem, kui sul on moodne ja ergonoomiline töövahend sõrmede vahel.
Kuid ka heade varrastega on Kaie sõrmed katki kudunud ja seda ajal, kui koolitööna pidi valmima kaks paari Lihula peiupoisi sokke. Kuid panus etnograafia talletamisse sai antud ja sokid said uhked, tagant jookseb täies ulatuses sokijutt läbi ja isegi kand on mustriline. Selliseid vimkasid olevat etnograafilistes sokkides tihtipeale.

Protsessi ilu

Kaie kiidab Olustvere õpetajaid, kes neid niivõrd erinevaid asju tegema panid. „Isegi kui ma ei hakka niplispitsi enam kunagi tegema, on see fantastiline kogemus ja mälestus. Oskan rohkem hinnata teiste tööd. Me õppisime küll väga erinevaid asju, aga kõike ikka tegema ei jää. Ma võin küll jälle pastlad valmis teha, kuid minu leib on ikkagi kangas ja kangakudumine,“ sõnas Kaie.
Kunagi on ta ka savi voolinud ja vaimustunud sellest, kuidas algul on savihunnik ja sellest saab tass, taldrik või midagi muud. „Sama on kanga tegemisega, sul on hunnik niiti ja lõnga ja siis äkki on kangas. Muidugi see protsess veel, et alguses on ta lamba seljas. Minu jaoks ei olegi see valmis asi niivõrd ahvatlus, isegi natukene kurb on, kui mingi asi valmis saab. Asi peabki valmis saama, aga see tööprotsess on selline, mis on äärmiselt huvitav. Eriti meie triibuseelikute puhul, sest kõigil neil on kusagil vaste muuseumis olemas. Ja see, kui sa lähed kuhugi muuseumisse seeliku triibuvärve uurima, on väga huvitav.
Ma arvan, et ma ei ole see inimene, kes konveieri peal saab tööd teha, et muudkui teen ja teen. Ma tahan vahepeal oma silma nuumata nende vanade asjadega. Sa paned oma valged kindad kätte ja austus sellise vana asja vastu läheb niisuguseks fanatismiks, et sa ei tahagi sealt muuseumist enavälja tulla.“
Muuseumiväärilisi esemid on aga Kaiel endalgi kodus, mida ta meile uhkusega demonstreerib. Näiteks vanaisa ristiema kingitud tekk aastast 1906, mis olnud Kaie vanaisa, isa, venna, Kaie enda ja nii tema kui ka vennalaste titevoodil. Sellist tsaariaegset reliikviat ikka igalühel ei ole. Mitte küll käsitööna valminud, kuid siiski tähelepanuväärne on ka beebisärk aastast 1939, millega on kõiki pere lapsi alates Kaie isast haiglast koju toodud.
Ilmselt ajaks nii mõnegi muuseumitöötaja elevusse käsitöömapid, mis sattusid teismelise Kaie kätte vanaonu naise Hilda Lehola käest, kes Eesti Wabariigi ajal oli käsitööõpetaja Tartu tütarlaste kutsekoolis. Hilda kaustades on rohkelt mustreid, lõikeid, joonistusi ja mahakirjutisi Eesti rahvariietest. Ja seda aastast 1933. Aastate jooksul on Kaie neid kaustu korduvalt sirvinud ja mõelnud, et see pole tema jaoks, see on liiga kõrge pilotaaž. Olustvere koolis rahvarõivaste tegemist õppides oli ta aga tänulik, et need kaustad alles on. Seal on asju, mida üheski muuseumis pole.

Üksi tehes õpitakse

Minnes veel jutuga tagasi kangakudumise kursuse juurde, mis Kehtnas algab, sõnas Kaie, et kuna ta on Kehtnale võrdlemisi lähedal, saab ta abiks olla, kui kudujatel on abi vaja. „Kangakudumine ongi selline, et kududa võib igaüks, aga kui midagi juhtub, siis ta ei tea, kuidas seda korda teha,“ sõnas Kaie ja lisas, et sagedaseim probleem algajal on lõime katkemine. Korra kuus hakatakse küll koos käima, kuid kootakse iga päev, moodustades kudujatest järjekorra, nii et kursusel osalejad peavad ka üksteisega arvestama.
Sel ajal, kui Kaie oma tütrele seeliku kudus, ei teadnud ta midagi sellest, kuidas teljed töötavad või lõime panna, tal oli vaid au kududa. Niimoodi sai Kaiel päris mitu asja kootud, ilma et ta telgedest midagi teaks. Ringis olevad prouad võtsid ta emalikult oma tiiva alla ja tegid talle kõik ette-taha ära.
„Enda arust nad aitasid, see aga ei ole aitamine, kui kõik ette-taha ära teed, lase noorel ka midagi teha. Nii kaua sa ei õpi mitte midagi, kui sa ei tee seda üksi. Kui sul ei ole kellelegi toetuda, kogu aeg küsida, mis me nüüd teeme, siis tulebki asi välja. Ei ole see mingi hiina teadus, kui meie esiemad tegid seda pere jaoks kogu aeg.“
Selleks, et protsessi veelgi paremini mõista, käis Kaie Liis Luhamaa juures ketramist õppimas ja just seepärast on tal ka vokk köögis, kuna Luhamaa käskis iga päev vähemalt paarkümmend minutit kedrata, et tunnetus kätte saada.
Näidates kahekordseks korrutatud lõnga, mis kergelt efektlõngaks on muutunud, sõnas Kaie, et see pole vaid sellest, et tema kedrata ei oska. Oma rolli mängib seegi, kuidas villa on kraasitud, mis kvaliteediga vill on ja isegi see, kuidas lammast on pügatud.
Vanad käsitöövõtted, rahvariided ja eeskätt kangakudumine on Kaiele niivõrd hingelähedased, et ta jääkski sel teemal rääkima. Just need on teemad, mille puhul Kaie tahab infot edasi anda, rääkida ja õpetada.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised