spot_img
-5.6 C
Rapla
Reede, 2 dets. 2022
spot_imgspot_img
ArtikkelNaeratamine ja loivav elustiil ehk elu vabatahtlikuna Ghanas

Naeratamine ja loivav elustiil ehk elu vabatahtlikuna Ghanas

Helerin Väronen

Milline on vabatahtliku elu Ghanas? Millise ellusuhtumisega on sealsed inimesed ja mida nad söövad? Kuidas on meeste ja naiste rollid Ghanas jagunenud? Neile ja paljudele teistele küsimustele sai vastuse kolmapäeval, 29. jaanuaril, kui Järvakandi kultuurihallis oli külas kunstiõpetaja ja klaasikunstnik Piret Meos.

Ghanas käis Piret Eesti organisatsiooni MTÜ Mondo kaudu, kes tegeleb arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmaharidusega maailma eri paigus. Aafrikas veetis Piret eelmise aasta sügisel kolm kuud. Tema eesmärk oli väikeses Kongo külas olevas punumistöökojas Yen Pang Weavers mõelda välja uue toote, lambivarju vorme ja mustreid.
Ghana on Pireti sõnul vastuoluline maa. Ühest küljest on seal tohutult ilus, vihmaperioodil on vaated rohetavale maastikule maalilised. Samas elatakse sõna otseses mõttes prügi sees. Prügimajandust Ghanas igal pool ei eksisteeri. Igapäevane pakend pudeneb käest maha ja jõuab ka ookeani, nii et ujudagi tuleb kohati olukorras, kus prügi ulbib sealsamas kõrval. Pakend ja praktiliselt kõik eluks vajalik on plastist (lauad ja toolid).
Juba esimesed emotsioonid punujate töötoas olid Piretil väga positiivsed. Igapäevase elu osad on naeratamine, tants ja laul ning nende saatel võeti ka Piret vastu. „Päev läbi naeratamine on normaalne,“ sõnas Piret, lisades, et kui ei naerata, siis arvatakse, et on midagi viga. Positiivne eluhoiak on ghanalastele hästi omane. Üksteisega suheldes halbadest asjadest eriti ei räägita, peamiselt käis jutt ikka selle ümber, kui hästi kellelgi läheb. Kuigi murekohti on küllalt, näiteks laste koolitamine, mis on kulukas ja mitte kõigile jõukohane, või kuidas leida tööd, et ära elada. Noorte töötus on Ghanas väga kõrge.
Pireti päev nägi tavaliselt välja nii, et ta ärkas kella kuuest, kui päike oli juba tõusnud, tegi arvuti taga tööd, sõi ja suhtles teiste vabatahtlikega ning lõunaks läks punumistöökotta, kuhu selleks ajaks saabusid ka naised. Tööd tehti õhtuni välja, vahepeal söögipause tehes ja maisikottidel pikutades. Mõttetööks ehk uute lambikuplite vormide väljamõtlemiseks oli sobivaim aeg kas hommikul vara või õhtuti, päevane aeg oli selleks liiga palav.
Punumistööd Piret ära ei õppinudki, kuid oluline oli olla punujate juures, jälgida nende tööd, suhelda, julgustada ja joonistada uusi lambi, korvi jne vorme ja mustreid. Eriti huvitav on see, et tooted valmisid pildi järgi. Andekamad punujad on võimelised eelneva kogemuse ja fotode järgi ka uusi vorme ja mustreid looma. Riiete õmbleminegi käis etteantud foto või joonise põhjal. Oskus pildikeelt lugeda on sealsetel naistel väga tugev, samas kui lugemis- ja kirjutamisoskus on kahjuks nõrk. Piret prooviski naistele vähemalt oma nime kirjutamise selgeks teha, et sellega saaks oma töid märgistada. Kuna toodete kvaliteet on kõikuv, on tegija nime lisamine vajalik, et teada, kelle oskused vajavad parandamist.
Suurem osa töid on Ghanas naiste õlul – sõna otseses mõttes. Lapsi on peredes vähemalt kolm, kellest pisemaid kannab ema igal pool kaasas. Käed on naistel asju täis ja suur kuhi mahub veel mingi anuma sees pähe. See on päris uskumatu, milliseid raskeid kandameid naised niimoodi tassivad. Naiste ülesanded on lapsi kasvatada, mehele süüa teha ja kodu eest hoolitseda. Need naised, kel veel võimalus tööl käia, on õnnega koos. Mehed on külades tööl põllul või sotsiaalsetes ametites ja juhtivatel kohtadel. Ka kõik õpetajad on mehed. Õhtud mööduvad neil sageli sõprade või kolleegidega õlut (mis on Pireti sõnul ülihea) juues ja maailmaasju arutades. Kõrvaltvaatajale igatahes jääb mulje, et mehed käivad selles ühiskonnas kodus vaid magamas.
Kõige rohkem iseloomustab Ghana elu++ aja teistsugune kulgemine. Kõike tehakse omas tempos ja kiiret ei ole kuhugi. Isegi kõnnak muutub sealses keskkonnas aeglasemaks. Ghana õpetas ka Piretit n-ö rahulikult loivama, sest ega üle 30-kraadine päevakuumus ei võimaldagi eurooplase kiiret askeldamist. Samas said kõik vajalikud toimetused ja tööd ikkagi tehtud.
Puhkepäev ja püha päev on Ghanas pühapäev, kui uhked riided pannakse selga ning minnakse kirikusse. Piret käis vaatamas, kuidas kohalik kirikutraditsioon välja näeb, kuid mõnusam ja rahulikum oli oma mõtteid mõlgutada pargis asuva suure baobabipuu all. Väga palju üksi olla tal küll ei lastud, kuna väga kiirelt olid lapsed platsis. Lapsed armastavad tähelepanu ja tahavad hea meelega pildile jääda. „Valge inimene on seal lastele televiisori eest,“ sõnas Piret.
Kongo külas veedetud ajal oli parasjagu käes tomatite hooaeg, nii et neid söödi sel ajal palju ja ghanalastel on oskus neist teha mitmeid maitsvaid toite. Toorest tomatit ghanalane ei söö, seda teeb vaid eurooplane. Enamasti süüakse vaid paar korda päevas, sest palavaga ei olegi väga söögiisu. Toidud on väga vürtsikad ja liha süüakse vähe. Süüakse näppudega, kuid seda muret, et enne sööki käsi ei saa pesta, seal ei ole. Vesi on kõikides söögikohtades olemas, nii et käsi saab pesta enne ja pärast sööki.
Ainus, millest Piret Ghanas veedetud ajal puudust tundis, oli kunst ja kultuur. Ainsateks kultuuriväljendusteks olid Kongo külas aeg-ajalt toimuvad õhtused festivalid või kolm päeva kestvad matused, kus oli lisaks rohkele põnevale inimmassile ka palju tantsu ja muusikat.
Kellel suurem huvi Ghana või mõne teise paiga vastu, kus Mondo tegutseb, tasub heita pilk organisatsiooni kodulehele, kust saab infot vabatahtliku töö kohta maailmas ja kus on üleval ka vabatahtlike veebipäevikud: https://mondo.org.ee/

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused