6 C
Rapla
Kolmapäev, 29 sept. 2021

Regilaul kui rännak

Helerin Väronen

Kõik me teame, et meie esivanemad armastasid regilaule laulda. Erinevateks puhkudeks mõeldud laulude laulmise komme on nüüdseks peaaegu hääbunud. Vahel mõnel koosviibimisel või peol võtab mõni aktiivsem mõne loo küll eest laulda, kuid järjepidevat ja üldist regilaulu laulmise traditsiooni meil enam pole. Seda toredam on, kui vahel just selle jaoks kokku saadakse.

Üks selliseid harukordseid hetki oli Juuru rahvamajas detsembri esimesel neljapäeval, kui Jüri Metssalu korraldas sündmuse „Regirännak. Teeloleku laulud”. Teadmine, et sellist õhtut on just sel ajal vaja, ilmus paar nädalat varem Kristi Kauponeni hingamisõhtul osaledes.
„Tunne, mis hingamispraktikas avanes, oli see, et ma kuulun kokku selle maa ja loodusega, kus ma elan. Tundsin, et tahan sellele maale ja kogukonnale midagi anda, midagi jagada, sest ma olen tänulik selle eest, et meil on see maa, see kogukond. Tänutunne on see, mis pani mind seda regilauluringi kokku kutsuma,“ ütles Jüri. Regilaul on tema sõnul meile nii loomuomane ja loomulik, et sellega võiks ühendust hoida.
Laulude valikul lähtus Jüri sellest, et need sobiks jõulude eelsesse hingedeaega. Õhtut kandsid laulud, mis viisid rändama sisemistele radadele ja meid ümbritsevale maastikule, kus meie lähedaste hinged liiguvad. Lauluringis istus 10 täiskasvanut ja kolm last. Mingit kohustust kaasa laulda ei olnud, võis ka lihtsalt kuulata ja lauludega ühenduses olla.
Regirännaku alustuseks va­lis Jüri „Tee ilu“, mis on üldse esimene regilaul, mida ta pikemalt on laulnud, juba gümnaasiumiajal. Laul räägib kahest vaeslapsest, kes käivad mööda teed ja tajuvad metsa enda ümber ja tee ilu, mida teised, kelle tähelepanu on rikkusel ja positsioonil, ei märka.
„Regilauluga on nii, et igaüks võib sõnu tõlgendada omamoodi, lugeda välja sealt infot, mis parasjagu paistab. Regilaul on tegelikult avatud maailm, me võime küll kusagilt paberi pealt või antoloogiast lugeda, kuid elav traditsioon on see, et inimesed lihtsalt improviseerivad selle kultuuri kontekstis, mis neil olemas on, kombineerivad erinevaid ridasid ja motiive,“ selgitas Jüri.

Hingelinnud

Üks oluline osa meie pärimusest on ka katoliku taustaga laulud ja muistendid, kus on esindatud rahvale olulised tegelased nagu Jumalaema Maarja, Kristus ja pühakud, kes kõik on käinud pärimuse järgi meie maastikul ja kellest on jäänud teatud kohtadesse pühasid jälgi.
Pärast laulu „Maarja kuld“ arutlesime selle üle, kas ja kuivõrd laulsid vanasti mehed ja naised eraldi, sest registrid on erinevad. Näiteks setu meestelaul on naistele võrdlemisi kõrge laulda. Sealkandis on ka väljend kergütämä, mis kõlab küll nii, et häält peab kõrgemale tõstma, kergitama, kuid tähendab hoopiski laulu käigus helistiku viimist veidi madalamale ehk kergendamist.
Üks osa sel õhtul lauldud lauludest olid sõjalaulud ja laulud nekrutiks viimisest, teadmata suunas maastikul liikumisest, tundmatusse kõndimisest. Selliste laulude sfäär on Jüri sõnul märkimisväärne meie pärimuses. Need paigad, maastikud ja paljuski ka hooned, mida need lood puudutavad, on veel meie keskkonnas olemas. Neis lugudes on kirjas inimeste kogemused, kogukonnaühendus ja need sisaldavad ka pääsemise momenti, andes sellega lootust ka enda elus raskustest läbitulemiseks. Teadlikult neid lugusid lauldes lahustub ja puhastub see kannatus, mis meil ajaloos, maastikus ja ehk ka meie kehamälus sees on.
Hästi tervendavad on regilauludes hingelinnud. Jüri avab oma laulutunnetust: “Teeloleku laulud, kus öeldakse, et meite tie on teademata; meite moa on mõetemata, on tajutavad ka suuremas tähenduses inimese teekonnana tundmatus ja etteaimamatus maailmas, kus pöördutakse taevaste hingelindude poole: teie käite kõrgeelta; kõgreelta, kaugeelta.
Hingelindude teed on inimese maiste teede kõrval kõrged ja igavesed ja samas on võimalik siin ja praegu nende ja taevalikuga ühenduses olla ning laulu kaudu kõnelda ka nendega, kes on kaugel või samamoodi igaveses sfääris: viige mu isale teada, viige mu emale teada. Regilaul ühendab meie maised teed ja taevase, igavese olemise, ja kõik see toimub siinsamas meis ja meid ümbritsevas looduses.“
Regilaulude laulmise traditsiooni kohta tuli jutuks, et vanu lugusid küll veel lauldakse, kuid palju rohkem võiks luua ka uusi. Eestis on mõned väga head teadlastest regilaulu tundjad, kes on ka võimelised selles traditsioonis väga hästi improviseerima. Neilt tasuks õppida. Oskus regilaulu lauda ei ole päris kadunud, tõdesid lauluringis emad. Eelkooliealised lapsed käivad tihti mööda õue ja laulavadki sellest, mida nad näevad ja mida teevad, nii nagu vanarahvaski.
Meist enamiku elus ei täida regilaul enam ammu igapäevast osa, kuid ühenduse hoidmine selle imelise maailma ja oma esivanematega on siiski oluline.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised