14.4 C
Rapla
Laupäev, 24 sept. 2022
spot_imgspot_img

Lisaleht KUKITEMUKI: Ainus viis aega peatada on seisma jääda

Mari Tammar

NUKU teatri mängukavas on eelmise aasta aprillist Mait Jooritsa lavastatud lasteetendus “MOMO”. 15. jaanuarist jookseb Eesti kinodes aga Jaan Tootseni film “Fred Jüssi. Olemise ilu”. Mõlemast on põhjust rääkida.

Ehkki esialgu võib tunduda arusaamatu, mis seob üht vanast mehest tehtud filmi ja lastelavastust, võin etteruttavalt öelda, et see on “aeg”.
Lavastus “Momo” põhineb Saksa laste- ja noortekirjaniku Michael Ende samanimelisel muinasjutul-romaanil, mis ilmus 1973. aastal (eesti keeles 1994 ja 2018 – toim). Loo keskmes on salapärane tüdruk Momo, kes elab amfiteatri varemetes. Keegi ei tea, kust ta pärit on või kes on ta vanemad, ent ta on sõbraks saanud kõigi linnaelanikega. Nimelt oskab ta väga hästi kuulata ning tema silmist vastu vaatav headus ja tarkus lahendab kergelt kõik probleemid.
Ühel päeval ilmuvad linnakesse aga hallid härrad, kellel on riukalik plaan petta ja varastada kokku teiste inimeste aega. Pahaaimamatute elanike jaoks saab ajast valuuta, mida saab koguda hoiukassasse ning kasutada vahetuskaubana. Et aga oma ajahoiust kasvatada, on vaja hakata aega kokku hoidma – see muudab väikelinna elu pöördumatult, äkitsi hakkab kõigil kiire.
Michael Ende on kirjutanud: “Mul oli suurem osa stseenidest juba visandatud: tegelased olid välja arendatud ja paar peatükki lõpetatud, kuid ma ei suutnud kuue aasta jooksul romaani valmis kirjutada, kuna mul oli puudu üks oluline idee. Pidin lahendama küsimuse, miks said hallid härrad varastada kõigi aega, aga mitte Momo oma. – – – Ühel hommikul tõusin üles ja ütlesin oma naisele: “Käes!” Olin leidnud lahenduse: aega sai varastada ainult neilt, kes püüdsid seda kokku hoida. Inimeselt, kes laseb ajal vabalt endast läbi voolata ja ei püüa sellest kinni hoida, ei ole midagi varastada.”

Siinkohal ongi paslik hüpata loodusfilosoof Fred Jüssi juurde, kes sarnaselt salapärase Momoga ei allu hallide härrade provokatsioonidele hakata aega kokku hoidma ja kiirustama. Jüssi vastuoksa justkui protesteeriks ajahärrade poliitika vastu. Ta nagu teaks seda, mida teadis ka Momo, et kui tahta ajahärrade massipsühhoosile vastu saada, tuleb kõike võimalikult aeglaselt teha.
Fred Jüssist tehtud film, mis on rohkem loodus- kui persoonifilm, on ootuspäraselt aeglane. Kaunid loodusvaated (filminud Joosep Matjus) on palistatud Fred Jüssi mõtisklustega ning mahlakate helipiltidega loodusest, mis osalt on vanameistri enda salvestatud.
Jüssi arutleb, et meile on õpetatud tegema tööd, ent tema arvates oleks märksa olulisem õpetada inimestele laisklemist ja seda, kuidas olla vaikuses iseendaga. Tema sõnade kinnituseks näeme “Olemise ilu” filmis, kuidas Jüssi oma aega “mõttetute” asjade peale “raiskab”. Ta kuulab veevulinat ja kuulatab tuult, ta vaatab pilvi ja nuusutab lõkkelõhna – ta lihtsalt on ja püüab end ümbritsevaid maastikke võimalikult ehedalt tajuda.
Salapärane Momo teeb sama, aga oma keskkonnas. Olgugi et “Momo” näol on tegemist lastelavastusega, on see rangelt soovitatav just täiskasvanutele. Mind raputas see etendus päris kõvasti ja ehmatas mingist tardumusest üles. Hakkasin mõtlema, kas ehk ka mina olen libedatele müügimeestele oma aja maha müünud ning nüüd ära tinistatuna usun, et see, et kogu aeg on kiire, on täitsa normaalne.
Jüssi film näitab, et kiirustamine pole normaalne, see on ebanormaalne. Märksa loomulikum ja loomuomasem on meile hoopis kuulamine ja kulgemine. Näiteks ütleb ta seda, et rappa peaks minema juba seepärast, et seal pole võimalik tormata. Ühtlasi nendib ta, et tal pole tihti eesmärke. Tähtsam on suund ja oma loomuse järgimine ning sageli mõistab ta alles kohale jõudes, et oli sinna poole teel.
Paljud noored, keda on õpetatud seadma eesmärke ja nende poole pürgima, kindlasti muigavad sellise jutu peale ja ütlevad, et nii saab mõelda ainult vana inimene, kes ei pea enam ennast tõestama, ent tegelikult on siin mõttetera kõigile. Kas ikka peab mäge mööda üles rühkima või võib ka ümber minna, kui teiselpool ootab sama puhkepink?
Ka “Momo” viib mõtted selleni, et äkki see jutt, et peame edukad olema, palju saavutama ja järjest tublimad olema, on meie pähe pandud programm, mitte tõde. Võib-olla on see edumuinasjutt välja mõeldud nende samade hallide härrade poolt, kes meelitavad meid sellega rohkem tarbima, sest mida ebatäisulikemana me ennast tunneme, seda enam me kõikvõimalikku tarbime. Muuseas, mida kiiremini peseb meie eest pesu pesumasin ja koristab tolmuimeja, seda rohkem jääb meil aega üle selleks, et kulutada oma aega tarbimisele, ent võib-olla peaks minema hoopis metsa.
Jaan Tootseni film Fred Jüssist on nagu jalutuskäik metsas – aeglane, vaikne ja meeltkosutav. Muuseas just vaikusele pöörab Fred oma mõtisklustes korduvalt tähelepanu ning selleni jõuab ka noor lavastaja Mait Joorits “Momo” kavalehel: “Ja siis ma saan jälle aru, mulle tuleb jälle meelde, et ma pean hingama. Sest hing on hingamises. Ja kui ma jooksen ennast hingetuks, siis ma jään tast lõpuks ilma. Sellest hingest. Mulle tuleb meelde, et ainus viis aega peatada on seisma jääda. Enese sisse minna. Vait jääda. Ja kui piisavalt kaua vait olla, siis hakkab sellest vaikusest välja kooruma midagi imelist. Midagi ookeanilaadset, midagi suurt, rahulikku ja võimast.”
Niisiis leidkem endale aega ja otsigem vaikust – kui te seejuures tsivilisatsiooni jääte, tasub ära vaadata nii kõnealune film kui ka etendus. Muuseas on tähelepanuväärne, et Michael Ende romaan “Momo” ilmus juba 1973. aastal. Teose teemad on muutunud ajas ainult aktuaalsemaks.
NUKU teatri tõlgendus “Momost” on kaasahaarav ning üllatab ja lummab ka oma visuaalsete ja tehniliste lahendustega. Selle vaatamisele pühendatud aeg pole kindlasti ei varastatud ega maha visatud.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised