8.9 C
Rapla
Reede, 22 okt. 2021

Lisaleht Käsitöölane: Jõulud helistatakse sisse toomapäevaga

Triinu Ülemaante

Rahvakalendri järgi on 21. detsembril toomapäev, mida ka tänapäeval mingil määral tähistatakse. Toomapäeva kohta on rääkida mitmeid endeid, uskumusi ning ennustusi.

M. J. Eisen kirjutab: „Tooma liig mitmekesised, ühe iseloomu teisele iseloomule vasta käivad tundemärgid annavad põhjust oletada, et nimekandja aja jooksul suure metamorfoosi läbi elanud, et katoliiklaste püha mehe eheteks rohkesti paganuse jälgi põimitud.“ (Eisen, EM II, lk. 56)
Tahma-Toomast on üldiselt peljatud. Toob ju too mustuse majja ning pigem on kasulikum ta enne jõule ja uut aastat majast välja ajada. Seetõttu koristatigi toomapäeval majapidamisi. Kutsuti seda ka jõulueelseks suurpuhastuseks. Pärast 21. detsembrit algas tööde keeld – on ju jõuluaeg. Koristust alustati küttekolletest ning siis liiguti edasi ülejäänud majapidamise peale. Küttekoldest alustamise tõttu on ka tulnud nimi Tahma-Toomas.
Nimelt on Tahma-Toomal mitmeid nimesid: Must-Toomas, Jõulu-Toomas, Nõgi-Toomas, Tolmu-Toomas, tuhkapoiss ning teda aeti majast välja suurpuhastuse käigus. Mõnes piirkonnas valmistati ka kaltsu- ja õlenukke, keda siis Tahma-Toomaks nimetati ning viidi oma majast eemale, mõnel korral ka täitsa külast ära. See toiming oli salajane, mida toimetati hämaruse varjus. Kuna see nukk oli siiski negatiivne nähtus, kasutati seda ka vaenusuhteis olnud perede vahel, kui viidi nende pere ukse taha.
Kuid mida aeg edasi, seda mängulisemaks läks Tahma-Tooma ukselt uksele viimine. Põhiline oli see, et Tahma-Toomas oma kodu ukse taha ei jääks. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut.
Raplamaal on kõige rohkem üleskirjutusi ja märkamisi Tahma-Toomast Juuru kihelkonnast, mis on olnud väga aktiivne. Kuid seda rohkem aastavahetuse poole. Nimelt mõnes kohas veeti tuhkapoissi tervelt nädal aega ühest õuest teise. Mõnes kohas aga tehti seda 21. detsembri asemel aasta viimasel päeval.
Eestis teada olevate nukkude suurus on varieerunud paarikümnest sentimeetrist kuni üle inimpikkuse. Siinkohal pole oluline, kas nukk on riietatud meheks või naiseks. Pähe võib joonistada silmad, suu ja nina.
Tööde keeld aga ei laienenud koristamisele, kraamimisele ja söögitegemisele. Pühadelauad on läbi aegade olnud võimalikult külluslikud ning ettevalmistused selleks kestsid tõsimeeli jõululaupäevani. Oli ka ütlemine: „Naise kaasavara peab vastu ainult toomapäevast jõuluni.“ Naised küpsetasid leiba ja tegid vorste ning mehed ajasid õlut: „Toomas läheb tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju.“ Kuid nagu eestlaste rahvakultuurile omane, polnud õlletegu kõikjal lubatud, mõnes kihelkonnas arvati, et õlu jällegi ei lähe käima või et Toomas rikub selle.
Koristamisega aeti Must-Toomas küll välja, kuid kutsuti ka Valge-Toomas sisse. Ehk seostati seda aega ka talvise pööripäevaga, kui päike läks kolmeks päevaks magama ning pärast seda hakkasid päevad jälle pikemaks venima. Kolm päeva enne jõule käisid üksikult või grupina perest peresse jõulutoomad, lühidalt siis toomad. Reeglina olid need alati mehed, kes olid rõivastunud valgesse ning kandnud punast vööd ja peakatet. Toomad kandsid vahepeal kaasas ka puust saua või kaigast, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Nimelt tantsisid küllatulnud toomad väga tihti. Toomaskäimise traditsioon annab aimu, kui mitmekülgne tegelikult eesti sanditamiskultuur on. Lisaks mardi- ja kadrisantidele on meil veel jõulutoomad ning kindlasti ollakse kuulnud ka jõulusokust.
Toomapäevaga on vanarahvas igapidi seoseid loonud, põhiline oli nimi Toomas. Mis on ilmselt ka sütitanud uskumuse, et jõuluajaks peavad kõik võõrad asjad ja laenud olema tagastatud. Ehk siis peab oma võlad ära tooma.
Kokkuvõtvalt peetakse tänapäevalgi toomapäeva vanarahva kohaselt, isegi kui tehakse seda alateadlikult. Toomapäeva kombed on igati praktilised ning loogilised. Miks mitte jõulueelse suurpuhastusega alustada just 21. detsembril. Siis jääbki rohkem aega jõulusöögi vaaritamiseks.
Lisaks on Tahma-Toomast kerge meisterdada. Vähestel meist on kodust kohe võtta õlgi, kuid kaltse leidub ikka. Kui ka kaltse ei leidu, saab alati kasutada loovust ja meisterdada Tahma-Toomase näiteks vanapaberist, papist ja nöörist, vatist, lõngast, teibist või vanast kilekotist. Viimase puhul paneks siiski südamele, et kilekotist Tahma-Toomas omaette rändama ei läheks, ehk kasutage midagi rasket, et kile pererahva ukse tagant loodusesse ei lendaks.
Lõpetuseks ka jutuke Juurust.
Kõige enam teateid aastavahetuseaegse kujutegemise kohta on Juuru kihelkonnast (66-st 23). 1929. aastal kõneldi Tahma-Tooma tegemisest järgmiselt:
„Õlgedest ja vanadest riietest tehakse mehe kuju – Tahma-Toomas – ja viiakse see uueaasta öösel küla õue. Mehel on kiri taskus: minu nimi on Tahma-Toomas. Keegi ei taha teda hommikuks oma õue jätta, vaid viib edasi naabri õue. Kiuste pärast tehakse ja viiakse. Ühed naabrimehed läinud riidu, loopinud meest üle aia üksteise õuedesse, nii et nirud olnud taga. Kelle tallu Tahma-Toomas viimaks jääb, selle tööd on uuel aastal lohakil ja mustus valitseb majas. Minu lapsepõlves seda ei tehtud. Nooremad inimesed hakkasid tegema. Tahma-Toomas või nääritaat või jõuluvana.“

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised