Kadri Paju
Pille Mukk on töötanud SA Raplamaa Haigla juhina alates 1. aprillist 2019 ja enne seda teinud haiglas neli aastat pulmonoloogi vastuvõtte.
Pille Mukk on lõpetanud Tartu Ülikoolis arstiteaduskonna. Spetsialisti õpet pulmonoloogias alustas ta esmalt Kivimäe haigla baasil Tallinnas, mis oli tollal kopsuhaiguste haigla, kuid lõpetas residentuuri juba kopsuhaiguste keskuses Põhja-Eesti Regionaalhaigla koosseisus. „Selles haiglas olen pulmonoloogina ka alates 2004. aastast töötanud. Juhatan alates 2011. aastast samuti oma eriala kõrgema etapi keskust, s.o PERH-i pulmonoloogiakeskust,” rääkis Mukk oma erialasest taustast.
Intervjuus Raplamaa Sõnumitele räägib haigla juht sellest, milliseid raviteenuseid Rapla haigla üldhaiglana pakub.
Olete olnud ligi aasta Raplamaa haigla juht. Kas teil on ka varasemat kokkupuudet Raplaga?
Isiklikku seost mul seni Raplaga ei olnud. Olen spetsialistina Rapla haiglas pulmonoloogi vastuvõtte teinud küll juba viimased 4 aastat. Seetõttu tundsin haiglat ja siinseid patsiente, kuid kogukonda ja valda laiemalt mitte.
Kuidas sattusite Raplamaa haiglat juhtima?
Ettepaneku väljakutseks sain PERH-i juhatuselt. Minule selle ettepaneku tagamaid täpsemalt ei selgitatud, kuid küllap olin oma senises töös midagi sellist teinud, et selles kontekstis kandidaadina arvesse tulin.
Lisaks igapäevasele arstitööle ühes konkreetses haiglas muretsevad paljud arstid n-ö suuremas pildis selle üle, kuidas toimib Eestis meditsiinisüsteem ning millist abi me oma patsientidele pakkuda saame, kuidas see korraldatud on. Ka spetsialist keskuses ei saa töötada päris nii, et ta ei oleks seotud arengutega, mis toimuvad näiteks tema erialal maakonnahaiglates. Kust, kuhu ning millisel viisil meie patsiendid liiguvad vastavalt vajalikule teenusele oma raviteekonnal? Seetõttu oli minu jaoks väljakutse selles, et ka Rapla haigla oma üldhaigla rollis oleks tugev keskus maakonnas patsientide heaks kvaliteetset ravitööd tehes ning et samal ajal oleks haigla arenguvõimalusi pakkuv tööandja siin töötavatele inimestele.
Varsti täitub teil aasta haigla juhina. Kuidas on läinud?
Need esimesed kümme kuud on olnud väga intensiivsed, kuid ka rahuldust pakkuvad, sest teha on piisavalt. Ettepoole vaadates on eesmärke, kuhu liikuda, küllaldaselt. Mõtteid ja plaane ka. Loodan, et kõige suurematest probleemidest on täna juba ülevaade, lahendused tulevad pikema ajaga.
Mis on teie hinnangul Raplamaa haigla tugevused?
Seotus kogukonna ja esmatasandiga. Tallinnas suures haiglas on paratamatult haiglast läbi käivate patsientide hulk suurem, kuid samal ajal ka anonüümsem. Raplas tunneme oma haigeid paremini. Üldiselt on siiski ka patsiendile pühendatavat aega siin veidi enam ning tempo rahulikum, see võiks olla eelis ka patsientidele. Kahepoolne kontakt perearstidega on väga oluline, sest meie patsiendid on ühised.
Täna on kvaliteetse raviteenuse tagamiseks haiglas kohapeal väga oluline see, et kuulume ühte Regionaalhaigla gruppi, mis võimaldab nii kliinilise koostöö arstidele-õdedele erialakeskustega PERH-is kui ka erinevate tugiteenuste ja teadmusega, mida haigla toimimiseks iga päev vajame. Patsient näeb kõige paremini seda, mis puudutab ravitööd otseselt, aga lisaks on väga oluline roll ka n-ö tugiteenustel nagu haigla apteegil, laboril, meditsiinitehnika ja IT valdkonnal jne.
Patsiendi jaoks võiks sellises kliinilises koostöös olla ka see kindlus, et kui tema terviseseisund vajab spetsiifilisemaid uuringuid või ravi, kui seda on võimalik üldhaiglas pakkuda, on tema kohapealsel spetsialistil kontakt ka kõrgema etapi keskusega, kuhu ta siis edasi liigub. Nii toimib täna ka Rapla haiglas erakorralise meditsiini osakond, kuhu pöörduvad nii inimesed ise kui ka kiirabid. Vastavalt kliinilisele seisundile võib patsient siit edasi liikuda ja ka Raplasse tagasi suunatud saada.
Üldhaiglad peavad pakkuma üldkirurgiat ja anestesioloogiat nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt. Milliseid statsionaarseid kirurgilisi protseduure siin tehakse?
Ambulatoorselt tähendab see eriarsti vastuvõtte vastaval erialal. Statsionaaris tähendab see Raplas väiksemaid kirurgilisi operatsioone. Enamik neist teostatakse päevaravi osakonnas ning hõlmavad need põhiliselt günekoloogilisi protseduure ning väiksemaid operatsioone ja kõrva-nina-kurguarsti teostatud lõikusi, nagu näiteks kurgumandlite või adenoidide eemaldamine, lõikused kuulmiskilel, ninavaheseinal jne. Vähem on ortopeedilisi lõikusi ning üldkirurgiat.
Sotsiaalministri määruses „Haigla liikide nõuded“ on loetletud erialad, mida võib ambulatoorsena osutada üldhaiglates. Kui palju nendest erialadest on Rapla haiglas olemas? Ja millest see sõltub, millised erialad on olemas?
Erialade olemasolu sõltub ennekõike sellest, et me suudaksime spetsialiste kaasata, sest nii pika erialade loetelu korral on selge, et patsientide hulk maakonnas ei ole kunagi piisav, et spetsialistile kohapeal täismahus rakendust pakkuda. Arstidest ja ka õendusspetsialistidest on puudus kogu Eestis ning konkureerida sel juhul suuremates linnades asuvate haiglatega ning motiveerida spetsialisti oma niigi tiheda graafiku kõrvalt veel ka Raplasse tulema, ei ole sugugi kerge.
Selline variant, kui arst juhtumisi elab Raplas ning meil on talle ka täismahus töökoormust pakkuda, on täna meie suur õnn, kuid kõigi arstide loetelus pigem erand kui reegel. Olen väga tänulik kõigile neile, kes meie haiglasse panustavad.
Eriarstiteenuse pakkumise eeldus on ka vastav leping Haigekassaga, n-ö riigipoolne tellimus sellisele teenusele, mille alusel me töötame. Ka Haigekassa hindab vastavat vajadust ja võimalusi ning sellises kahepoolses koostöös haiglaga patsientidele pakutav kujuneb.
Raplas kui maakonna keskuses ei ole silmaarsti vastuvõttu, ometi on oftalmoloogia üks neid erialasid, mida üldhaiglas võib ambulatoorsena pakkuda. Miks ei ole Rapla haiglas silmaarsti vastuvõttu?
Silmaarsti ei ole Rapla haiglas juba umbes 20 viimased aastat olnud. Möödunud aasta suvel toimunud muutus, kus seni Raplas töötanud silmaarst liikus Kohilasse, tuli ka haiglale üllatusena.
Pean tunnistama, et kuulsime sellest samal viisil nagu meie patsiendid. Kindlasti ei saa ma öelda, et kui kolleeg ise või vald oleks selle infoga haigla poole pöördunud, oleksime suutnud nii kiiresti leida oma tänases ruumikitsikuses nõuetekohased tööruumid ning investeerida ka seadmetesse, see ei oleks reaalne olnud.
Täna on meil meie patsientide kaudu teada selline vajadus ning oleme kaalumas võimalusi, tulevikus ehk taas PERH-iga koostöös, edaspidi siiski ka silmaarsti teenust pakkuda. Enne siis tuleb ka vastav teenus edaspidi Haigekassaga sõlmitavasse lepingusse saada. Sellised muutused võtavad paratamatult aega ning nõuavad võimalusi.
Kas on veel selliseid erialasid, mida Rapla haiglas ei ole, ja kas mõnda nendest on plaanis siia tuua?
Praegu sellist eriala rohkem ei oska nimetada. Nagu loetelus näha (vt infokasti – toim), on meie erialade loetelu üsna esinduslik. Väga kitsad subspetsialiseerumised ei ole maakonnahaiglas vajalikud ega ka mõistlikud.
Eriarstide pikad järjekorrad on muutunud juba kurikuulsaks. Kas vastab tõele, et Tallinna patsiendid pöörduvad eriarsti poole Raplas, kuna siin on lühemad järjekorrad?
Selliseid pöördumisi on kindlasti olnud. Alates möödunud suvest alustas üleriigiline digiregistratuur. Nii on täna inimese jaoks vaba valik, kuhu ta spetsialisti poole pöördub, kui tal on olemas vastav saatekiri perearstilt. Teoreetiliselt ka Hiiumaalt Võrru. Pöördumine on muidugi alati olnud vaba igasse piirkonda, kuid praegu saab inimene selle aja planeerida ühtse elektroonse süsteemi kaudu, kus kõik ressursid-võimalused on näha.
Kuna digiregistratuuri toimimise aeg on olnud veel lühike, on vastavate pöördumiste statistikat vara teha, kuid kindlasti annab see kunagi võimaluse hinnata ka seda, kuidas meie inimesed tervishoiuteenuse järele liiguvad.
Ka ise Mustamäel kopsuarstina töötades, kui olen vajanud oma patsiendi suunamist kardioloogile, neuroloogile või näiteks kõrva-nina-kurguarstile, olen näinud, et patsiendid teevad valiku Rapla haigla kasuks, sest lühem ooteaeg siin kompenseerib selle 40 km, mis kulub kohaletulekuks. Patsiendid eelistavad mõnikord ka oma raviarstiga kaasa liikuda.
Rapla haiglas ei ole sünnitusosakonda. Kas haiglal on põhimõtteliselt olemas valmisolek siin sünnitus vastu võtta, juhul kui inimene ei jõua kaugemale?
Erakorralises olukorras kindlasti. Meie ämmaemandad ja naistearstid on olemas päevastel tööaegadel ning EMO-s arst 24/7 nagu igaks erakorraliseks olukorraks.
Milliste terviseprobleemidega on õigustatud traumaosakonda pöördumine?
Haiged pöörduvad meil erakorralise meditsiini osakonda (EMO). Aastas on selliseid pöördumisi 7000-8000 ning üle 90% pöördub neist ise. Vähem kui 10% tuuakse meie EMO-sse kiirabiga. Kõige suurema grupi moodustavad väiksemad vigastused ja traumad (põrutused, väänamised, luumurrud), kuid ka näiteks ägedad sesoonsete haigestumiste aegsed sümptomid (palavik, köha, kõhulahtisus, valud jms). Muidugi on ka eakaid patsiente krooniliste haigustega, mis periooditi dekompenseeruvad.
Lõppkokkuvõttes on aga vaid 7-8% neid patsiente, kes jäävad kas haiglaravile meie majja või suunatakse täiendavateks uuringuteks või raviks edasi kõrgemasse etappi. Ülejäänud lähevad koju.
EMO kogu töökorraldus ööpäev ringi on selline, et kui vajalik spetsiifilisem diagnostika või ka spetsialisti nõuanne Raplas puudub, transporditakse patsient PERH-i. See annab meile võimaluse ka keerulisemate juhtude puhuks, milleks üldhaiglal kohapeal valmisolekut ei ole. Tähtsaim on see, et patsient saab õige abi õigel ajal õigest kohast.
Koostöös perearstidega ja erakorralise meditsiiniga on Haigekassa avaldanud soovituse (https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/perearstid/EMO_TK_ja_lapsed_eesti.pdf), millistel juhtudel võiks inimene pöörduda EMO-sse ning millal perearstile. See kehtib ka Rapla haigla EMO puhul ning puudutab nii lapsi kui ka täiskasvanuid.
Rapla haigla EMO-sse pöördumistest on ca 20% alla 15-aastaste pöördumised.
Uus tervisekeskus ei ole olnud küll väga pikalt avatud, kuid kas see on kuidagi mõjutanud valvetuppa pöördumiste arvu?
Täna meie juurde tööle asunud perearstid on tervisekeskuse struktuuri ja sellega seotud lepingut Haigekassaga alles loomas ning see puudutab ka tervisekeskuse lahtiolekuaegasid patsientide jaoks.
Valvetuppa pöördumiste arvu dünaamikat seoses perearstide lähemale kolimisega on täna veel vara hinnata. Küll aga olen päris kindel selles, et nii perearsti kui ka tema patsiendi jaoks on haigla kõigi oma võimalustega lähemal kui kunagi varem ning see peaks kokkuvõttes parandama teenuste kättesaadavust. Seda ka olukorras, kus näiteks analüüsi või täiendava konsultatsiooniga on kiire.
Mõni aasta tagasi kaotati Rapla haiglas öövalved, kuidas on olukord praegu?
Kaotati täiendav öine valvering. Täna on majas üks valvering, mis teenindab nii valvetoa erakorralisi haigeid kui ka neid patsiente, kes erakorraliselt hospitaliseeritakse pärast kella 16 tööpäevadel või ööpäevaringselt puhkepäevadel. Samuti lahendab valvearst need juhtumid, kus arsti vajatakse sisehaiguste osakonnas või õendushooldusosakonnas. Öövalves töötab üks arst, aastate eest oli neid kaks, kuid siis oli haiglas ka enam aktiivravil olevaid patsiente. Tänane vajadus on kaetud.
PERH-i süsteemis võib olla otstarbekam viia patsient kohe Tallinnasse ja mitte jätta Raplasse, aga patsiendi jaoks võib olla hilisem kojusaamine väga keeruline. Kas haiglal on võimalus sellises olukorras abi pakkuda?
Patsiendi üleviimine Raplast, kas siis valvetoast või osakonnast, kuid ka kiirabi suundumine Rapla EMO asemel otse PERH-i sõltub patsiendi kliinilisest seisundist. Nii võib tekkida ka olukord, kus Tallinna EMO-st suunatakse patsient koju ning transporti tagasi koju ei saa pakkuda kiirabi, millega inimene haiglasse saabus.
Kahjuks ei ole haiglal võimalust pakkuda transporditeenust. PERH-is ja teistes Eesti haiglates ei ole tervishoiuteenuse hinnas patsiendi transpordikulusid ette nähtud ning neid ei saa sealt katta. Eraldi ressurssi selleks, et Raplamaa inimeste jaoks oleks haiglal valmisolek ka transporditeenuseks, ei ole siiski olemas. Ehk oleks siin hoopis võimalik vallal oma inimeste liikumist toetada, kui see puudutab liikumist maakonnast Tallinnasse või tagasi. Valla sotsiaalvaldkonna inimesed on tõenäoliselt selle teema peale ka mõelnud. Konkreetsete patsientide suunamise info on haiglale kättesaadav, kui selleks vajadus.
On kuulda olnud, et paljud kõrgema etapi patsiendid saadetakse Raplasse järelravile. Kas siia saadetakse ainult meie maakonna inimesed või on neid ka mujalt?
Rapla maakonna inimesed võtame järelraviks alati ilma eranditeta vastu. Kõrgemast etapist on paljudel juhtudel vajadus jätkata järelraviga, mida maakonnahaiglad saavad pakkuda. Reeglina teiste maakondade inimesi meile ei suunata. Siin on erandeid, kui kõrgema etapi keskuses on hõive parajasti väga kõrge ning järelravi võimaluste kättesaadavus inimesele elukohajärgselt mujal hetkel piiratud, kuid see ei juhtu kunagi Rapla maakonna inimeste arvelt. See tähendab, et näiteks mõne tallinlasest järelravi patsiendi tõttu ei jää kohalikul inimesel see koht saamata.
Erinevalt Tallinna patsientidest on maakonnahaiglate patsientide jaoks järelravi reeglina hõlpsamini kättesaadav, sest Tallinnas napib järelraviks voodikohti juba aastaid. Ka selles võimaluses on täna kindlasti Rapla haigla tugevus ja püsimise eeldus.
Inimesi on pahandanud see, et haiglas surnud lähedase saavad nad kätte Tallinnast, mitte Raplast. Miks on inimesed pandud sellisesse olukorda, et neil on võimalus ajada asju ainult ühe matusebürooga? Kas on ja millised on teised variandid?
Haiglal on vastav kehtiv koostööleping Memoris OÜ-ga. Mitme partneriga korraga ja ilma eelnevate lepinguteta me koostööd teha ei saa. Surnute jaoks külmkambrit haiglas ei ole ning koostööpartner tagab selle, et lahkunu transport haiglast kohastesse tingimustesse ning edasised vajalikud protseduurid oleksid tagatud katkematult. Haigla hoiuruumist liiguvad surnud Raplas asuvasse Memorise külmkambrisse või juhul, kui Raplas ei ole võimalik surnu kohane hoiustamine, võib surnu hoiustada Memorise Tallinna külmkambris, mis asub aadressil Männiku tee 123.
Memorise kokkulepe haiglaga sõnastab täna ka selle, et pärast haigla teavitust teavitab Memoris mõistliku aja jooksul (ei või olla pikem aeg kui 12 h) lahkunu omakseid, omaste poolt haiglale antud infokanali vahendusel, surnu asukohast ja tagab omastele soovi korral juurdepääsu surnule, surnu üleandmise kolmandale isikule või surnu transpordi omaste poolt soovitud kohta. Sellisel viisil on inimestel võimalus teenust tellida ka teistelt matusebüroodelt, kes siis omakorda suhtlevad Memorisega. Isiklikust kogemusest võin öelda, et matusebürood teevad seda koostööd omavahel ladusalt ning perekondadel ei peaks külmkambri asukohast tingitult täiendavaid muresid tekkima.