Katri Reinsalu
Koos aastavahetusega tõmmati joon alla ka kopra-aastale. Teatepulk anti edasi nahkhiirele, kellele on pühendatud tänavune aasta.
Nii mõneski inimeses tekitab nahkhiirte mainimine pisut külmavärinaid. Seostatakse neid öise eluviisiga lendavaid imetajaid ju erinevate hirmutavate legendidega. Tegelikult on mõistagi tegemist äärmiselt huvitavate loomadega. Tegemist on ainsa lennuvõimelise imetajaga. See ei ole aga sugugi ainuke põnev fakt nahkhiirte kohta.
Eestis on registreeritud 14 liiki nahkhiiri: põhja-nahkhiir, pargi-nahkhiir, kääbus-nahkhiir, pügmee-nahkhiir, suurvidevlane, väikevidevlane, pruun-suurkõrv, hõbe-nahkhiir, Nattereri lendlane, habelendlane, tõmmulendlane, veelendlane, tiigilendlane ja euroopa laikõrv. Neist 12 on looduskaitse all ja kuuluvad II kaitsekategooriasse. Kõige hiljem registreeritud kaks liiki on kaitse alla võtmisel.
Umbes pooled meil elavatest nahkhiireliikidest rändavad talvel lõuna poole, teised jäävad siia talvituma. Kuna meil puuduvad sobiva suurusega looduslikud koopad, veedavad nahkhiired oma tardune enamasti inimkätega rajatud koobastes ja keldrites.
Talveune ajal langeb nahkhiire kehatemperatuur samale tasemele teda ümbritseva ruumiga. On äärmiselt oluline vältida nahkhiirte talvist segamist. Kui nad on sunnitud liiga tihti ärkama, võib see kurvalt lõppeda. Iga ärkamine tähendab oma energiavarude kulutamist ning peamiselt putuktoidulistel nahkhiirtel on talvel raske neid varusid täiendada. Hulgakesti koos talvituvate nahkhiirte seas tekib häirimisel ahelreaktsioon, kus üks nahkhiir äratab ka teised.
Une tihe häirimine võib lõppeda ka nahkhiirte hukkumisega, sest energiavarud saavad enne kevadet lihtsalt otsa. Inimesel on siinkohal oluline roll nahkhiiri märgata ja nende veidi erilise eluviisiga arvestada.
Talveunest ärkavad nahkhiired aprillis, kui putukad öösel jälle lendama hakkavad. Esimene ülesanne on loomulikult talvel kulutatud energiavarude taastamine ja toidu otsimine. Maikuus lahkuvad oma talvituspaikadest viimased nahkhiireliigid. Samuti jõuavad tagasi rändliigid.
Nagu eelpool mainitud, on nahkhiired peamiselt putuktoidulised, mis tähendab, et neil on mängida oluline roll putukate arvukuse reguleerimises. Toitu otsivad nad kajalokatsiooni abil. Väljastatud ultraheli põrkub objektidelt tagasi ning selle analüüsimisel saab nahkhiir aru, millise putukaga on tegemist ja kui kaugel see asub. Inimkõrv nahkhiire helisid enamasti ei kuule. Varustades end aga spetsiaalse detektoriga, saab kergelt kindlaks teha, kas ümbruses on nahkhiiri.
Suvel kogunevad emased nahkhiired poegimiskolooniatesse. Isased loomad veedavad suve üksi või väikestes gruppides. Nahkhiirtel sünnib enamasti üks poeg, kes on alguses üsna abitu. Sügisel valmistuvad rändliigid lahkuma ning siia jäävad liigid koguvad energiavarusid talve üle elamiseks.
Allikad: www.elfond.ee, keskkonnaameti õppematerjal „Nahkhiired Eestis”
*
Eestimaa Looduse Fond ootab inimeste abi
Suviste nahkhiirekolooniate kohta on vähe infot, aga selleks, et nahkhiirte olukorda paremini mõista, on vaja teada, kus asuvad eri liikide kolooniate varjepaigad. Eriti oodatakse teateid nahkhiirte poegimiskolooniate kohta hoonetes.
„Nahkhiiri saame tulemuslikult kaitsta ainult koos tegutsedes ja omavahel suheldes,” kommenteerib nahkhiireuurija Lauri Lutsar. „Nahkhiireuurijad saavad nõu anda kõige paremini siis, kui inimesed ise ühendust võtavad ja küsivad. Selleks võib pöörduda Eestimaa Looduse Fondi või Keskkonnaameti poole.”
Kuidas kindlaks teha, kas kodu lähedal tegutseb nahkhiirte koloonia?
Kui näete tegutsemas korraga juba mitut nahkhiirt, siis on kindlasti soovitav sellest nahkhiireuurijatele teada anda.
Ekspertidega saate kontakti nii Eestimaa Looduse Fondi, Facebooki nahkhiiresõprade grupi kui ka Keskkonnaameti või e-posti [email protected] kaudu.
