21.6 C
Rapla
Kolmapäev, 10 aug. 2022
spot_img

Lisaleht Rohelised Sõnumid: Kas oleme valmis oma mugavustest loobuma?

Katri Reinsalu

Kuigi osavõtt noorte kliimastreigist jäi tagasihoidlikuks, on üldine keskkonnateadlikkus noorte seas kasvanud. Septembri lõpu kampaania „Nädal tuleviku nimel” kulmineerus 27. septembril noorte kliimastreigiga. Kogu maailmas kogunesid miljonid noored tänavatele, et probleemi teadvustada ja seeläbi aidata planeedi hävitamisele piir panna. Eestis toimusid streigid Rakveres, Pärnus, Tallinnas, Tartus, Kuressaares ja Kärdlas. Algatusest osavõtt oli aga pigem leige. Nii Tallinnas kui ka Tartus oli kohal paarsada inimest.

Küsisime Kohila keskkonnahariduse keskuse endise juhi ja tänase Kohila gümnaasiumi direktori Kirsti Solvaku käest, miks huvi leigeks jäi ning kui palju keskkond noortele korda läheb.

Mida teie ülemaailmsest noorte kliimastreigi algatusest arvate?
Kirsti Solvak: Algatus toetab teadlikkuse kasvu kliimast kui sellisest, seda mõjutavatest teguritest – seega on algatus minu arvates positiivne. Omaette küsimus on, kuidas sellised väljaütlemised mõjutavad väiksemate laste mõtteid. Väidetud on, et täiskasvanud on võtnud nende lapsepõlve ja tuleviku – lastel võivad tekkida hirmud, mis omakorda ei toeta nende arengut, vaid võivad hoopis pidurdada.

Kui suur on sellise ettevõtmise kasutegur?
Kasuteguri osas ei oska hinnangut anda, kindlasti toetab teadlikkuse kasvu, nagu sai eelnevalt mainitud.

Miks on Eesti noorte sellest osavõtt leige olnud?
Eks osavõtt on olnud n-ö leige, sest see toimus reedesel koolipäeval. Ja ega eestlased ole ju suured streikijad. On ilmselge, et kliimamuutuse mõjud ei ole meid veel väga ka puudutanud ning kaugmõjuga, meedias kajastatavad probleemid kaasavad alati vähem kui lokaalsed probleemid. Seda enam, et kliimateema on kompleksne ja keeruline.

Kui suur on Eesti noorte keskkonnateadlikkus?
Noorema põlvkonna keskkonnateadlikkus on päris kõrge. Vastavalt keskkonnaministeeriumi poolt 2018. aastal läbi viidud keskkonnateadlikkuse uuringule on elanike keskkonnateadlikkus võrreldes 2016. aastaga pisut suurenenud, millest annab tunnistust huvi kasv Eesti keskkonnaseisundi suhtes ning keskkonnasäästlike käitumisviiside levimine (nt prügi sorteerimise osas). Ka teadmised ökosüsteemide ja sotsiaalsete süsteemide suhete toimimise kohta on Eesti ühiskonnas head ning elanike hoiakud üldjuhul keskkonnasäästlikud.
Samas näitavad uuringu tulemused kohatisi puudujääke keskkonnaalases süsteemses mõtlemises ning oskustes siduda teoreetilisi teadmisi igapäevaeluga. Keskkonnasäästliku eluviisi üheks põhikomponendiks peetakse prügi sorteerimist ning vähem teadvustatakse seda, et keskkonnakahjude ennetamiseks on lisaks jäätmetega tegelemisele oluline ka tarbimisharjumuste muutmine, et katkestada keskkonnavaenulik tootmis- ja tarbimisahel.

Kas ja kui palju seda teemat koolis puudutatakse?
See sõltub koolist. Kindlasti käsitletakse seda teemat kõigis koolides, sest nii põhikooli riikliku õppekava kui ka gümnaasiumi riikliku õppekava osas on läbiv teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng”. Mõnes koolis, näiteks „Rohelise kooli” projektiga liitunud koolides käsitatakse teemat kindlasti enam. Lisaks suunatakse eeskujuga lapsi säästlikumalt tarbima ja keskkonnahoidlikumalt käituma.

Kas tänane maht on piisav? Kas tänane lähenemisviis annab ka tulemuse?
Tahaks loota. Kuna keskkond on igal pool meie ümber ja keskkonnaharidus on tegelikult üldhariduse osa, saab seda muutuva õpikäsituse raames õpetada sisuliselt igas ainetunnis. Koole toetavad teemade õpetamisel keskkonnahariduse keskused ning finantseerib Keskkonnainvesteeringute Keskus. Igal klassil peaks olema võimalus osaleda säästlikku tarbimist toetavas õppeprogrammis. Raplamaal toetavad keskkonnahariduse edendamist koolides Kohila keskkonnahariduse keskus ja keskkonnaameti koolitajad.

Kui kliimastreik ei ole see viis, kuidas meie noored planeedi heaolu eest võitlevad, siis ehk oskate välja tuua mingeid teisi reaalseid tegevusi, mida Eesti noored keskkonna hoidmiseks ette võtavad.
Eesti noored peaksid eelkõige vähendama oma tarbimist, eelistama eestimaist. Väga suur keskkonnajalajälg on kaugetest maadest tarnitavatel toodetel. Sageli need toodetakse ühes riigis, siis veetakse järgmisesse pakendamiseks ning realiseeritakse hoopis kolmandas riigis. Ka toodete transportimine emiteerib süsihappegaasi, mille kasv suurendab omakorda kasvuhooneefekti ja kliima muutumist. Ja tegelikult, kõik need õpilased, kes sellel kliimastreigi päeval õppisid koolis, avaldasid pikas perspektiivis suuremat positiivset mõju kliimale kui need, kes päälinnas või tõmbekeskustes kohal käisid. Nad ju kulutasid energiat sinna kohale minemiseks.

Tihtipeale jääb mulje, et Eesti inimene on arvamusel, justkui tema tegevus ei mõjutaks ümbritsevat keskkonda. Ei tunnetata vastutust ja rolli, mida mängitakse kliima soojenemises (ja üleüldiselt ümbritseva keskkonna hävitamises). Millest selline hoiak tuleneb?
Teate, ühest lähenemist kas poolt või vastu sellele kliimastreigile ju olla ei saa. Üks on kindel, kui inimene on teadvustanud probleemi olemasolu ning oskab hiljem näha seoseid protsesside vahel ning vastavalt sellele teha keskkonnaalaseid otsuseid, oskab ta ka keskkonnahoidlikumalt käituda. Kas ta seda ka teeb, on mugavuse küsimus, sest selleks, et hoida planeeti, peame me eelkõige loobuma paljuski oma mugavustest – kas me oleme selleks valmis?

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised