-11.4 C
Rapla
Kolmapäev, 8 dets. 2021

Ooperi maale tooja Teele Ojasalu

Helerin Väronen

Selleaastase “Raplamaa aasta tegu 2019” nominentide seas oli ka Teele Ojasalu, kes töötab Kehtna valla haridus- ja kultuuritööspetsialistina. Oma vabast ajast korraldab ta aga juba neljandat hooaega Valtu seltsimajas Ooperikino.

Kui Teelega Kehtna vallamajas kohtusime, sõnas ta algatuseks, et kui mägi ei tule Muhamedi juurde, siis tuleb Muhamedil minna mäe juurde, ehk siis oli tal väikeste meenete näol tasuda üks vana võlg meie fotograafi Siim Solmani ees, kes oli žüriiliige fotokonkursil “Aastaring Kehtna vallas”. Konkursi parimad fotod on nüüdseks ilusaks kalendriks köidetud, kuid uued mõtted järgnevate konkursside korraldamiseks tiksuvad Teelel juba mõtetes.
Enne ooperi juurde asumist rääkis Teele, kuidas ta tuli fotokonkursi ideele enne valda tööleasumist, olles tavaline kodanik ja toimetades Kaereperes MTÜ-s Arendusselts Koduaseme.
Valla sotsiaalmeediat ja pehmet kommunikatsiooni jälgides mõtles Teele, et selline natuke populistlik lähenemine inimestele meeldibki ja selle kaudu saab rääkida teistsuguseid, positiivseid lugusid. Kaerepere kodukandipäevade fotokonkursid näitasid, et kohalikud tahavad oma kodupaika pildile püüda.

Ooperi jaoks peab olema natuke imelik

Rääkides aga ooperist, tuleb alustada sellest, kuidas Teele armastus ooperi vastu alguse sai. „Muusikalist tausta mul pole, muusikakoolis ei käinud, ma ei laula, ei mängi pilli. Laulan vaid lapsele ja ootan hirmuga seda aega, kui ta ütleb: „Emme, ära laula.“ Muusika on alati väga meeldinud, igasugune, mida üks noor kuulab. Spetsiifiliselt klassikalise muusika huvi kohta küll ei tea, kust see tulla võib.
Kui ma olin umbes 20, hakkasid Eestis toimuma Metropolitan Opera ülekanded ja üks sõber saatis info, et näe, sa oled piisavalt imelik, mingisugune ooperijant hakkab pihta. Mul pole õrna aimugi, miks ta arvas, et see mulle meeldida võib, sest ma ei olnud varem sellist huvi üles näidanud,“ ütles Teele naerdes.
Teele oli põhikooli ajal käinud korra koos vanaemaga Estonias ooperit kuulamas, täpsemalt Eduard Tubina „Barbara von Tisenhusenit“, mille kohta ta mäletab, et pigem ei meeldinud. „Ainukesed märksõnad, mis mul meeles on – hästi tume. Praegu ma ütleks, et mulle meeldib tume lähenemine. Aga seal oli kuidagi visuaalselt pime, eestlaslikult masendav lavastus. Minule kui lapsele ei läinud peale. See ei tekitanud minus tunnet, et ma võiks ooperis käija olla.
Esimene korralik ooperielamus, kus ma jäingi kohe konksu otsa, oli Richard Straussi „Salome“. Ooper, mida ma kindlasti ei soovitaks esimeseks ega teiseks ooperiks, vaid siis, kui natuke on juba sisse elatud. See on hästi äge, aga raske ooper. Muusikaliselt on palju ilusamaid ja pehmemaid, mida kuulata. Sisu on ka rusuv, aga ilmselt see mind köitiski – mul ongi üsna tume ja raskemeelne maitse, nii muusikas üldiselt kui ka filmi-, sarja- ja raamatuvalikus.
„Salomed“ käisin vaatamas paari sõbra ja toonase elukaaslasega. Ma ei tea, kas see on laim, kui ma ütlen, et ta magas tüki maha. Aga selles ooperis on üks kurikuulus stseen – seitsme loori tants. Ja reeglina selle stseeni ajal võtab Salome ennast sellisesse konditsiooni, nagu inimene loodud on. Selleks hetkeks endine elukaaslane korraks ärkas üles, vaatas „Ohhooo!“, aga siis läks jälle „igavaks”,“ rääkis Teele.
Selle ooperi vaatamisest sai Teele ka õppetunni, et ooperi puhul on hästi oluline mitte võtta tõe pähe, mida sa näed. „Kui laulja füüsiliselt ei tundu karakteri jaoks sobilik olevat, siis see ei tähenda, et ta ei võiks sind veenda, et näiteks keskealine korpulentne naisterahvas on 16-aastane imeilus printsess. See on ooperi võlu minu jaoks. Kui oskad läbi filtri vaadata ja kuulata, saad selle elamuse, milleks ooper on mõeldud.”
Teele ütles, et otsib ooperist elulisi tõdesid. “Totaalsed muinasjutud või liiga läilad romantilised lood ei lähe mulle peale. Paljud tahavad filmidest, teatrist ja ooperist saada pigem kerget meelelahutust, end sinna ära unustada paariks tunniks, mitte mõelda eluraskustele ja mis maailmas toimub, aga mina tegelikult tahangi sellist ühiskondlikku ja poliitilist nooti, psühholoogilist mõtteainet. Ma olen ooperis oma eluvalu ära tundnud. Istud ja oled toimuvas nii sees, et pisarad veerevad ja mitte vaid sellepärast, et muusika on ilus. Ooper on elu peegelpilt. See tõestab, et tükk võib olla kirjutatud 200 aastat tagasi, kuid teema on jätkuvalt aktuaalne ehk inimesed ei ole tegelikult muutunud.“
Lemmikooperit on Teelel keeruline valida. Lähtudes ooperi sünnikodust, eelistab ta saksa, vene ja prantsuse ooperit, kuna need on tunduvalt tumedamad ja mõnusat ängi täis. Itaalia ooperid seevastu on pulbitsevad ja emotsionaalsemad, mis küll ei tähenda, et raskeid teemasid seal ei oleks – nende esitusviis on lihtsalt värvikam. „Mulle aga meeldivad pigem erinevad mustad ja hallid varjundid. Mulle meeldib näiteks film „The Revenant“ („Mees, kes jäi ellu“) Leonardo DiCaprioga peaosas. See on visuaalselt minu jaoks tohutult ilus, kinematograafiliselt vapustav film. Lemmikute sekka kuuluvad näiteks ka Lars von Trieri linateosed. Kui heliloojatest rääkida, siis pean ilmselt ütlema, et mu lemmikhelilooja on Wagner, aga ka Tšaikovski ja Massenet.“
Wagnerilt näiteid tuues mainib Teele nelja ooperit ühendavat „Nibelungide sõrmust“. Kolmas sellest saagast on „Siegfried“, mille järgi on keskmise nime saanud ka Teele poeg, niivõrd palju mõjutas see ooper teda. Neljanda hooaja kavatsebki Teele aprillis just selle ooperiga lõpetada.
Lemmikooperite hulka kuulub Teelel ka Massenet’ „Thaïs”, mis räägib saatusliku, vastamata armastuse loo, milles peategelasteks kurtisaan ja preester.
“Huvitav on see, et ma ei ole ise absoluutselt religioosne inimene, aga mind väga kõnetavad religioossed teemad. Võib-olla sellepärast, et neid on põnev analüüsida seoses meie igapäevase elu ja inimeste mõttemaailmadega.”
Teele lisas, et kui ta peaks ühe lemmiku valima, on selleks hetkel prantsuse helilooja Francis Poulenci “Karmeliitide dialoogid”, mille keskmes on samuti usk. Ooperikinno tuleb see vaatamiseks-kuulamiseks jaanuaris. Kui Teele nägi “Karmeliite” Metropolitan Opera ülekandes, raputas etendus teda põhjalikult, tõi kananaha ihule ja pisarad silma, nii et kui see Saaremaa Ooperipäevadel kavas oli, ei saanud Teele võimalust kasutamata jätta.
Lisaks köidab Teelet ka tänapäevasema maiguga ooperilooming, mille muusikat ei pea paljud meloodilisema helikeele austajad kuulamisväärseks. Sellistes ooperites on Teele jaoks rõhk pigem lool endal ja tugeval lavastusel, muusika kannab tegevust edasi vaat et filmilikus võtmes. Eredalt on meelde jäänud Bergi „Lulu“, Šostakovitši „Nina“, Bartóki „Sinihabeme loss“ ja Muhly „Marnie“. Erilisel kohal on Philip Glassi looming oma lummavalt hüpnotiseeriva olekuga. Glassi ooper Gandhi elust – „Satyagraha“ – jättis Teelele kustumatu mulje. Just värskelt koos abikaasaga ja viimase soovil nähtud „Akhnaten“ samanimelise vaarao (eesti keeles Ehnaton – toim) elust oli samuti võimas elamus.
Ooper on kunst selle kõige mitmekesisemas võtmes, pakkudes midagi kõigile – muusikast kirjanduse ja luuleni, lavastaja- ja näitlejameisterlikkuseni, lava kujundamiseni, kostüümideni, ajalooni, poliitikani, psühholoogiani, sotsioloogiani, antropoloogiani… Sellepärast on muusika kõrval sama oluline lavastuse terviklikkus ja usutavus, mida tänapäeval toetavad ka uudsed tehnilised lahendused. Traditsiooniliste, ajastutruude lavastuste eelistajad võivad paljustki ilma jääda, kui loobuvad minimalistlikest lavastustest, milles loo võlu ja valu tõeliselt esile pääsevad. Huvitaval kombel oli Teelel vastupidine olukord palavalt armastatud Verdi „La Traviataga“, ooperiga, mis meeldib publikule reeglina just traditsioonilisena. Arne Mikult saadud ja Ooperikinos linale jõudnud praktiliselt tühja lavaga William Deckeri lavastus pööras Teele „La Traviata“ usku.

Kuidas ooper maale saada

Ooperikino mõttele pani alguse see, kui Teele koos tollal elukaaslase, nüüd abikaasaga Raplamaale kolis. Kuna mehe vanemad elavad Keava lähedal ja kino vaadati vanas koolimajas, mõtles Teele, et teeks teistmoodi kino. Vaataks ise ja „ehk leiaks paar hullu veel, kellega koos vaadata“, sõnas Teele naerdes. Selle plaaniga Teele kaugele ei jõudnud. Siis aga kolis ta Kaereperre ja avastas, et Valtu seltsimaja on hästi armas koht kino vaatamiseks. Toona oli seltsimaja juhataja Kait Kaeval, kes leidis, et miks mitte avalikku üritust teha.
Teele jaoks tundus loogiline, et ei tule tavalist tooliridadega kinosaali, vaid linade ja küünaldega kaetud laudade ning kohvi-koogiga äraolemine. Esimeseks ooperiks valis Teele hoogsa ja tundelise Gaetano Donizetti „Armujoogi“. Selle peaosas säras Anna Netrebko, kes Ooperikinos on lausa lemmiklauljaks kujunenud ja on peaosas ka jõulukuul linastuvas „Boheemis“.
Pärast esimest Ooperikino ei teadnud Teele, kui populaarseks tema üritus kujuneb. Esimene kord andis küll aimu, et rahval huvi on. Pärast kahe ooperiga esimest hooaega järgnes nelja linastusega hooaeg. „Siis hakkas püsipublik tekkima. Leidus ka inimesi, kes ütlesid, et nemad puutusid ooperiga esimest korda elus kokku just Ooperikinos. Mõned neist on nüüd mul sellised paadunud ooperiskäijad, et käime linnas ülekandeid vaatamas, lausa bussiga. On isegi küsitud, millal me Lätti, Austriasse või New Yorki ooperisse lähme. See on väga vahva, kui inimesed on leidnud, et ooper nende jaoks midagi tähendab,“ sõnas Teele.
Kolmandal hooajal oli selge, et Ooperikinoga jätkatakse. Vahepeal oli Teele ka emaks saanud, kuid see teda ei takistanud. Esimest korda kirjutas Teele kultuurkapitalile projekti reklaamikulude katteks. „See on väga suur asi, sest eelarve on äärmiselt kitsas, sentide lugemine käib, nagu ikka omaalgatuslikel ettevõtmistel. Mina ise ei teeni mitte midagi selle pealt, see ei ole kunagi eesmärk olnudki. Pigem on oluline, et oleks kulud kaetud ja et kohvilaud oleks inimestele meelepärane. Ma ei saa öelda, et küsin piletiraha. Ma küsin panuse kavade ja kohvilaua katteks,“ selgitas Teele ja lisas, et ta naudib ise tohutult võõrustajaks olemist. „Valtu seltsimaja on hästi kodune.“
Ooperikino seansside aegu on hea meelde jätta selle järgi, et need toimuvad iga kuu teisel pühapäeval. Sel hooajal jõuavad linale veel jaanuaris “Karmeliitide dialoogid”, veebruaris “Nõiutud saar”, märtsis “Lucia di Lammermoor” ja aprillis “Sieg­fried”. Ooperikino tegemistel tasub pilku peal hoida Facebooki lehel. Ooperikinno minejatel tasub kindlasti ka broneering teha, kuna siis oskab Teele kavade arvuga arvestada.
Kolmanda hooaja keskel oli jõulukuine eriüritus lastele, vaadati lühendatud versiooni Mozarti „Võluföödist“. Sellele eelnes kohtumine kahe noore ooperilauljaga. Hiina tenor Jie Yin ja Raplamaa oma tüdruk sopran Damaris Ilves rääkisid, mida tähendab olla ooperilaulja ja kuidas selleni jõutakse.
„Ooperilauljaks õpitakse sama kaua kui arstiks. Tegelikult õpe jätkub kogu elu. Ja oluline on vahet teha, keda võib nimetada ooperilauljaks ja keda mitte. Praegu on meedias lahvatanud huvitav skandaal sellel teemal. Neid piire natukene võiks teada, sest samamoodi ei ole iga meditsiinihuviline veel arst,“ rääkis Teele.
Selliseid hariduslikke kohtumisi tahaks Teele teha veelgi, nii et ta on avatud koostööle muusikaõpetajate ja -koolidega. „Ma rõhutan alati, et ma ei ole ise ekspert. Mul puudub muusikaharidus, olen ainult asjaarmastaja. Aga ma olen aru saanud, et inimestele meeldibki rääkida pigem endasugusega, mitte professoriga, kes hästi keerulisi termineid kasutab.“

Silmaringi avardavad teadmised

Sel kevadel käis Teele ooperihäältest rääkimas Keava raamatukogus Kellaviietee raames. „Ettekandeks valmistumine oli tohutult rikastav kogemus mu jaoks. Olin mitmeid öid üleval, kammisin internetti, lugesin ja harisin ennast,“ sõnas Teele. Raamatukogus väikses seltskonnas rääkides hakkasid kõik oma kogemusi jagama ja arutama, millise häälega milline laulja on. „Seal oli ka inimesi, kes ei teadnud ooperilaulust eriti midagi. Nad tõdesid, et see kogemus ei pane neid tingimata ooperis käima, ent silmaringi avardas küll.“
Sarnast asja lihtsustatud kujul tegi Teele oktoobris enne neljanda hooaja algust Kehtna raamatukogus Kehtna kutsehariduskeskuse õpilastele. „Mul ei ole illusiooni, et nad nüüd kõik ooperist hakkavad sotti saama, kuid ühel hetkel nad ehk avastavad ooperi enda jaoks, või avastavad opereti, muusikali või vähemalt teatris käimise. See mulle meeldibki, tee sillutamine erinevate uute huvideni.“
Midagi rasket Teele arvates Ooperikino vedamise juures ei ole. Praeguseks on süsteem seltsimaja juhataja Tiiu Teetsiga kenasti paigas. Eelmine linastus – „Rusalka“ – tõestas, et asi saab teoks ka Teele kohaloluta. Teele haiglasviibimise ajal juhatas vägesid tema abikaasa Artur, kes niikuinii alati tehnilise poole eest vastutab. Pere toe ja mõistmiseta Ooperikino ei oleks. Laudade katmisel on abiks Tiiu ja Teele ämm, kes imemaitsvaid küpsetisi teeb.
Teele rääkis, et ooper oli algusaegadel pidu, kus tunti end vabalt, söödi-joodi. Praegu on aga läinud üsna jäigaks suhtumine, kuidas ooperit tarbima peaks, mis võib mõne inimese eemale tõugata. Ooperikino eeliseks peab Teele seda, et kõik on kodune ja õdus. Ooperi ajal võib käia endale kooki-kohvi juurde võtmas.
Vahel on olemine isegi nii mugavaks muutunud, et rahvas ei kipu ära minema. Sellest on tekkinud Teelel mõte, et kui on lühem ooper, võikski natukeseks jääda kogetu üle arutlema.
Ooperikino puhul ongi tunda, et Teele teeb seda südamega ja suure rõõmuga. Ta võiks veel pikki tunde ooperist rääkida, endal silmad säramas.

spot_img
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised