1.6 C
Rapla
Pühapäev, 24 okt. 2021

Brigitte Panker on maailmameister

Mariliis Vest

Jätkame maakonna noorsportlaste tutvustamist märkimisväärselt tubli orienteeruja Brigitte Pankeriga, kes on oma vanuseklassis saavutanud juba maailmameistri tiitli. 15-aastane Kaius elav ja õppiv neiu läbis esimese orienteerumisraja juba siis, kui oli kõigest 1 aasta ja 4 kuud vana.

Kas võib öelda, et sinuga ei eksiks mitte kuskil ära?
Kui on kaart, siis ma tõenäoliselt ära ei eksiks. Kuigi Elva kandis on väga tehniline maastik Vitipalus, kevadel Eesti MV lühirajal tegin seal mitu suurt viga.

Kas sul on tuua mõni näide elust enesest, kus sulle on orienteerumisoskus kasuks tulnud? Näiteks võib-olla mõnes linnas seigeldes?
Ma ei oskagi väga öelda. Näiteks geograafiatunnis oskan atlasest kiiresti infot leida. Kuskil linnas seigelnud pole, kaardid aitavad alati ja seiklema ei pea.

Kuidas jõudsid orienteerumiseni ning kui kaua oled sellega tegelenud?
Orienteerumisega tegeleb kogu minu pere. Olen juba väikesest peale päevakutel ja võistlustel käinud. Lastele on algul nöörirajad, et nad ära ei eksiks. Minu esimene orienteerumiskaart on 2005. a 9. juunist Jägala päevakult, olin siis 1 aasta ja 4-kuune ja läbisin raja koos pereliikmega (keegi ei mäleta, kellega täpselt). Ka minu vanem õde ja vend tegelesid orienteerumisega, kuulusid noortekoondisesse, aga nüüd nad enam sellega ei tegele. Ema ja isa käivad päevakutel ja võistlustel, samuti noorem vend.

Mis sulle orienteerumise juures kõige enam meeldib?
Orienteerumisvõistlused ja -päevakud toimuvad erinevates kohtades, nii metsas kui ka linnakeskkonnas. Ja iga kord on rada erinev, see teebki selle ala põnevaks. Saab palju reisida, nii Eestis kui ka mujal. Ka Eestis on väga palju põnevaid kohti, kuhu muidu ei satuks.
Võistlustel saan kokku oma võistluskaaslaste ja sõpradega. Pärast võistlust on alati põnev koos rada ja kaarti analüüsida ja jooksuteekondi ning etappide vaheaegu võrrelda.

Mis on sinu jaoks kõige raskem selle ala puhul?
Raske on siis, kui ma ei suuda maastikku ja reljeefi kokku viia ehk alati ei õnnestu kaardilugemine väga hästi. Mõned maastikud on väga halva läbitavusega, tihe alusmets, kus ei saa kiiresti joosta ja pead vaatama, et ennast ei vigastaks. Kardan ka lagedaid sooalasid, kus on kõrge üle pea pilliroog, põlvini pokud ehk tarnad ja kopraaugud ning siis on veel vaja ületada mahakukkunud libedate puude kaudu oja, mille põhi on mudane ja vajuv. See on ka natuke põnev!

Millised on sinu trennid? Kui tihti ja kuidas neid teed?
Tavaliselt teen trenni kolm korda nädalas, nädalavahetustel on võistlused (aprillist kuni oktoobri alguseni). Trennis tavaliselt jooksen, teen jõu- ja venitusharjutusi. Lisaks on aeg-ajalt laagrid, kus me treenime kaks korda päevas, seal teeme ka kaarditrenni ja eneseanalüüsi.

Millised on sinu parimad saavutused?
Minu parim saavutus on esikoht mais Otepääl toimunud koolinoorte maailmameistrivõistlustel lühirajal tüdrukute nooremas vanuseklassis. Osales 23 riiki ja 72 võistlejat. Ka tavarajal läks hästi, olin 6. Kokkuvõttes saime oma noorema vanuseklassi tüdrukutega 2. koha.
Balti MV-l olen N14 vanuseklassis olnud tavarajal 4. ja teates 3. kohal (2017. a mais).
Euroopa noorte meistrivõistlustel (EYOC) Valgevenes selle aasta juunis tuli teates 6. koht. Jooksin viimast vahetust ja tõstsin võistkonna 11. kohalt 6. kohale.
Rahvusvahelisel orienteerumise mitmepäevajooksul Kapa-3 Lätis sain 2018. a juunis N14 klassis 1. koha (kokku oli 42 osalejat).

Kas tegeled veel mõne spordialaga?
Talvel olen teinud ka suusaorienteerumist, olen seal Eesti MV-l saanud sprinditeates 1. ja 2. koha ja individuaalselt sprindis 2. koha. Talvel käin võimalusel ka niisama suusatamas ja uisutamas, suvel sõidan rattaga, osalen maastikujooksudel.

Millest sa unistad spordikarjääris?
Tahan järgmisel suvel Euroopa noorte MV-l hästi joosta.

Kas sinu arvates on orienteerumine noorte seas pigem populaarne või vähepopulaarne ala? Palun põhjenda oma arvamust.
Mulle tundub, et orienteerumisega tegelevad rohkem Lõuna-Eesti noored, Põhja-Eestis vähem. Lõuna-Eestis on klubid, kus toimuvad noortele treeningud. Orienteerumine pole väga populaarne ala, sest noorte-treenereid ja eestvedajaid pole palju. Ala ise on huvitav ja mitmekülgne.

Kui pikad on orienteerumisrajad? Milline on olnud kõige pikem?
Radade pikkus sõltub vanuseklassist ja distantsist. Noorematel on lühemad, kõige pikemad rajad on põhiklassides (N21 ja M21 klassis). Mina jooksen N16 klassis ja seal on sprindiraja pikkus 1,5 km, tavaraja pikkus 4-5 km, lühiraja pikkus 2,5-3 km ja pikk rada kuni 10 km. Kõige pikem rada on mul olnud rogainis, seal läbisime 23 km.

Milline orienteerumisvõistlus/rada on sulle endale kõige rohkem põnevust pakkunud?
Mulle meeldivad teatejooksude rajad, sest seal läheb mul millegipärast enamasti väga hästi. Kõige põnevam võistlus oligi minu jaoks koolinoorte MM Otepääl, sest see oli kõige suurem võistlus, kus olen osalenud. Lisaks toimus seal ka muid üritusi nagu kultuuripäev Tartus ja rahvuste õhtu.

Kas näed ennast selle spordialaga tegelemas ka näiteks kümne aasta pärast?
Praegu ma arvan, et tahan ka kümne aasta pärast orienteerumisega tegeleda. Kui ma ei ole siis tipporienteeruja, tegelen hobi korras ikkagi.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised