5.7 C
Rapla
Kolmapäev, 10 aug. 2022
spot_img

Näitus ja filmiprogramm austusavaldusena Leida Laiusele

Helerin Väronen

Eelmisel neljapäeval, 7. novembril avati Rapla kultuurikeskuse Rütmani galeriis Eesti esimesele naisrežissöörile Leida Laiusele pühendatud mälestusnäitus “Leida arm”, mida täiendas järgmistel päevadel näidatud filmiprogramm.

Laiuse loomingut kujutavad pildid kaadritagusest elust olid mustvalged ning samasuguseks oli just sel ajal muutunud ka loodus, mis oli kaetud valge lumevaibaga ning sobitus väga hästi näitusega kokku. Näitust ja järgnevatel päevadel näidatud Laiuse filmiprogrammi korraldas MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal eesotsas Katrin Klaeboga.
Laiuse nimi peaks Klaebo sõnul olema ammu raiutud sügavale Eesti kivisse, kuju pronksi valatud ja elu raamatusse kirjutatud, kuid seda pole. Mälestusnäituse ja filmiprogrammiga üritati tühikut täita – see oli vähim, mida sai Laiuse mälestuseks teha.
Näituse avamisel sõnas Klaebo, et filmikunst on kollektiivne kunst ja kollektiivis või tiimis on erinevad liikmed, erinevate oskustega. Talle meenutab kollektiiv pärlikeed ja Leida Laius oli Klaebo arvates selle pärlikee kõige säravam pärl, andes oma sära ka teistele edasi. Aga pärlid tuhmuvad, pragunevad, lähevad katki, pudenevad tükkideks ja neist tükkidest saab pärlitolm. Igaühes meis, keda Laiuse looming puudutanud, leidub aga kübeke sellest pärlitolmust.
Kuigi Klaebo isiklikult ei tundnud Laiust, on ta nüüd tuttavaks saanud inimestega, kes olid talle lähedased – Tiina Lokk, Viktoria Jagomägi ja Helve Kuuskmann.
Filmiarhiivi ja näituse ku­raator Maarja Hindoalla sõnas, et Laiuse looming filmimaailmas on olnud väga terviklik, käsitledes ikka ja jälle samu teemasid: emaks olemine, lastetus, naiseks olemine, suhted meestega. Näitusel olevad fotod on tehtud ligi poole sajandi jooksul, tehes sellega Leida loomeelule ringi peale ning näidates tööprotsesse filmide taga.
Helve Kuuskmann, Laiuse ristilaps, meenutas, et Laius oli jäägitult töine, kuid alati valmis oma ristilapsele toeks olema. Kuid peale meestekeskses filmimaailmas hakkamasaamise oli traagikat ka Laiuse isiklikus elus. Kuuskmann rääkis, et Laiuse ema, kellega ta koos elas, oli alati hästi kontrolliv, vaadates üle nii tütre riided kui ka selle, mille kallal ta tööd tegi. Kunagi ei olnud ta päris rahul, nii et Laiuse kodus valitses pidev negatiivne foon. 80-ndatel, kui hakkasid tulema esimesed tunnustused filmide eest, oli Laius ääretult õnnelik ja ka ema rahunes. Laiuse ema suri vaid aasta enne tütart, nii ei olnud talle antud aega vabana elada.
Klaebol tekkis ka idee anda mõni Laiusele kuulunud ese edasi tänase põlvkonna naisrežissöörile. Sama mõte oli Laiuse esemete valdajal Kuuskmannil juba aastaid olnud. Valik langes auhinnakujule „Igavene tants“, mille Laius pälvis 1985. aastal filmi eest „Naerata ometi“. Mõte, kellele kuju anda, tekkis Kuuskmannil juba mitmed aastad tagasi, kui ta nägi Marianne Kõrveri dokumentaalfilmi „Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides“. Kõrver ise kahjuks Raplasse tulla ei saanud, sest samal päeval oli ta oma filmiga „Tõnu Kõrvits, Lageda laulud“ teel Kanadasse dokumentaalfilmide festivalile. Nii saatis ta Raplasse videotervituse, milles sõnas, et tema jaoks on kuju saamine väga oluline ja seda eriti ühel isiklikul põhjusel.
Kui Kõrver oli väike, näidati ETV-s pühapäevahommikuti väärtfilme. Neist jäid talle meelde just Bergmanni ja Laiuse filmid. Mõeldes nüüd, mis oli neis filmides see, mis juba väiksena mõjus, oli see saladus neis filmides, midagi seletamatut ja kättesaamatut. Lugenud Andrei Tarkovski mõtet, et režissööri ülesanne on luua maailma, mitte seda imiteerida, sai Kõrver aru, et luues maailma, saab sinna sisse ka saladuse panna. Ja Laius oli kahtlemata looja, kes lõi maailma.
Tiina Lokk, kes töötas mitmeid aastaid koos Leida Laiusega, sai temaga heaks sõbraks. Ta sõnas praegusest filmimaailmast rääkides, et käimas on liikumine 50-50 20-20, ehk aastaks 2020 peaks olema kõikidel suurtel filmifestivalidel ja suurtes filmiorganisatsioonides 50% naisfilmirežissööride filme programmis ja 50% naisi kollektiivis. Loki arvates ei saa me aga elada kvootide alusel, tobe oleks, kui saad teada, et su film valiti programmi mitte sellepärast, et see oli hea, vaid sellepärast, et sa oled naine.
Meenutades suhtlust Laiusega, sõnas Lokk, et nende mõlema elus oli palju kokkupuutepunkte ja kui ta noorena Tallinnfilmi tööle läks, võttis Laius ta kohe oma tiiva alla. Töökaaslased suhtusid Laiusesse ühest küljest lugupidavalt ja austavalt, kuid samas muutis naiseks olemine ja ka õpingud Moskvas Laiuse elu raskeks.
Laiuse looming tekitas meestes ka hulganisti kadedust, kuna kõik ta filmid olid tugevad, läbikukkumisi polnud. Ka „Libahunt“, mille omal ajal kriitikud maha tegid, tõuseb Loki arvates ühel hetkel tuhast. Laiuse loomingut vaadates on aru saada, et iga film käsitleb mingit tahku tema enda elust. Seda näitas õhtu lõpetanud Jüri Sillarti dokumentaalfilm „Leida lugu“ väga selgelt, põimides hetki ta loomingust tema elulooga.
Laupäevasele seansile “Naerata ometi” olid tulnud vaatajatega kohtuma filmis kaasa teinud Siiri Sisask, Tauri Tallermaa, Katrin Tamleht ja Piret Madar. Neil jätkus Leida Laiust meenutades vaid ääretult sooje sõnu ja seda, mida Leida Laius noortele näitlejatele tookord andis, oskavad nad alles praegu õigesti mõista.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised