13.7 C
Rapla
Esmaspäev, 15 aug. 2022
spot_imgspot_img

Kohila keskkonnahariduse keskuse uue juhataja start on olnud kiire

Reet Saar

Oo, milline vaade siit avaneb, on esimene emotsioon, kui pilk läheb aknast välja sügispäikeses sillerdavale Keila jõele, mille kohal troonib punane jalakäijate sild ja kauguses raamib vaadet õigeusu kirik. Teine ohhoo tuleb, kui pilk peatub toekal mööblil, mis on veel nii uus, et riiulitele pole jõutud asju panna. Uus on ka nende ruumide perenaine.
Oleme Kohila keskkonnahariduse keskuses (KHK), mille juhataja Irene Volk on meie vestluse päeval just kuu aega ametis olnud. 2009. aastal sai keskus alguse, senine teerajaja ja esimene juhataja Kirsti Solvak liikus tööredelil järgmisele astmele ja on nüüd Kohila gümnaasiumi direktor. Tema mantlipärijal on alles sisseelamise aeg, kuid start on olnud kiire.
Saaremaalt pärit Irene läks 1987. aastal Tartu Ülikooli sooviga õppida n-ö klassikalisi loodusaineid, kuid hilisemal spetsialiseerumisel võeti botaanikasse ja zooloogiasse vastu ainult viis inimest, ülejäänud pidid oma valiku tegema biokeemia või geneetika vahel. Tema spetsialiseerus viimasele.
„Praegu mõtlen, et oleks võinud ka mõnes laboris geneetikuna töötada, aga tahtsin nii väga kodusaarele tagasi minna. Saarel hakkasin tööd otsima, aga minuga võttis ühendust mu endise kooli õppealajuhataja ja kutsus Saaremaa ühisgümnaasiumisse asendusõpetajaks,“ meenutas Irene tööelu algust.
Vahemärkusena olgu lisatud, et õige pisuke saaremaine laulev kõneviis hakkab teda kuulates tõesti kõrva. See olevat mandril elades taandunud, aga kodusaarel olles lööb jälle tugevamini välja.
Värskel kõrgkooli lõpetanul olid algul kõhklused, sest polnud ju pedagoogilist haridust, aga pakkumine sai vastu võetud. Kaks aastat õpetas ta põhikoolile zooloogiat, botaanikat, anatoomiat ja oli ka klassijuhataja. „Sain kõike proovida. Koolis oli tore kollektiiv ja sain palju kogemusi. Algusaegadel ei olnud mu hääleaparaat harjunud sellise koormusega, et tuleb valjusti ja palju rääkida, nii et ühel hetkel kadus hääl täiesti ära,“ kõlas veel üks meenutus.
Kui ajutine töö lõppes, hakkas naine saarel uut tööd otsima, aga kuna seal rakendust ei leidnud, kandideeris pealinnas mitmesse kohta. Uus amet oli müügiesindaja ravimite ja loodustoodete hulgimüügifirmas. See töösuhe kestis kokku kümme aastat, mille sisse jäi ka kolme lapse sünd.
„Pärast kolmanda lapse sündi ametisse tagasi minnes ei olnud see töö enam huvitav,“ tunnistas Irene. Ta kandideeris keskkonnainvesteeringute keskusse, kus Raplamaa kontorisse otsiti töötajat. „Siin pakuti 0,8 kohta ja see sobis mulle hästi, sest lapsed olid veel väikesed.“ 2006. aastal alustas ta KIK-i Raplamaa kontoris projektispetsialistina. Nüüd tuli taotlejatele selgitusi jagada, nõustada rahastamistingimuste osas või kuidas lepinguid sõlmida ja aruandlust esitada, tuli ka kontrollida projektide elluviimist kohapeal.
Vahepeal kasvasid lapsed nii suureks, et sai juba täiskohaga töötada. KIK-ist rahastatavaid valdkondi oli 11, Raplamaal oli enamik seotud veemajanduse, jäätmekäitluse, atmosfääriõhu kaitse ja keskkonnateadlikkuse programmidega. „Nende aastatega õppisin hästi palju Raplamaad tundma. Looduskaitse projektide puhul sain siinse loodusega tutvuda. Kõik see oli väga huvitav ja hariv,“ rääkis Irene 11 aastat kestnud järgmisest tööperioodist.
„Raplas töö otsa ei saanud, aga 11 aastat on nii pikk aeg ja tahtsin edasi liikuda. Tulin töölt ära, võtsin end töötukassas arvele, jälgisin portaale ja kandideerisin keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonda projektijuhiks. KIK-is olin kontrollija rollis, nüüd aga olin teisel pool „lauda“ – projektide elluviijana.“

Irene osales Interregg Est-Lat programmi projektis, millel oli neli partnerit Lätist ja kaks Eestist, sealhulgas oli meie keskkonnaministeerium juhtpartner. Tähtajaline tööleping lõppes tänavu septembris. Juba suvel vaatas Irene lahtiste silmadega ringi ja otsis tähtajatut tööd. Kohila valla kodulehel oli kuulutus, kus otsiti keskkonnahariduse keskusele juhatajat. See tundus ideaalne variant: seni oli tulnud kogu aeg kaugemale tööle sõita, nüüd oleks töökoht vaid kolme kilomeetri kaugusel kodust ja valdkond haakub ka erialaga. „Saatsin suvel oma dokumendid ja motivatsioonikirja, käisin vestlusel ja olin rõõmsalt üllatunud, kui helistati ja öeldi, et olen välja valitud. 30. septembril koristasin veel hilise õhtuni oma töökohta ministeeriumis, sest 18 kuuga oli sahtlitesse nii mõndagi kogunenud. 1. oktoobril tulin juba uude ametisse,“ jutustas Irene sujuvast üleminekust ühest töökohast teise.
Siinne töö läks kohe hoogsalt käima, sest just olid kohale jõudnud Sagadi metsakeskuse putukate rändnäituse materjalid. Koos valla keskkonnanõunikuga pandi see üles ja „siis hakkas trall pihta“: kolme nädalaga käis näitust vaatamas kokku 45 klassi ja lasteaiarühma. Kuna putukate teema pole Irenele võõras, tutvustas ta ka väljapanekut. „See oli väga tore sissejuhatus ja aitas kenasti sisse elada,“ kinnitas ta. Esimesse kuusse jäi sõit Paide haridusfestivalile, kus juhataja tutvustas nende keskuse pakutavaid programme.

Keskuse programmid toetavad õppekava

Kohila keskkonnahariduse keskus on valla allasutus, mis pakub keskkonnahariduslikke ja loodusteemalisi õppeprogramme. Need on ennekõike suunatud Raplamaa ja Lõuna-Harjumaa lastele ja täiskasvanutele. KHK teeb tihedat koostööd õpetajatega, sest kõik programmid on seotud õppekavaga. Kui õpetaja tuleb õpilastega siia, et osaleda mõnes programmis, saabki sellega katta mingi osa õppekavast.
Irene elab alles uude ametisse sisse. Vabandavalt kõlas jutus paar korda, et kõigega pole ta veel nii kursis ja iga kord, kui ta koolimajas kohtab eelmist juhatajat Kirstit, on põhjust esitada täpsustavaid küsimusi. Praegu on naisel neljakuune katseaeg. Ta usub, et selle aja jooksul saavad kõik töölõigud selgeks ja siis saab täie jõuga pühenduda sisuloomele. Ta on suhelnud teiste loodusmajadega ja on kindel, et tuleb spetsialiseeruda.
„Ei ole mõistlik luua sama ekspositsiooni, mida kuskil juba väga heal tasemel pakutakse. Näiteks kivimite väljapanekud Särghaua õppekeskuses Pärnumaal ja Hiiumaal Palade, seda pole mõtet siin teha. Peab arvestama ka ruumide sobivuse ja võimalustega. Ja muidugi sellega, mis Kohilale on tähtis.
Kuna Kohila lähedal on Salutaguse pärmitehas, oli juba enne minu tööle tulemist laual idee, et pärmide väga rikkalikust maailmast võiks püsiekspositsioonis midagi olla. Ma ise huvitun öö- ja päevaliblikatest, nii et huvitav oleks liblikaprogramm välja töötada ja midagi sellest teemast püsiekspositsiooni panna. Kokku tuleb kutsuda koolitajad, loodusainete õpetajad ja partnerid ning koos nendega edasisi plaane arutada. Kindlasti on meie üks suund keskkonnahoidlik elustiil. Uus töö on huvitav, kus mul on praegu õpiaeg,“ rääkis Irene alguse kohta.

Kõige populaarsem praegu pakutav kava on Kirsti Solvaku juhendatav programm „Elekter – tekkimine, tekitamine ja säästmine“, mida lihtsamas variandis pakutakse lasteaialastele ja põhjalikumalt õpilastele. Teine menuk on Rabivere rabas matkamisega seotu, mida on võimalik valida nii virtuaalsel kujul kui ka minna päriselt retkele. Kuu aja jooksul on mõlemat programmi mitu korda tellitud. Aga võimalik on valida ka Paluküla-Loosalu õppematk või uurida, mis on lume sees, või tutvuda meie suurima närilise kopraga. Keskuse esimese eksponaadi, kopra topis on ka kohapeal uudistajaid ootamas.
Üks programm käsitleb plasti, mis meie ümber vohab, teine tutvustab radooni. Jne. Kõigi siinse 24 tellitava programmi kirjeldused on leitavad Keskkonnaharidus.ee lehelt. Lisaks valmis programmidele saab õppe­päevi tellida vastavalt oma soovidele.

Oma ruumide avamine on veel ees

Koos Kohila kooli juurdeehitisega sai keskkonnahariduse keskus lõpuks oma ruumid. Alles jõudis kohale toekas rustikaalses stiilis mööbel ja puust uksesilt. Selle valmistas Kohila valla ettevõte Voolav Puu. Siin on töölauaga riiul, kaks pinki-riiulit, mille peal võib istuda, ja veel paar asja. Vahva on küsimuste-vastuste kummut, mille üheksa väikese sahtli esipaneelid on tehtud erinevast puust. Puusüü järgi tuleb ära arvata, mis puuga on tegu ja pärast saab sahtli põhjast kontrollida, kas vastus läks täppi. Mööblikomplekti valmimist toetas Raplamaa Partnerluskogu, kus Leaderi meetmest sai rahastuse projekt „Kohila Keskkonnahariduse Keskuse ekspositsiooni arendamine“.
Ruumid on veel lagedad, kuid peagi on püsiekspositsioon paigas. Osa ruumist on plaanitud vahetatava väljapaneku tarvis koos digitaalse õppe nurgaga. Lisaks tuleb mobiilne ekspositsiooni osa, mida saab näidata väljas avalikel üritustel. Ees seisab ka kodulehe uuendamine.
Küllap hakkab Irene Volk ka ise läbi viima mõnd uut programmi. Praegu juhendab ta keskuse huviringi „Teadlik ja teaduslik öko”, mis on suunatud 8.–12. klassi õpilastele. Viimati, enne halloween’i kokku saades lõigati kõrvitsatele nägusid, aga selle käigus räägiti biojäätmetest, uuriti kõrvitsat binokulaariga ning oranži värvi andvaid kromoplaste LCD-mikroskoobiga. „Kohila kooli õpilased on saanud palju osa keskkonnateemadest ja on üsna teadlikud selles vallas. Iga kooli juures ei ole ju keskkonnahariduse keskust,“ ütles juhataja. Muide, uute ruumide ametlik avamine seisab veel ees.
Varem on korraldatud üritusi Tohisoo koolituskeskuses, Hageri rahvamajas, koolis. „Kuna praegused ruumid pole väga suured, loodame suuremaid üritusi teha edaspidi samuti seal. Näiteks ökokosmeetika töötoas on vaja pliite, kus toorainet soojendada,” ütles Irene. Kõigi Kohila KHK tegemiste eesmärk on kujundada inimestes keskkonnahoidlikku elustiili.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised