21.6 C
Rapla
Kolmapäev, 17 aug. 2022
spot_imgspot_img

Baltisakslaste pärandist meie igapäevaelus

Helerin Väronen

Viiendat korda toimunud Raikküla mõisapärandi konverentsi seekordne fookus oli sellel, kuidas baltisakslased on mõjutanud meie igapäevaelu, sest mõisnikelt võeti eeskuju nii taluarhitektuuris, laulupidude traditsiooni algatamises, lastemängudes, luules kui ka toidulauas.

Konverentsil tegid ettekande oma ala asjatundjad – ajaloolane ja etnoloog Heiki Pärdi, giid ja pedagoog Katri Välja, filoloog, kultuuriloolane ja tõlkija Reet Bender, kirjandusteadlane ja tõlkija Liina Lukas ning ajaloolane Inna Jürjo.
Konverentsi alustas Liina Lukas ettekandega “Baltisakslased ja eesti luule”. Sellest, et baltisakslaste kirjandus üldse olemas on, teatakse vähe. Kooliprogrammis seda pole ja vaid kümme aastat on seda Tartu Ülikooolis õpetatud. Luulest rääkides on see tugevalt seotud meie lauludega. Lukas arvas, et kui meil on eesti keele aasta, võiks tähistada ka eesti luule aastat. Millisest sündmusest alates võiks aga rääkida eesti luule tekkimisest?
Esimene kirjapandud eesti rahvalaul oli 1695. aastal “Jörru, jörru”, kuid nagu kroonikad kirjutavad, kuuldi eestlasi laulmas ka varem. Luulet kirjutasid aga enamasti haritlased ja aadlikud. Tavapärane oli kirjutada mitmes keeles ja sellega taaselustati ladina keel. Algul ei olnud luule individuaalsete tunnete väljendus, eesmärk oli demonstreerida luuletraditsioonide tundmist. Oluliseks tekstiks toonase luule tundmaõppimisel on Henriku Liivimaa kroonika. Kuni 19. sajandi alguseni valitses baltisakslaste seas suhtumine, et eesti ja läti luule autoriks ei saa olla need rahvad ise, luulet lõid baltisakslased, olles nii selle kirjutajad, lugejad kui ka kriitikud. Pilguheit luulemaailma oli põgus, andes vaid kätte alguse, et sedamööda ise uurides edasi liikuda.

Naeru ja toredaid meenutusi oma lapsepõlvest tõi Reet Bender ettekandega “Tuntud ja tundmatud baltisaksa lastemängud ja nende kajastus memuaarides”. Need mängud, mida suurem osa meist lapsena mänginud ja baltisakslastelt pärinud, on vaikselt unustusehõlma vajunud, nutipõlvkond neid enam ei mängi. Kohalolnute kohta sõnaski Bender, et “me oleme hääbuva kultuurinähtuse kandjad”.
Talupoegadel olid muidugi ka oma mängud, baltisaksa mänge eristas neist aga see, et laste riided jäid üldjuhul samasuguseks nagu enne mängimist. Neid mänge iseloomustas ka täiskasvanu valvas pilk. Infot vanade mängude kohta leiab pildikogudest.
Teiseks allikaks on memuaarid ja Bender tõigi välja mitmeid väga vahvaid näiteid. Näiteks Nils von Ungern-Sternberg on meenutanud basiliski mängu, kus koletis varitses lapsi, sõi neid ja jõi peale bensiini. Peale koduõuede mängiti ka kogukondlikel mänguväljakutel nagu praegune Hirvepark. Iga laps õues mängida ei saanudki. Agnes von Baranow on oma memuaarides kirjutanud, kuidas neid kasvatati justkui vati sees. Külmaga õue ei saanud ja kui väljas käisid, siis väga sissepakituna.
Neist memuaaridest kõlab tihtipeale see, et igavust lapsed ei tundnud. Fantaasiamaailm oli rikkalik ja paljudel mõisnike lastel olid väljamõeldud nähtamatud sõbrad. Mõnel olid välja mõeldud lausa perekonnad ja nähtamatud riigid.
Arhiiviallikatest leiab samamoodi infot baltisakslaste mängude kohta. Näiteks on Alfred Schönfeldt koostanud mängude kogumiseks küsimustiku. Raamatutest tõi Bender välja Herta Burmeistri “Anku dranku. Kinderreime und Kinderspiele” ja Mall Hiiemäe “Virumaa vanad lastemängud”.

Enne lõunat oli korralikuks isutekitajaks Inna Jürjo “Mõisapärandi vanimate kihistuste peegeldusi eesti toidukultuuris”. Mõisapärandit ja kultuuri seostatakse 19. sajandi ja baltisakslastega, kuid iseenesest on mõis palju varasem nähtus. Mida rohkem ajas tagasi liikuda, seda vähem andmeid mõisaelu kohta on. Mõisate vanim kihistus on aga meie omakultuuriline, olles olemas ammu enne baltisakslasi. Toonase toidukultuuri kohta on teada, et kandvaks teljeks oli liha ja tähtsaim lihaloom oli siga. Liha söömine oli staatuse tunnus ja seda on leitud ka hauapanusena. Ülistav suhtumine lihasse kestis sajandeid. Mõisakultuuri vanast kihistusest on pärit ka sült.
Juustuna olid algul eestlaste toidulaual kohupiimajuust ja sõir, alles 18. sajandil hakkas levima laabitüüpi juust. Köögiviljadest on hapukapsas muidugi teada-tuntud mõisaköögi pärand. Ka vürtside ja ürtidega tegid eestlased tutvust tänu mõisaköögile. Söögi kõrvale käis muidugi ka jook, kas mõdu, õlu või viin. Mõdul oli kohalik pikk traditsioon muinasajast olemas ja sellele lisandusid sakslaste õpetused. Koos toidukultuuriga pärinesid mõisast ka käitumiskombed ja külaliste kostitamise oskus.

Raikküla juurtega Heiki Pärdi ettekanne “Maarahvas ja mõis” rääkis sellest, kuidas ja kui palju talupojad oma taluehituses ja riietuses mõisatest eeskuju võtsid. Enamasti kujutatakse mõisate ja talurahva omavahelist läbikäimist ette sarnasena Paul Kondase pildiga “Paunvere poisid”, kus äge andmine käib. Kuid juba rehetarest alates olid talupojad mõisnikega tugevalt seotud. Rehetaresid ehitasid siiski mõisnikud, kelle rentnikeks olid talupojad.
Rehielamu arhitektuur oli eestlasele nii omane, et kui Virumaal Palmse mõisas hakati 1840-ndatel ehitama uut tüüpi maju, oli see talupoegade jaoks liiga erinev ja võõras. Kui talupojad olid vabad ise otsustama, mida ja kuidas ehitada, võeti eeskujuks mõisad. Näiteks Muhu esimene lahuselamu, Koguva külas asuv Välja talu häärber on eeskuju saanud Kotlandi mõisast. Kõige uhkemaks talumajaks, mis kunagi mõisa pähe ka osteti, on Pärdi arvates 20. sajandi alguses ehitatud Ärma talu Raela külas. Mõisad olid eeskujuks ka iluaedadele ja kõrvalhoonete ehitusel. Hoonete sisustus oli küll kehv, kuid jälgis samuti mõisate stiili. “Ka tagasihoidlikes olude püüti olla paremad, kui tegelikult oldi,” sõnas Pärdi.
Mõisnike riietumisstiil kandus edasi ka edumeelsematele talupoegadele ja vaadates pilte Väimela mõisa teenindavast personalist, ei ütleks, et tegemist on eestlastega, mitte moodsate baltisakslastega. Tahe olla mõisnike moodi paistis silma ka ülevõetud kombest sünnipäevi pidada ja lastele pandud uhketest nimedest. Ja mitte vaid elus, vaid ka surmas taheti olla mõisnikega sarnased, lastes teha äravahetamiseni sarnaseid hauatähiseid.

Katrin Välja ettekande pealkiri „Laulupidu kui kultuurilaen baltisakslastelt – kuidas see meieni jõudis” ütleb juba ära, millest ta kõneles. Olles ise Tartu laulupeomuuseumi algusajast saadik seal tööl olnud, on ta laulupidude ajalooga hästi kursis. Sama ettekannet on ta teinud erinevates koolides enne suvist suurt pidu.
Laulupeo algataja Johann Voldemar Jannsen sai idee muidugi baltisakslastelt. Sajandi algusest olid Saksamaal esimesed laulupeod toimunud, millest baltisakslased võtsid eeskuju ja korraldasid 1857. aastal Tallinnas enda laulupeo. Sellele järgnes laulupidu Riias ja taas Tallinnas. Neist pidudest võttis osa ka Jannsen, kes 1857. aastal hakkas välja andma Perno Postimeest. Seal kirjeldas ta baltisakslaste laulupidu, ülistas laulmist ja vihjas, et eestlased võiks samasuguse peo korraldada.
Neli kuud enne plaanitud esimest laulupidu pandi pärast kindralkubernerilt loa saamist peopidamiseks koorid kiirelt laule harjutama. Organiseerijaks oli paar aastat varem asutatud Vanemuise Selts. Baltisakslastelt võeti üle ka see, et esimesel laulupeol esinesid vaid meeskoorid, lisaks puhkpilliorkestrid.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised