18.3 C
Rapla
Neljapäev, 18 aug. 2022
spot_imgspot_img

Mida lapsed tegelikult vajavad?

Katri Reinsalu

Istusin laupäeval oma söögilaua taga, valge paber ees. Mul oli plaan nii oma isale kui ka oma laste isale pühapäevaks kaart teha. Pea oli aga täiesti tühi. Pisukese inspiratsiooni ammutamiseks mõtlesin internetist isadest pajatavaid luuletusi lugeda. Takkajärele pean muidugi tunnistama, et internetist vist ei olegi võimalik mõistlikke luuletusi leida.
Iga kord satun ma lehekülgedele, kus kogutakse kokku algajate anonüümsete internetipoeetide looming, kus ainsana paistab tähelepanu olevat pööratud sellele, et kuidagigi need read riimuma saada. Sellegipoolest lootusrikkana püüdsin loetavast innustust leides need kaks isadepäevakaarti valmis joonistada. Iga järgmise luuletusega hakkasin aina enam kukalt kratsima. Räägiti isadest, kes palju ei räägi ja tihti tööl käivad. Mainiti isasid, kes rahaasjadega hästi kursis on, ja ühes pajatati isegi isa kombest lapse peale häält tõsta. Kas see siis ongi tänapäeva isa? Mingi natuke kauge tüüp, kes suurema osa ajast tööl on ja kodus ka pigem vait eelistab olla?
Mitu tuttavat perekonda on hiljuti võtnud vastu otsuse pereisa välismaale tööle saata. Ilmselt nendest isadest mõeldes tulevadki lastel esimese hooga pähe mõtted tööst ja rahast ning mitte õhtusest müramisest.
Mõtlen oma lapsepõlve peale. Esimese hooga tulevad meelde õhtud, kui õega kahekesi juba ammu kapsaks loetud muinasjuturaamatu isale viisime ja varese hernesupi keetmise või kass Intsu lugu palusime lugeda. Tulevad meelde need korrad, kui isa meid tööle kaasa võttis ja me hiiglaslikuna tundunud veoauto kabiinis istuda saime. Meenutan lasteaia isadepäeva pidusid, kus isade osavus proovile pandi, ja seda, kuidas isa mind mõne mu suure solvumise ajal naerma ajas ja kogu mu pingutuse hetkega ära nullis.
Ja siis mõtlen ma nende Soomes töötavate isade peale. Kindlasti on nende lastel tublid emad, kes unejuttu loevad ja pahameelt peletavad, aga nad ei asenda isa. On ikka kurb küll, kui isa on ju olemas, aga ühiselt otsustatakse, et tema roll võiks perekonnas olla pigem majanduslik.
Tean ju omast käest, et lapsed on kulukas projekt. Me kõik tahame oma järelkasvule parimat ja paratamatult tähendab see omajagu kulutusi. Aga kas iga Soome saadetud isa peres on see otsus ikka ainuõige olnud? Me elame tarbimise ajastul. Meil oleks justkui geenikoodi kirjutatud vajadus aina rohkem omada. Me otsime oma õnne asjadest. Me rabame tööd teha, et endale ja oma perele paremat elu pakkuda. Aga kes on öelnud, et rohkem on tingimata parem ja et rohkem asju teeb meid õnnelikumaks? Kas me äkki ei hinda üle neid materiaalseid asju, mida arvame, et meie lapsed vajavad? Ja samas alahindame oma laste vajadust vanemate läheduse järele.
Minu lapsed on veel väikesed. Nad ei hooli kuigi palju materiaalsest. Eelkõige vajavad nad tähelepanu, lähedust ja armastust. Neid ei huvita, mis riided neil seljas on, kui palju mänguasju parasjagu võtta on või kus me elame. Peituse või tagaajamise mängimiseks on vaja ainult isale kelmikalt otsa vaadata ja peale hakata. Ma ei tea, millised on suuremate laste vajadused. Mulle lihtsalt tundub, et armastus, kohalolek ja mõistmine on olenemata vanusest materiaalsest alati eespool.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised