11.4 C
Rapla
Teisipäev, 28 sept. 2021

Lähisuhtevägivallaga tegelemine vajab pikaajalist, mitte projektipõhist lähenemist

Inge Põlma

Siseministeeriumi andmetel on Rapla maakonnas selle aasta 11 kuuga toime pandud 82 lähisuhtevägivallaga seotud kuritegu, neist 91% moodustas kehaline väärkohtlemine. Kuid lähisuhtevägivalla juhtumeid, mis kriminaalmenetluseni ei ole jõudnud (olmetüli, lärmakas konflikt vms), on novembri lõpu seisuga maakonnas registreeritud 256.

“Sõltumata kriminaalmenetluse alustamisest või mitte alustamisest, tehakse juhtumitele esmane riskide hindamine ning politsei järelkontroll. Vajadusel teavitatakse kohalikku omavalitsust abivajavatest isikutest ja lastest. Lisaks antakse kannatanu nõusolekul tema andmed ohvriabisse, kes pakub ohvriabi- või muid tugiteenuseid,” selgitab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika nõunik Kadri-Ann Lee.
Võitlus lähisuhtevägivallaga on seatud prioriteediks Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis 2019-2023. “Riik on viimastel aastatel tõsiselt selle valdkonnaga tegelenud, kas see on siis meie presidendi sõnavõttude või teatud inimeste tegevuse avalikkuse huviorbiiti tõusmise tõttu. Tulemus, kui teadlikkus sellest tõuseb, on igati positiivne,” ütleb Katrin Klaebo, kes on olnud Rapla naiste tugikeskuse juht ja praegu on sotsiaalkindlustusameti lepinguline MARAC-mudeli vabatahtlik tugiisik.
“MARAC-mudel, mis on välja töötatud Ühendkuningriigis, on lahtiseletatult riskis olevate perede, sealhulgas lähisuhtevägivalla all kannatavate perede väljaselgitamine ning nende probleemide lahendamine võrgustikutöö meetodil,” räägib Klaebo. Siseministeeriumi ja sotsiaalkindlustusameti koostöös arendatakse välja ja katsetatakse selle eeskujul Eestile sobivat juhtumikorralduse mudelit. “Abivajajate osakaal on Eestis suur ja kuidas motiveeritud tugiisikuid juurde saada, on kindlasti suur küsimus riigile,” lisab Klaebo. “Perekonnaliikmed, kes on kannatanud lähisuhtevägivalla all, on see siis füüsiline, vaimne, majanduslik või seksuaalne, on kõik ohvrid ja eelkõige on ohvrid lapsed, kellele jäävad armid kogu eluks. Seetõttu on oluline kõikidel tasanditel tegeleda laste ja noortega, pakkuda neile iga võimalikku tuge koos emaga raskest olukorrast välja tulla.”
Raplamaal on naiste tugikeskus tegutsenud juba kümmekond aastat, aastast 2009, kuid seda on vedanud erinevad inimesed ja organisatsioonid. Klaebo sõnul on seetõttu inimeste teadlikkus tugikeskuse olemasolust kahetine. “On inimesi, kes teavad täpselt, millega on tegu ja suunavad abivajajaid, kuid kuna tugikeskuse kontaktid on peaaegu igal aastal muutunud, ei ole see informatsioon alati jätkusuutlik olnud.” Ja kuigi 2018. aastal lisandus iga nädal üks klient, on ka suhtumine tugikeskusesse erinev.
“On inimesi, kes ei tea ega soovi sellest midagi teada, ja on ka inimesi, kes kuuldes naiste tugikeskust mainitavat, küsivad irooniliselt, kas meestele on ka tugikeskus olemas. Inimeste teadlikkuse tõus ongi see, millega pidevalt peab tegelema, n-ö olema pidevalt pildil.”
Selle aasta jaanuarist abistab Rapla maakonnas naistevastase vägivalla ohvreid ja nendega kaasas olevaid lapsi Raplamaa Naiste Tugikeskus, mille tööd korraldab Eesti Naiste Varjupaikade Liit koostöös Tallinna Naiste Kriisikoduga. Tugikeskus nõustab ja pakub vajadusel ka turvakodu teenust. Kui selgub, et vägivalla ohver vajab lisaks õigusabi ja psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat, saab tugikeskus seda pakkuda vastavalt oma finantsilistele võimalustele.

Vastab rahvastikuminister

Novembri lõpus käis Raplas rahvastikuminister Riina Solman. Intervjuus Raplamaa Sõnumitele vastas ta ka lähisuhtevägivalda ja naiste tugikeskuste rahastamist puudutavatele küsimustele.

Naiste tugikeskuste üks probleeme on see, et praeguse rahastuse juures ei saa tagada näiteks juristi abi kohtus käimiseks.
Minu koostööpartnerid, Eesti naiste varjupaikade tugikeskuste võrgustik, on iga aasta proovinud taotleda riigi pikaajalist, jätkusuutlikku, mitte projektipõhist lähenemist. Ma olen olnud selle toetaja, aga eks siin tulevad jälle eelarvekäärid. Üht-teist saab paremaks muuta, aga need sammud ei tule kiiresti.
Lähisuhtevägivald on väga tõsine teema ja siin olen ma presidendiga väga ühel nõul ja tänulik talle, et ta on olnud selle teema eestkõneleja ja toonud päevavalgele asju, millele inimesed pole varem võib-olla tulnudki. Mul oli võimalus ka justiitsministeeriumis selle teemaga tegeleda. See ongi sise-, justiits- ja sotsiaalministeeriumi puudutav teema ja need tegevuskavad või toetusprogrammid tehakse ära.
Kavandamisel on mitmeid uusi abistavaid algatusi: näiteks paanikanupp. Kui vägivallatseja pääsebki välja, on ohver ohustatud. Sellise häirenupuga, mis ei ole nähtav, saab abi kiiresti. Me soovime ka politseile tekitada n-ö spetsialiseerunud lähisuhtevägivallale reageeriva üksuse, mis on välja koolitatud ohvrikeskselt. Ohver ei peaks selles situatsioonis rohkem kannatama. Aga kõik, mis puudutab juriidikat ja kohtus käimist, on paraku tõsi. Sellele rohkem ressurssi ja tähelepanu suunata on ainult õige. Ja seda ma ka kavatsen teha.

Praegune justiitspoliitika on paljuski suunatud leppimisele, mis selle niigi muserdatud ja julguse kaotanud ohvri seisukohast on kannatuste pikendamine.
Siin võib tegemist olla ka terminoloogia tõlgendamisega. Perelepituse analüüs (tegevuskava) lükkub pisut edasi, sest selle sisu ei ole veel lõpuni läbi räägitud. See puudutab just perevägivalda. Perelepitus tähendab tegelikult jagatud vanemlust, pooled peaksid poolkohustuslikult enne kohtusse minekut saama kokkuleppele, kes kuidas lapse kasvatamises osaleb. Tõepoolest, kui on tegemist perevägivalla juhtumiga, siis sellist asja kohaldada ei saa. Ohver on kindlasti nõrgemas seisundis ja sellega tuleb eraldi tegeleda. Need nüansid leiavad eelnõus kindlasti enam käsitlemist, riik on üsna teadlik nendest ohtudest ja karidest.
Ma ei saa öelda, et sellist sunniviisilist perelepitust keegi kellelegi peale surub. Samas aitab perelepitus inimestel enne kohtusse pöördumist kokkuleppele jõuda. Pigem ongi tegemist kokkuleppele jõudmisega.
Perevägivallast tuleb kohe teada anda, sellega tegelevad ohvriabi ja lähisuhtevägivallale spetsialiseerunud varjupaikade võrgustikud. See on täiesti eraldi teema.

Lähisuhtevägivallast rääkides peame silmas ainult naisi.
Ei pea. Me peame silmas ka vanemaid inimesi, lapsi, mehi. Minu õnnetu “lehepeksu” juhtum pöördus minu vastu, kuigi ma ei rääkinud sel hetkel üldse naistevastasest vägivallast. Rääkisin emotsionaalsetest hetkedest, kui mõlemad osapooled ei kontrolli ennast piisavalt või ei oska kontrollida. Tegelikult on vägivallaliike erinevaid, aga naistevastane vägivald on lihtsalt nii tõsine teema ja proportsionaalselt nii suur hulk naisi kannatab selle all, et see varjutab teised liigid ära, aga see ei tähenda, et need oleksid vähem tõsised.

Sageli vajavad vägivaldsed mehed ise abi, psühholoogilist nõustamist, aga nendele pole programme ette nähtud.
Olen toetanud vägivallatsejate teraapiale suunatud rahastust, sest see on tõepoolest teema, millega on vaja tegeleda. Nende hulgas on inimesi, kes saavad aru, et probleem on nendes ja nad tahavad ka muutuda. Ja seda tuleb pakkuda. Aga kõva häälega rääkides tekitan probleeme neile, kes selle valdkonnaga tegelevad. Näiteks EELK Perekeskuses on olemas selline nõustamiskeskus. On olemas ka eraldi MTÜ, mis tegeleb meestega. Tegelikult on teenusepakkujad olemas, aga ma soovin, et nad saaksid rahus oma tööd teha, sest ka nende vastu suunatakse äärmusõiguslaste rünnakuid ja ei kiideta seda heaks.
Olles kohtunud erinevate osapooltega, olen ka mina olnud hämmingus, et kui ma tõstatan meestevastase vägivalla või vägivallatsejate teema, ei ole see popp ega moodne. Kõik saaksid justkui aru, aga see on teisejärguline. See ei tohiks seda olla, me peame neid inimesi aitama, et nad nii ei käituks. Olen mõelnud ka sellele, et jah, ohvriabi tuleb appi, naine saab edasi elada, aga oht ju jääb. Kogu aeg on küsimus, kes tegeleb teise poolega. Kui seda teemat avalikult käsitleda, on see nii laetud ja väga sageli mõistetakse seda nii, et sa oled justkui poole valinud. Ma ei ole poolt valinud, ma tahaks kõiki aidata, kes sellistes rasketes situatsioonides abi vajavad, aga loomulikult tuleb kurjategijad isoleerida.

*

Mis on lähisuhtevägivald

Lähisuhtevägivald (ka perevägivald) on igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald, mis leiab aset inimeste vahel, kes on või on varem olnud üksteisega intiimsuhetes, seadusest tulenevalt seotud või omavahel veresuguluses. Laiemas tähenduses hõlmab lähisuhtevägivald ka lähisuhetes esinevat laste-, vanurite- või puuetega inimeste vastast või vahelist vägivalda.

Perevägivallakuritegude hulka kuuluvad karistusseadustiku isikuvastased kuriteod (v.a surnuvastased süüteod), röövimine ja avaliku korra raske rikkumine, mille on toime pannud praegune või endine abikaasa, elukaaslane või partner. Tegu võib olla ka sugulaste, hõimlaste või muude lähisuhtes olevate inimeste vägivallaga, hoolimata sellest, kas toimepanija elab või elas ohvriga samades eluruumides.

 

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised