Märt Kubo
Nii tõdesid kirjastajad kohtumisel lugejatega Apollo raamatupoes. Eks põhjused on teada – noore põlvkonna silmad on naelutatud mobiiliekraanile, teistel telepildile ja vaid vanem põlvkond tahab lugeda. Sest lugeda on mõnus. Kui ostjaid napib, siis raamatu hind tõuseb.
Abi oleks sellest, kui valitsus alandaks käibemaksu. Selles asjas on vähe lootust. Siiski, mõned raamatud müüvad paremini, näiteks elulooraamatud, ehk ka salapäraga looritatud lood ja krimkad.
Lahti räägiti ka raamatupoodide uuendused – lettidele on toodud suveniirid, mänguasjad, helikandjad. Võib tugitoolis raamatut lehitseda, isegi kohvi ja kooki mekkida. Mõnikord võid sattuda kontserdile. Leiti, et niisugused muutused meeldivad lugejatele, selles ei ole midagi paha. Väiksemas linnas sellised asjad siiski veel eriti ei aita. Raske on kaupmeestel, kerge ei ole kirjastajatel.
Läksin kohtumisele lootusega saada autogramm raamatusse „Müürideta aed”. Autor, kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev oli kohal ja tema pastasulega allkiri seisab lehe ülanurgas. Teos on kolmas osa Esimese ristisõja (1096-1099) ainelisest sarjast. Esimene romaan „Palveränd” on pärjatud Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga.
Ristisõjad kestsid pikalt, kuni 1270. aastani, sõdu oli kaheksa, lisaks Laste ristisõda. Ristisõdade taga oli suuresti katoliku kirik ja neid peeti Palestiinas asuvate ristiusu pühapaikade vabastamiseks islamiusuliste võimu alt. Usulised motiivid olid ideoloogiaks, vallutuslikud huvid olid märksa laiemad.
Aleksejevi kolme raamatu tegevuspaik on Süüria aastal 1098. Peategelane on noor Provence’i rüütel, tema võitlused, seiklused ja vaatlused, mõtisklused. Ja väga kaunis ja võimas armastuslugu normannitarist naise vastu. Aleksejev on ajaloolane, aga tema romaan on kirjandus, mitte faktitõde. Vestluses tunnistas ta, et on tutvunud olemasolevate allikatega. Neid siiski napib. Ja nii saame proloogist lugeda: „Kes teab, kuidas kõik täpselt oli, mõtlesin. Kroonik on kastnud sule tindi sisse ja tõstnud selle ridade kohale, käsi on peatunud, mälus on tühi koht, kollakale lehele langeb tume piisk, see imbub pärgamenti, jättes pleki, sulg kirjutab selle üle, tindilaigust saab tõde.”
Taas on orient meie päevade vihasemaid peategelasi. Seal on rikkust, seal on naftat, veelgi enam aga usulist sallimatust. Automaadiga mees ja üha sagedamini ka naine on elu igapäevane reaalsus. Võim tugineb jõule. Autor kirjutab: „…orient, mõtlen, siin nõrkadele ei halastata, kõik põleb ja mureneb kaks korda kiiremini kui mujal, isegi surm on siin kiirem kui läänes, langenud pühitakse jalust ja uued olendid tunglevad, et tühimikku täita, et ihaleda, paljuneda, järglasi anda ja omakorda langeda, need on nagu merelained, mis järgnevad üksteisele rütmiliselt, needsamad, millel palverändurite laevad pähklikoortena kõiguvad, mis vastu muulirahne taovad”. Ja teisal: „…rahu on siin ainult silmapilguks, alati on midagi, mis selle purustab, vaikuse ja mõistmise minema kannab, selguse kildudeks lööb”.
Juuru kiriku siseportaalile on kirjutatud: „Jumal on armastus”. Romaani minategelase armastus on nii tugev ja intensiivne, et normannitar Maria saabki tema jumalaks. Kelle poole pöörduda ja kelle nimel palvetada, elada, võidelda ja ellu jääda. Naise lahkumine igavikku annab mehele teistsuguse vabaduse. Jumal on jälle taevas ja vaid saatuse jõud määrab asjade kulgemise. Tulgu kasvõi surm.
Pildid, mida meile esitatakse tänase Süüria võimuvõitluse tallermaalt, annavad mõista, mis jääb maha pärast hävingut ja mida autor kirjeldab nii: „…osa teekonnast kulgeb piki orgu, mille nõlvu katavad jäänused seal kunagi õitsenud aedadest. Müürid on laiali kantud, aga nende ja niisutuskanalite asukohta võib veel eristada. Varsti kaovad viimasedki jäljed, mõtlen, selline on aedade saatus: hool, armastus, tähelepanu, õitsemine, tänulikkus, hajumine, möödavaatamine, üleelamine, kuivamine, kalkus. Aednik on lahkunud ja taimedesse nõrgub kibedust, mis aitab neil püsima jääda, aga miski pole enam endine”.
Autori hinnang olnule ja olevale on mõtlemapanev: „Koldetuli, mõtlen, seda oleks Antiookiale vaja, leeke, mis tähendavad hubasust ja kodusoojust, mis leevendavad kannatusi, ravivad haavu, mis lähendavad meest ja naist. Aga meie oleme toonud tule, mis hävitab, mis põletab vana maailma tuhaks. Me oleme toonud tule, mille sõnum ütleb, et ei ole mõtet end kõdu ja risuga siduda, sest ülal kallutab käsi juba söekaussi ja peagi pudeneb selle sisu maa peale, inimeste maale. Ja ma mõtlen: kelle sõjaplaani me ellu viime? On see Lunastaja? Või hoopis saatan? Või on Kristuse halastus nagu arstil, kes vaatab haavapalavikus jäset ja ütleb: see on mäda, maha!”
Tiit Aleksejevi romaanid on kaasakiskuvad, põnevad, dialoogid ja kirjeldused nauditavad, karakterid täpselt ja tajutavalt välja joonistatud. Ta oleks nagu seal olnud.
Temas on stiili. Kirjanik Jan Kaus tõdeb: „Seega aitab kirjandus meil üldjoontes mõista, et oluline pole ainult see, millest räägitakse, vaid ka see, kuidas räägitakse – stiil on kirjanduses sisuga võrdselt oluline.”
Mõned raamatud on mulle kallid. Neid olen ma ostnud. Nende autorid on Mehis Heinsaar, Maimu Berg, Tõnu Õnnepalu, Tiit Aleksejev. Ja mõned teised.
