Kui sa ennast ise ei aita, siis ei aita sind keegi!

Tänane kriisiolukordades käitumisele pühendatud Tervise ja Turvalisuse lisaleht ei ole ajendatud hiljuti Lõuna-Eestile häda ja kannatusi toonud tormituultest. Tegelikult oli sellise lehe ilmutamises Raplamaa Omavalitsuste Liiduga juba mitu kuud varem kokku lepitud. Nõnda oli puhas juhus, et meedias palju tähelepanu pälvinud elektrikatkestused lisasid teema käsitlusele aktuaalsust.
Sajandi katastroofiks ristitud sügistorm ei ole meie kliimavööndis tegelikult mingi eriline uudisasi. Ka sellest tingitud pikaajalised elektrikatkestused ei ole ju siinkandis üldse mitte ennekuulmatud sündmused. On palju hullematki nähtud ning üle elatud. Aastatega kogutud kogemuse põhjal julgeks Elektrilevi sarjamise asemel hoopis seda organisatsiooni kiita, sest tunnistagem, et Eesti elektrikindlus on võrreldes näiteks kümmekonna aasta taguse ajaga oluliselt paranenud. Maainimesed võivad kätt südamele pannes kinnitada – iga tühine tuulepuhang voolu enam kodust ära ei vii. Muidugi on olukord tervikpilti vaadates ideaalsest esialgu veel kaugel. Suurematest keskustest eemal, ääremaadel elatakse tänagi ebakindlates oludes ja selle pildi ühtlustamiseks on veel väga palju ära teha. Aga samas teame ka seda, et sajaprotsendilist kindlust looduskatastroofide vastu ei ole olemas ja ilmselt ei tulegi. Seda enam, et meie kallis koduplaneet on sukeldunud kliima soojenemise tsüklisse (siinkohal pole üldse oluline, kas inimese kaasabil või loomulike protsesside mõjul) ja see sünnitab meile kõigile üle kogu maailma järjest suuremaid ebameeldivusi.
Lisaks sellele (siingi pole mõtet jaanalindu mängida) elame inimmaailmas, kus sõjad ei ole otsa saanud. Paratamatult peab iga riik olema nendes tingimustes pidevalt valmis kõige halvemaks.
Eestit on tunnustatud kui riiki, mis on kohusetundlikult panustanud oma relvajõudude kaitsevõime kasvatamisse. Igati auga välja teenitud tunnustus ja see võiks tagada meie riigi ja rahva kestmise, kui paralleelselt panustataks ka elanikkonna kaitsesse. Seda viimast pole aga aastakümneid peaaegu üldse tehtud. See, et me oma riiki taastades hävitasime muu nõukoguliku kõrval ka tsiviilkaitse baasi, ei olnud mõistlik tegu. Nõukogulik ideologiseeritud elanikkonna kaitse süsteem vajas kindlasti tsiviliseeritud ühiskonnast laenatud eeskujude järgi ümber ehitamist, kuid kindlasti mitte täielikku lammutamist.
Viimastel aastatel on hakatud oma kodanikukaitse süsteemi päris nullist taas rajama, aga me oleme vahepeal kaotanud peaaegu kolmkümmend aastat ja see võib üleüldise ebastabiilsuse kasvades meile valusalt kätte maksta. Seda olulisem on tänases Eestis iga kodaniku isiklik panus meie enda kaitsevõime kasvatamisse, mida saame tõhustada tänases tervise ja turvalisuse lehes avaldatu abil.