Heidi Solo
Kodalukkude puhul on tegemist Eesti aladel enamasti aidalukkudena kasutamist leidnud tihti läbinisti puitkonstruktsiooniga süsteemidega (üksikutel juhtudel leiab mõningaid rauast konstruktsioonidetaile), mille tööpõhimõttena muugid lukustavad riivi raskusjõu toimel.
Erinevalt tänapäevastest mehhaanilistest lukusüsteemidest, milles võti on pööratav, tõstab kodaluku võti muugid nende riivistusasendist üles või siis üksikutel juhtudel keeratakse puust või rauast võtit veerand pööret.
Kodalukud on Eesti aladel kasutusel olnud aidalukkudena tõenäoliselt viikingiajast alates. Elamuid ei lukustatud, küll aga vajas pere kogu aasta toiduvaru turvalist lukku. Talumees valmistas puust luku vajaduspõhiselt uue aida valmides kuuri all kaua kuivanud materjalist, pannes luku siseehitusse oma insenertehnilise mõtlemisoskuse ning käsitsi tegemise kogemuse. Just seetõttu kohtab väliselt sarnase kujuga kodalukke uurides äärmiselt mitmekülgsete nüanssidega lahendusi.
Raplamaal teadaolevaist Skandinaavia-tüüpi kodalukkudest käsitleme siin nelja, neist kolme saab näha praegu Eesti Rahva Muuseumis kodalukkude ülevaatenäitusel.
Juuru kihelkonnast on ERM-i kogus kasest kodalukk. Valmistaja oli Hans Vundermann Kaiu vallast Kasvandu külast Värava saunast. Eripärad: õõneskarad e muugid, kinnine võtmesalv. Õõnesmuugid on sisuliselt risttahukad, millel keskel ristkülikukujuline ava, kust võti läbi liigub. ERM-i peakataloogi kirjelduse järgi on tegemist umbes 170 aastat vana kodalukuga.
Märjamaalt on ERM-is täiskomplektne traditsiooniline Skandinaavia-tüüpi kodalukk ilma süsteemierinevusteta. Valmistas selle J. Alliste Altkülast Lepiku talust. ERM-i peakataloogi kirjelduse järgi on see umbes 150 aastat vana lukk. Puit: riiv – kask, karad – kask, võti – saar, koda – kask.
Augustis-septembris läbisid 7 museaali ja üks erakogu kodalukk Eesti Maaülikooli laboris Regino Kase käe all puiduliikide määratlemise protsessi, sealhulgas just seesama Märjamaa kodalukk. Selline uuring on kahtlemata igati tänuväärne teadmiste avardamise kontekstis, kuna vana puidu patinatsioon (kasutusmustus) võib visuaalsel vaatlusel olla eksitav.
Veel tänapäeval on Nõmmemetsa külas kasutusel raudvõtmega kodalukk. See kodalukk on kolinud umbes 60 aastat tagasi hääbuva aida eest uue elumaja keldri ette. Sellise pikaaegse püsivuse on taganud paksu õlivärviga ülevärvimine. Lukk on paigutatud oluliselt niiskemasse keskkonda, kui sai tavapäraselt kodalukkudele osaks aidauksel. Üldiselt ei pooldata kodalukkude puhul viimistlusena ülevärvimist, aga antud situatsioonis on värv luku säilimisele igati kasuks tulnud. Kahjuks pole praeguseks enam teada, kui vana lukuga on tegemist. Valmistajaks võib pidada mõnd praeguse omaniku esiisa.
Puiduliik jäi vaatlusel määratlemata. Kahtlemata on selle luku puhul oluline see, et veel töötavat lukusüsteemi ei hävitatud ja see leidis kasutust uue elumaja ehitamisel vajaliku avatäitena. Kindlasti tasuks sarnases olukorras olevaid lukke säilitada samas keskkonnas võimalikult kaua.
Vigala kodalukul puudub üks kara ja üks on purunenud. Eripära: muugid liiguvad kojas riivi tagant riivi alla, nii et valevõtmega muukides ja muuke liialt kõrgele kergitades lukustub uuesti riivi alaservas paiknevate lisasoonte tõttu. Päärdu rahvakooli korjandus. Puiduliigid: tamm (riiv), pärn (võti), kask (karad e muugid ja koda).
Võib esile tuua, et Raplamaal on olnud lahked peremehed, kes oma varandust omal ajal Eesti Rahva Muuseumi omandusse andnud, mistõttu on siin nüüd väga huvitav sajandi jagu hiljem piirkondlike unustusehõlma vajunud esemete kohta teavet esile tuua.
Siinkohal tänan pärandtehnoloogiaga tegelevat Anne Ummalast ja tema isa, kelle tõttu õnnestus mul oma teadmisi kodalukkude valdkonnas avardada. Just see kontakt tõi kaasa usu, et Eestimaal võiks kodalukke kasutusel olla rohkemgi, ning see on ka kinnitust leidnud.
