Mรคrt Kubo
Nii tรตdesid kirjastajad kohtumisel lugejatega Apollo raamatupoes. Eks pรตhjused on teada – noore pรตlvkonna silmad on naelutatud mobiiliekraanile, teistel telepildile ja vaid vanem pรตlvkond tahab lugeda. Sest lugeda on mรตnus. Kui ostjaid napib, siis raamatu hind tรตuseb.
Abi oleks sellest, kui valitsus alandaks kรคibemaksu. Selles asjas on vรคhe lootust. Siiski, mรตned raamatud mรผรผvad paremini, nรคiteks elulooraamatud, ehk ka salapรคraga looritatud lood ja krimkad.
Lahti rรครคgiti ka raamatupoodide uuendused โ lettidele on toodud suveniirid, mรคnguasjad, helikandjad. Vรตib tugitoolis raamatut lehitseda, isegi kohvi ja kooki mekkida. Mรตnikord vรตid sattuda kontserdile. Leiti, et niisugused muutused meeldivad lugejatele, selles ei ole midagi paha. Vรคiksemas linnas sellised asjad siiski veel eriti ei aita. Raske on kaupmeestel, kerge ei ole kirjastajatel.
Lรคksin kohtumisele lootusega saada autogramm raamatusse โMรผรผrideta aedโ. Autor, kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev oli kohal ja tema pastasulega allkiri seisab lehe รผlanurgas. Teos on kolmas osa Esimese ristisรตja (1096-1099) ainelisest sarjast. Esimene romaan โPalverรคndโ on pรคrjatud Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga.
Ristisรตjad kestsid pikalt, kuni 1270. aastani, sรตdu oli kaheksa, lisaks Laste ristisรตda. Ristisรตdade taga oli suuresti katoliku kirik ja neid peeti Palestiinas asuvate ristiusu pรผhapaikade vabastamiseks islamiusuliste vรตimu alt. Usulised motiivid olid ideoloogiaks, vallutuslikud huvid olid mรคrksa laiemad.
Aleksejevi kolme raamatu tegevuspaik on Sรผรผria aastal 1098. Peategelane on noor Provenceโi rรผรผtel, tema vรตitlused, seiklused ja vaatlused, mรตtisklused. Ja vรคga kaunis ja vรตimas armastuslugu normannitarist naise vastu. Aleksejev on ajaloolane, aga tema romaan on kirjandus, mitte faktitรตde. Vestluses tunnistas ta, et on tutvunud olemasolevate allikatega. Neid siiski napib. Ja nii saame proloogist lugeda: โKes teab, kuidas kรตik tรคpselt oli, mรตtlesin. Kroonik on kastnud sule tindi sisse ja tรตstnud selle ridade kohale, kรคsi on peatunud, mรคlus on tรผhi koht, kollakale lehele langeb tume piisk, see imbub pรคrgamenti, jรคttes pleki, sulg kirjutab selle รผle, tindilaigust saab tรตde.โ
Taas on orient meie pรคevade vihasemaid peategelasi. Seal on rikkust, seal on naftat, veelgi enam aga usulist sallimatust. Automaadiga mees ja รผha sagedamini ka naine on elu igapรคevane reaalsus. Vรตim tugineb jรตule. Autor kirjutab: โ…orient, mรตtlen, siin nรตrkadele ei halastata, kรตik pรตleb ja mureneb kaks korda kiiremini kui mujal, isegi surm on siin kiirem kui lรครคnes, langenud pรผhitakse jalust ja uued olendid tunglevad, et tรผhimikku tรคita, et ihaleda, paljuneda, jรคrglasi anda ja omakorda langeda, need on nagu merelained, mis jรคrgnevad รผksteisele rรผtmiliselt, needsamad, millel palverรคndurite laevad pรคhklikoortena kรตiguvad, mis vastu muulirahne taovadโ. Ja teisal: โ…rahu on siin ainult silmapilguks, alati on midagi, mis selle purustab, vaikuse ja mรตistmise minema kannab, selguse kildudeks lรถรถbโ.
Juuru kiriku siseportaalile on kirjutatud: โJumal on armastusโ. Romaani minategelase armastus on nii tugev ja intensiivne, et normannitar Maria saabki tema jumalaks. Kelle poole pรถรถrduda ja kelle nimel palvetada, elada, vรตidelda ja ellu jรครคda. Naise lahkumine igavikku annab mehele teistsuguse vabaduse. Jumal on jรคlle taevas ja vaid saatuse jรตud mรครคrab asjade kulgemise. Tulgu kasvรตi surm.
Pildid, mida meile esitatakse tรคnase Sรผรผria vรตimuvรตitluse tallermaalt, annavad mรตista, mis jรครคb maha pรคrast hรคvingut ja mida autor kirjeldab nii: โ…osa teekonnast kulgeb piki orgu, mille nรตlvu katavad jรครคnused seal kunagi รตitsenud aedadest. Mรผรผrid on laiali kantud, aga nende ja niisutuskanalite asukohta vรตib veel eristada. Varsti kaovad viimasedki jรคljed, mรตtlen, selline on aedade saatus: hool, armastus, tรคhelepanu, รตitsemine, tรคnulikkus, hajumine, mรถรถdavaatamine, รผleelamine, kuivamine, kalkus. Aednik on lahkunud ja taimedesse nรตrgub kibedust, mis aitab neil pรผsima jรครคda, aga miski pole enam endineโ.
Autori hinnang olnule ja olevale on mรตtlemapanev: โKoldetuli, mรตtlen, seda oleks Antiookiale vaja, leeke, mis tรคhendavad hubasust ja kodusoojust, mis leevendavad kannatusi, ravivad haavu, mis lรคhendavad meest ja naist. Aga meie oleme toonud tule, mis hรคvitab, mis pรตletab vana maailma tuhaks. Me oleme toonud tule, mille sรตnum รผtleb, et ei ole mรตtet end kรตdu ja risuga siduda, sest รผlal kallutab kรคsi juba sรถekaussi ja peagi pudeneb selle sisu maa peale, inimeste maale. Ja ma mรตtlen: kelle sรตjaplaani me ellu viime? On see Lunastaja? Vรตi hoopis saatan? Vรตi on Kristuse halastus nagu arstil, kes vaatab haavapalavikus jรคset ja รผtleb: see on mรคda, maha!โ
Tiit Aleksejevi romaanid on kaasakiskuvad, pรตnevad, dialoogid ja kirjeldused nauditavad, karakterid tรคpselt ja tajutavalt vรคlja joonistatud. Ta oleks nagu seal olnud.
Temas on stiili. Kirjanik Jan Kaus tรตdeb: โSeega aitab kirjandus meil รผldjoontes mรตista, et oluline pole ainult see, millest rรครคgitakse, vaid ka see, kuidas rรครคgitakse โ stiil on kirjanduses sisuga vรตrdselt oluline.โ
Mรตned raamatud on mulle kallid. Neid olen ma ostnud. Nende autorid on Mehis Heinsaar, Maimu Berg, Tรตnu รnnepalu, Tiit Aleksejev. Ja mรตned teised.