Lisaleht Koduloolane: Katse arendada dialoogi kauge aja taha vabaduse sangari kontradmiral Johan Pitkaga

Kaptenleitnant Rain Terras, Mereväebaasi ülem

Tähistades 24. veebruaril oma riigi sünnipäeva, meenutame sangareid, kes meile vabaduse tõid. Kontradmiral Johan Pitka on üks paljudest, ja kindlasti üks erilisematest, tänu kellele meie poolt kätte võideldud vabaduse pitser kannab kirja: „Vaba Eesti ei ole meile antud kellegi armust!” Kas me ikka mäletame oma sangareid?

Noorukieas raamatuid lugedes asetasin ennast päris tihti seal kirjeldatavate sündmuste keerisesse. Ja ma ei oskagi seletada, miks, kuid valmistudes järjekordselt 19. veebruaril kontradmiral Johan Pitka sünniaastapäeva tähistamiseks – Kaitseliit ja merevägi on seda ikka igal aastal koos oma looja büsti juures Tallinnas teinud -, märkasin järsku end taas, üle pika aja, unistuste maailmas olevat. Seal, Eesti Mereväe looja kõrval ja tema ajas… Tundsin vajadust temaga dialoogi astuda.
No nii, hea kolleeg aastate tagant, kontradmiral Johan Pitka. Seisame igal aastal Sinu büsti ees. Ikka ja jälle langetame pea ja kasutame ülivõrdeid Sinule mõeldes… Jah, aga Sa olidki ju eriline tegija, ikka väga kõva tegija. Veelgi enam, Sa olid legend juba oma eluajal!
Sündisid pisut rohkem kui 100 aastat enne, kui mina seda maailma uudistama tulin. Näen Sind seal Terasaugu metsavahimajas väga pisikesena häält tõstmas, justkui näidates, et olid juba siis valmis „asju korraldama“, ikka omamoodi korraldama! Aga Sinu keel ei olnud siis veel mõistetav.
Kuid peagi olid juba Ansomardi talus lapse- ja nooruki-iga mööda saates… Ei, mitte mööda saates, ikka tööd tehes ja ümbrust jälgides. Näen Sind ikka ja jälle pealt vaatamas oma isa Jüri ja tema sulase Antsu omavahelist maadlemist. Vaatamata sellele, et isa jäi kehalistelt mõõtudelt alla, seljatas ta ikka ja jälle oma sulase. Ja peale selle seljatas isa Jüri sama lõbusas meeleolus ja justkui sama kergusega erinevaid raskeid töid. Oskus rõõmu tunda ja visadus olid omadused, mille Sa minu arvates oma isa tegemistest kaasa võtsid.
Johan, näen Sind kitse-eidelt, sellelt hästi küürus vanainimeselt, suhkrupala vastu võtmas ja oma vanaemaga lugemist õppimas. Aga ka emaga rääkimas, kõigepealt seda, kui tahtsid minna õppima meremeheks. Need olid Sinu lapsepõlve naised, kes jagasid Sulle seda inimesele hädavajalikku hingesoojust. Samas oskas ema olla ka terav ja otsekohene, sagedasti ägegi ja kannatamatu meelega. Mulle tundub, et need omadused said Sa alateadlikult just oma emalt eluteele kaasa.
Sa olid ikka üks pöörane mees, salapärane Jaan Mets. Nii kui Venemaal algas revolutsioon, said Sa aru, et see on võimalus teha võimatu võimalikuks. Olid väheseid, kes seda uskusid: Vaba Eesti! Siin lõi lõkkele Sinu tugevaim külg – organiseerimisvaist! Sama visadus, oskus rõõmu tunda ja nakatada ka teisi sellesse, kõike Sind ümbritsevat. Ja loomulikult ka see terav, otsekohene, sagedasti isegi äge ja kartmatu meel, mis Sinus pulbitses, tekitas Sinust lugedes minus tunde, et Sa olid meie Vabadussõjas justkui kõikjal ning seda ühel ja samal ajal: eesti sõdurite toomisel Venemaalt koju; Saksa okupatsiooni ajal alustatud omakaitse organiseerimine, mis kasvas üle Eesti Kaitse Liiduks; Sina selle juhatuse esimehena; Narva jõest kahurite välja kookimine; kaubavagunitest soomusrongide ehitamine; sakslastelt Liepajas laevade välja nõudmine; ühel hetkel oled Sa juba laevadega Riia linna ründamas. Seda loetelu võiks veel jätkatagi. Sinus voolas selline tohutu energia, et isegi minul, lihtsalt unistades, oli tegu selles tempos püsida!
Sõda sai läbi, Eesti oli vaba, Sina said Inglise kuningalt sööri tiitli – Sa olid kolme väljavalitud eestlase seas!
Ja siis algas uus sõda, hoopis teiste vahenditega. See relvastus ei sobinud Sulle. See sõjaline taktika ei olnud Sulle vastuvõetav! See sõda ei sobinud üldse Sulle. Seda nimetati poliitikaks! Aga alla Sa ei andnud… Võtsid küll aja maha ja lahkusid, „hinges sügav valu“, sest Eestis toimuv ei ühtinud Sinu õigluse ja õiguse tundega. Taas ei olnud Sinu keel teistele mõistetav!
Söör John Pitka, nii Sind kutsuti seal kaugel Kanadas. Su armas tütar Saima märkas minu arvates üht Sinu olulist isikuomadust väga tabavalt: kriitilistes situatsioonides, kui enamik kaotab pea, on isa Johan kaalutlev, otsustav ja vana rahu ise, mida kriitilisem olukord, seda rahulikum! Ka seal Kanadas, kus tundus, et üks ebaõnnestumine ajab teist taga. Sa ikka otsisid ja katsetasid, vahel ka vihastasid! Mäletad? See lehma plehku panemine. Aga kas Sa seda mäletad: tütardega järvel. Mäletad? Siis, kui paadimootor lakkas töötamast ja paadipõhja tilkunud kütus lahvatas põlema – ei mingit paanikat, ainult kindel ja rahulik tegutsemine! Jah, söör John Pitka, vaid napid viis aastat ja Sa jätsid sinna maha Pitka-nimelise järve, Pitka-nimelise mäe ja Pitka-nimelise oja. Mis saab olla veel suurem tunnustus tehtule!
Aeg lendab, härra admiral, ma võiksingi jääda nendesse unistustesse, Sinu radadele. Sealt on palju õppida, palju analüüsida…
Eestisse tagasi tulles, Sa olid siis pisut alla kuuekümnene, panid Sa ju samas tempos edasi. Kuniks tuli see, see, mida Sa kõige rohkem kartsid – 1939. aasta leping ja sellele järgnev… 1940, Sinu uskumatuna näiv põgenemine üle Läti ja Rootsi Soome. Ei, mitte pagendusse, vaid ikka Eestile vabadust tegema. Sinu unistus Soome – Eesti liidu arutelu taaselustamisest jooksis liiva, vanuse tõttu lükati tagasi ka Sinu soov liituda soomepoistega. Sa ei heitunud sellest. Siin ei olnud aega tunda seda „hinges sügavat valu“! Siin tuli taas mängu Sinu organiseerimise võimekus. Sisuliselt lõpetasid Sa oma elamise teekonna sellega, millega alustasid 1917. aastal, hinges tahe Eesti taas vabaks teha. Sa koondasid jälle Eesti mehi Eesti vabaduse nimel.
Sinu eluteed sünnist surmani, hea taevastel radadel seilav kolleeg, iseloomustab minu jaoks JÄRJEKINDLUS. Järjekindlus teha kõik endast olenev, pühendada kogu oma elu Vaba Eesti heaks. Sa oled eeskuju, ikka veel… ja veel… ja veel!
Tead, admiral, mõeldes Sulle, julgen ma unistada. Unistan visast, teravast, otsekohesest, kartmatust Mereväest, kes oskab rõõmu tunda ja nakatada ka teisi sellesse, kõike meid ümbritsevat. Isegi siis, kui vahel meie keelt ei mõisteta, pole meil aega tunda seda „hinges sügavat valu“. Aitäh sinna, kus Sa just praegu oled!
Nii kahju, et ei ole võimalust Sinuga dialoogiks…