21.6 C
Rapla
Kolmapäev, 17 aug. 2022
spot_imgspot_img

Lisaleht Käsitöölane: Kodalukkude tõeline asjatundja Heidi Solo

Helerin Väronen

Septembri lõpus avati ERM-is isemoodi näitus “LuKKsus”, kus kuni 26. jaanuarini on vaatamiseks väljas kodalukud. Need puidust suured kobakad olid vara kaitseks eestlastel sajandeid kasutuses ja mõnes kohas võib neid leida tänapäevalgi.

Sel näitusel on väljas 25 ERM-i kogudes olevat kodalukku ning 12 näituse tarbeks valminud lukku, mida saab ka katsuda. Need on valmistanud Heidi Solo, keda võib vaieldamatult nimetada kodalukkude asjatundjaks. Ainult muukida ta ei oska neid veel.
Heidi kodu ja töökoda, kus valmivad nii kodalukud kui ka kõik see, mis leiva lauale toob, asub Tuhalas, endises mõisa viljakuivatis. Seda paika jagab ta koos oma õe Margit Milleriga. Heidi elab kolmandal korrusel, Margit teisel ja allkorrusel saadakse siis kokku. Juba hoone endaga käivad kaasas sellised lood, mis vääriks suuremat tähelepanu. Hämmastav on see, et juba kooliajal, kui ekskursiooni käigus sellest kohast mööda sõideti, jäi paik Margitile silma. Samuti oleks justkui saatuse sõrm mängus olnud väravate saamisloos. Need olid õdedel olemas juba enne Müüriääre nime kandva valduse omandamist, sobitudes ideaalselt oma uude asukohta.
Heidile Tuhalasse külla sõites jääb meile silma, et sealne rahvas on vist väga mõnulejat tüüpi, kuna igal pool on terrasse ja istumisalasid, enamasti ikka rohkem kui üks. Ja kuigi Heidi juures oli hommikustel tundidel võrdlemisi jahe, oli sealgi mõnus istuda. Mõneti meenutasid maja ja ümbrus vaateid mõnest Inglise maakodusid kujutavast ajakirjast.
Kohvi ja teed valmistades rääkis Heidi, et tegelikult on ta hariduselt arhitekt, kuid sellel alal töötanud vaid pool aastat vallas. Pärast 20 aastat töötamist disainerina reklaamialal sai tal sellest villand ja aastal 2004 asutas ta oma firma – Maagilise Reklaamdisaini Koda Magic Design OÜ. Kui tuli aga masu ja enam reklaami piisavalt ei tellitud, hakkasid Heidi mõtted liikuma selles suunas, et tuleks tootedisainiga tegelema hakata, et üksikmüügiga ellu jääda. Nii ristusid Heidi teed puiduga ja tema ettevõte hakkas tegema puidust juukseaksessuaare (kammid, juuksenõelad). Vahepeal tehti ka puidust kõrvarõngaid, kuid hetkel on nende tegemises paus, sest Heidi sõnul ei viitsi ta teiste turul olijatega sel alal võistelda.
Masu käigus jäi palju alles ka märgitoorikuid ja selleks, et laoseisu vähendada, hakati tootma helkureid. Erinevast materjalist helkurid ongi praegu üks neist asjadest, mis on Heidi igapäevatöö. Materjal ja disain on helkuritel erinev ning kõigil on ka CE märgistus.

Lukk, mida karu ega
Rummu Jüri avada ei suuda

Tootedisainiga alustades ostis Heidi puidutöötlemiseks laseri, mida hoidis vanemate verandal, kuna mujale see ei mahtunud. Võrdlemisi juhuslikult aastal 2013, viimasel kandideerimispäeval Olustvere tehnika- ja maamajanduskooli astudes sai ta aga aru, et laseriga töö ei ole enam huvitav. Ta tahab teada, kuidas vanasti puidust asju tehti, mida tehti märjast puidust, mida kuivast ja milliseid tööriistu kasutati. Kodalukkude maailma sattus ta aasta hiljem, kui keegi soovitas tal selline lukk valmistada. Heidi oli just mõelnud, et puukuurile oleks vaja puust lukku.
Hakates aga otsima infot, kuidas kodalukku valmistada, selgus, et ei olegi väga ei teadjaid ega infot nende kohta. Just sel ajal oli ka ERM suletud. Internetis otsides jõudis Heidi ühe Äripäeva 2006. aasta artiklini, kus Aivar Piirisild tutvustas vanaaegseid lukke. „Sellest hakkas kogu pull peale. Vaatasin, et ta müüb Assa lukkusid. Helistasin sinna ja küsisin kontakti, sealt öeldi, et ta käib Messengeris ka, kirjutage sinna. Kirjutasin ja kunagi öisel ajal ta vastas mulle. Juhuslikult oli mul telefon kõrval, nii et hommikuks poole kolmeks oli mul selge, kuidas sellist klassikalist skandinaaviapärast kodalukku tehakse.“ Piirisild ise aga puutöömees ei olnud, nii et materjalivalik tuli Heidil endal välja mõelda.
Kuigi kodalukkude maailm saab Heidi jaoks aina selgemaks, on uurimist veel palju, kuid aega selleks napib. Just ajafaktor oli see, mis pani Heidit kooli vahetama. Varem oli ta Tallinna Kopli ametikoolis, nüüd on ta Tallinna Tondi põhikoolis töötehnoloogia õpetaja. Eelmises kohas oldi orienteeritud ainult tulemusele, nüüd Tondil on töömaht väiksem, õpilased naudivad protsessi ja tore on, kui midagi valmib ka.
Vahepeal tutvustab Heidi üht oma tänuväärseimat töövahendit, Eestis valminud kruupinki. Selle taga näeme ka esimest lukku, mis Heidil Messengeri kirjelduste järgi valmis. Korpus on sellel pärnast, võti kasest ja riiv tammest. Nüüd on selline lukk Heidi jaoks juba igav ja tavaline, kuid toona oli seda põnev valmistada. „Miks see kodalukkude teema mind tõmbab, on just see, et see on nii tehnitsistlik ja arhitektooniline kogu oma süsteemilahenduses,“ selgitas Heidi.
Nii mõnigi on kodalukkude kohta öelnud, et miks need nii suure loksuga peavad olema, tehke freesiga täpsed. Heidi on seda proovinud, laual selline lukk töötab, uksel ees olles aga enam mitte.
Ainus asi, mida Heidi kodalukkude puhul ei tea ega oska, on muukimine. Lõhkuda küll sae ja ketaslõikuriga saaks, kuid see ei ole Heidi soov. Muukimisega seoses meenub Heidile ka Keila kodalukk ja Rummu Jüri legend. Räägitakse, et selle luku kohta öelnud Rummu Jüri, et kõik muud lukud saab ta veel lahti, kuid seda seakrapi lukku lahti ei saa. Grusiinid nimetavad koda­lukku aga karulukuks, kuna see on ainus lukk, mida karu lahti ei oska teha.
Kuna puidu valikust oleneb palju, kui sellest midagi teha soovitakse, soovitab Heidi puiduga tutvumiseks alustada lusikate voolimisest. See andvat iga puuliigi kohta kõik teadmised.
Kui aga Heidil peaks juhtumisi kõrini saama, infot enam juurde ei tule, tahab ta järgmisena uurida küünlalühtreid, mida talupojaarhitektuuris kasutati. Et mis puust, kuidas, milliseid tappe kasutati. Seda on küll palju vähem uurida, kuid samas saab ise nüüdisaegseid vorme luua. Samamoodi nagu kodalukk, on küünlalühter Heidi sõnul meeleolu loov ese, mida laiatarbekaubana ei ole võimalik toota.

Lübecki lukk
tagasi Eestisse

Eestis kasutusel olevaid kodalukke on teadaolevalt väga vähe. Näituse jaoks uurimistööd tehes leidis Heidi Hiiumaalt seitse lukku ja üks lukk on kasutuses Anne Ummalase vanemate juures. Kuid ERM-i aastaraamatusse ootab Heidi veel infot tänapäeval kasutuses olevatest lukkudest. Tegemist on siiski hääbuva esemega, kuigi seda võiks edukalt kasutada näiteks sahvriuksel või baarikapi lukustamisel.
Praegu on Heidil käsil Lübecki luku töötava versiooni tegemine. Selle luku kohta on Heidil huvitav lugu rääkida. Peaaegu sada aastat tagasi kirjutas selline mees nagu Ferdinand Leinbock (eestistades Linnus) artikli ERM-i aastaraamatus 2. Pealkiri oli „Puulukud“, kus ta kirjeldas riivlukkusid ja kodalukkusid. Kui Heidi oli 2014. aastal seda lugenud, hakkas ta otsima Lübe­cki muuseumit, kuhu Hiiumaalt pärit kahe võtmega kodalukk 1918. aasta okupatsiooni järel viidi. Muuseumit aga enam ei eksisteerinud ja Heidil oli kahtlus, et pärast kahte sõda ja väsiva materjalina ei pruugi puulukku enam alles olla. Igaks juhuks hakkas ta erinevatesse asutustesse kirjutama, kes midagi teada võiks, kuid mitte ühtegi vastust ei tulnud.
Heidi kurtis oma muret näituste tegijale Jaana Ratasele, kes andis soovituse, kuhu veel kirjutada. Ja vaevu pool tundi pärast kirja saatmist tuli juba vastus info ja piltidega. Kui aga Heidi soovis seda lukku ERM-i näitusele, järgnes vaikus. Kahe muuseumi koostöös küll saadi lukk siia, tingimusel, et sealne etnoloog toob ise luku kohale. Tuligi lustliku olemisega turskem mees, kelle juured baltisakslasena Saaremaal ning kes siinsest taluelust ja puukäsitööst vaimustus.

Laastu lendamise ja
puidu pragunemise võlu

Kokku on Heidi praeguseks teinud 15 kodalukku, neli neist valmis Olustvere kooli lõpetamiseks ja 12 spetsiaalselt ERM-i näituse jaoks. Näitusest rääkides tasub ära mainida sedagi, et puidu nende lukkude valmistamiseks andis Raplamaa mees, Puupanga omanik Valdur Tilk. Näituse produtsendiks oli aga Raplamaal kasvanud ja Vigalas sepatööd õppinud Kata Maria Metsar (endine Saluri), kelleta Heidi sõnul olnuks selle näitusega tähtajaks valmis jõuda suhteliselt keeruline.
Avatavate stendide monteerimisel oli tiim naissepp + naissoost puukäsitööline väga võimekas.
Näituse avamisele oli tulnud ka üks Poola puutöömees, kes naisega Krakovist kohale sõitis ja Heidile enda meisterdusi kingiks kaasa tõi. Neid vaadates jääb silma, et kausid ja lusikad läigivad lausa ebamaiselt siidjalt. Kuigi see mees oli umbkeelne, sai Heidi nii palju aru, et sellise läike saamiseks tuleb tugevamat puitu pehmemaga hõõruda.
Rääkides aga sellest, et naine teeb puukäsitööd, sõnab Heidi, et ega see väga tavaline ole, kuid naised saavad kõigega hakkama. Lihtsalt ise ei tahaks töö jaoks puid langetada, seda peaks tegema ikka mehed. Kõige problemaatilisem olevat aga Heidi jaoks see, et puutööga lähevad küüned nässu. Tolmuprobleemi Heidil ei ole, kuna ehedat käsitööd tehes, elektritööriistu kasutamata, tolmu ei tekigi, tekib lihtsalt laast. „See ongi traditsioonilise märja puu voolimise võlu, kui laastu lendab. Märja puu hööveldamine on niivõrd kihvt tegevus. Kui keegi toob sulle paku ja tahab sellest midagi saada, võtad kiilud ja kirved ja hakkad seda lõhestama. Sellest, kui puidukiud hakkavad lahku minema, tekib mõnus prõgisev heli. Nii et seal on oma nüansid, et nautida sellist aeglast protsessi,“ rääkis Heidi vaimustunult sellest, miks talle puutöö meeldib.
Veel enne Heidi juurest lahkumist käime vaatamas lukku, mis tal kuuril ees. Tegemist on Läti-tüüpi lukuga, millel on eebenipuust riiv. Kaks aastat on see uksel ees olnud ja kuna räästas on kitsas, on lukk vee tõttu karedaks läinud. Heidi aga võtab seda kõike mõnusa eksperimendina, ta tahabki näha, mismoodi see lukk säilib.
Kuigi kodalukkude valmistamine on hääbuv oskus, on Heidi see, kes kannab endas neid oskusi ja teadmisi ning on valmis neid ka edasi õpetama. Kes aga veel teab kasutuses olevaid kodalukke, võib julgesti Heidiga ühendust võtta aadressil [email protected]

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised